Helistasime täna sõbrannaga teineteisele kahepeale kokku 48 korda. Seda poole tunni jooksul ja selleks, et kümmekond minutit naistejuttu ajada. Telefon pakkus uut huvitavat lauset nagu 'võrk hüljati' ja levi kadus nulli ja siis täie pauguga ette tagasi ja kõik värgid. Arusaadav. Rahval vaja helistada ja essemmessida kõigile neile, kellede numbritki enam telefonis alles ei ole ja tuleb märkmikust otsida. Peaasi, et saaks head vana lõppu soovida absoluutselt kõigile inimestele, kellele iial on tulnud tere öelda ja kellega mingitki moodi on kunagi kokku satutud. Sest, olgem ausad, milline aasta saab pillel tulla, kui ta mallelt vanaaastalõpu essemmessi ei saa?! Pille tapaks teisel jaanuaril ära ennast, kui malle head uut aastat selleks ajaks soovinud pole! Sealt tulebki see jõulu ja aastavahetuse suitsiidide statistika. Ise oled teinud 35 jõulukinki, saatnud 800 essemmessi ja vastu saad AINULT 100 essemmessi - no see ongi see käsi mis üle serva lükkab...
Sõbrannal, vastsel preilitita emal, tekkis plaan täna külla minna. Loomulikult vaja ka külakosti. Sättis siis lapse isale sülle ja kihutas Rimi poole. No ta mõtles, et see ju ikkagi väiksem pood kui lõunakeskus või kaubamaja. Et ehk on vähempopulaarne. Aga ta ei arvestanud, et terve Eesti rahvas ostab täna terveks uueks aastaks kõike sitta kokku, nii et poed on kaubast tühjad, riiulitel ulub tuul ja lettide vahel ei mahu liikuma. Selles ta veendus teisena, esimesena veendus ta selles, et oleks võind auto kuskile E-kaubamaja juurde jätta, lissalt sealt Rimi poole oli tervest kesklinnast juba ammmu tehtud Rimi parkla. Mina usun, et Nõva tänavas elavad inimesed ei saaks praegu kojugi minna, sest poes olevad nälginud kaasmaalased on lissalt nende maja ette parkinud. Vat nii juhtub, kui aastavahetust on ainult iga tuhande aasta tagant, rahvas läheb hulluks, poed ei tule selle pealegi, et rohkem kaupa selliseks suursündmusega seotud viikendiks sisse osta. Samas see on äriplaan - lähed ostma seda 70 eegust lihaviilakat, see on hommikul juba ära ostetud, nii et isegi liha lõhn on riiulilt kadund, ostad hoopis piparmündi nätsu selle asemel, paned nätsu kapsa kõrvale taldrikule ja pood on võidus. Läbi müüakse mitte aind liha, vaid näts kaa.
Ise siin sain endale Jamelia uue plaadi, tahtsin Ekule ühte lemmikut lugu sellelt saata, aga no mida sa saadad - isegi nett on nii umbes, et error saabub kiiremini kui massipsühhoos jõulupaiku. Eku kuulab nüüd entel-tentelit, ei saagi Jameliat kuulata. Samal ajal on see mõistetav kaa, sest meil on ju Skype. Kus praegu saab skaibi teel viimased kõned teha, tädi maalile ja ta lehmadele tervist soovida uueks aastaks, sest elus muutub ju selle ööga KÕIK! No nii on, paratamatuse vastu ei saa...
Mina kavatsen aastavahetusel kodus magada. Ilmselt ärkan siis 1 jaanuaril 2008, sest öeldakse ju, et kui aastavahetusel magad, siis magad terve aasta maha. Õnneks, ostsin ju endale uued padjad ja uue siidist voodipesu, vähemalt on väga lux puhkus.

Ma lihtsalt ei tea kust alustada. Alustan vist algusest, sest selle jaoks veel kuidagi ehk leian sõnu.

Näiteks sellest, et minu tänane päev algas kella kuue paiku hommikul, kui ärkasin selle peale, et mega valus oli neelatada. Selline tunne, ma pakun, nagu ilma tuimestuseta mandlite välja kakkumine. Tormasin siis unise peaga apteegiriiuli juurde ja piserdasin endale Hexorali kurku. Öökisin ja piserdasin, sest selle maitse on ju eriti rõve. Võtsin hea rohu voodisse kaasa ja nii kui neelata vaja oli piserdasin uuesti. Lõpuks jäin uuesti magama. Kui poole lõuna ajal uuesti ärkasin oli kurk veidi imelik, aga otseselt valus enam mitte.

Üritasin koristada. Kuigi, oma korter ei ole ikka veel valmis ja mul on ootamisest, ütleme otse, kopp ees ja ma ei viitsi vanas kohas enam mitttte midagi teha. Jube uimane oli olla ja tundus, et hakkan haigeks jääma. Kõige kallimate sõbrantsidega oli paraku õhtuks üritus kokku lepitud, nii et üritasin väikese jalutuskäiguga värskes õhus ennast turgutada.

Loomulikult üks mu targemaid valikuid – 30.detsembril minna Selverisse jalutama… Kassajärjekord oli kilomeeter, higi voolas mööda selga alla, sest poes ju mega palav on, aga väljas olevate miinuskraadide pärast pikk särk, paks kampsun ja korralik soe jope seljas. Minu meelest ei tohiks talvel poes nii palav olla. Lähed siis märja seljaga välja ja kõik surmahaigused kohe kallal.

Poest kodus murdis väsimus mu lõplikult maha, silmad olid peas nagu viis päeva järjest joonud hiinlasel. Ilmselt tervis polnud kõige parem. Keerasin magama

Ärganud, värske, hakkasin kohe külalisi vastu võtma. No ok, liialdan, Eku astus läbi, et hiljem koos edasi astuda. Tuli viis tundi enne ürituse algust minu juurde, et saaks kiirelt tuisutopsid teha. Haarasin mina siis hõõgveini ja tormasin see näpus korgitseri otsima. Ma ei kommenteeri, et ainus korgitser, millega mina midagi teha oskan, on teadmata suunas kadunud ja ma pidin mingit kummalist kruvimoodi korgitseri kasutama. No panin pudeli lauale, ei hakanud kilet korgi ümbert ära võtma, alati tõmban korgi läbi selle. Täna mingi jama, korgitser läks ilusti läbi korgi, aga tuli siis ka ilusti välja, ilma korgita. Vihastasin juba, et raisk, mismõttes ma pean mingit korgipuru täis veini lürpima hakkama. Eku oli kindel, et viga selles, et me seda asja korgi ümbert ära ei võtnud. Lõiku siis noaga ja kakkus ja mässas ja sai plekkja katte korgi pealt ära. Siis avastas miski jõnksu, et sealt tõmmates tuleb pudeli kaela ümbert ka see jama ära. Mina Ekule, et naljakad jõnksud pudelikaelal, nagu oleks keeratav kork. Seepeale Eku, et jah, hõõgvein ongi ju tavaliselt keeratava korgiga pudelis. Võtsime siis selle katte ära, keerasime korgitseriga augustatud korgi maha ja ajasime veini kuumaks. Maitses njämm ja sumin kohe sees. Nii sees, et kui Eku enne väljumist pitsikest viina palus, siis ma lissalt kallasin ta viina täis. Aga ses mõttes, et pitsi läks ka midagi, päris kõik ei läinud mööda.

Hiljem paiknesime ümber, tegime väiksed viinad ja siis mind piinati – sunniti Atlantisesse minema. Mina, vana Atlantise patrioot, enam seda kohta ei talu. Kohe need inimesed ja kõik on täiesti vastunäidustatud. Läksime siis kohale ja ilmnes see mis alati – mõtttttettttuuuuu kaader. Õnneks sai Ekuga saba keerutatud, et midagi nagu meeldivat ka. Üldiselt – VIIMANE kord ma sinna majja läksin selles elus.

Rääkisin siis Eku maha, et lähme ära koju. Valime taksosid ja sain siis kõige ilusama, ma ise arvan. Selline mersu, aastast siis kui mind veel olemaski ei olnud. Loks, vana, väsind, ebamugav. Start 25 eeku ja kilomeeter 12 eeku. Nii kui sisse istusin, hakkasin taksojuhti sõimama, et mismõttes selline hind. Tema väitis, et liha on ka 70 eeku kilo, aga et seda ma ju ostan. Mina väitsin, et taksot ma ei söö. Selle papi eest tahaks taksos kaardiga maksta, muusikat valida ja takso peaks ka käesoleva aasta S-klassi mersu olema. Vaidlus läks nii ägedaks, et taksist unustas taksomeetri käima panna. No mina, kes ma söön kallist liha iga päev, ei hakanud talle seda ütlema ka, muidu äkki varsti ei jõua enam liha osta. Poole tee peal ta avastas ja pani siis taksomeetri tööle. Poole maa eest maksin 64 eeku. Maja ette jõudsin, siis taksist, täiesti endast väljas, ütles, et on 35 aastat taksot sõitnud ja ei oska mulle mitte midagi öelda põhjendamaks seda uut teenusehinda. Soovisime teineteisele sapiselt head vana aasta lõppu ja lõin ilge pauguga taksoukse kinni.

Täna tabas mind uus low. Olin just täheldanud liblikaid kõhupiirkonnas peaaegu terve nädala, sest põnevaid anonüümseid kõnesid ja smse oli telefon täis. Nüüd siis, nädala lõpus, otsustasin ohjad omakätte haarata. Ega see passiivsus ju vooruste killast tänapäeval enam ei ole. Lõpetasin oma päeva kolmanda trenni ja avastasin, et järjekordne kõne võõralt numbrilt. Järjekordne uus austaja, ilmselgelt. Merlin on tegija, Merlin võtab mida tahab, keda tahab, kuna tahab - Merlin helistab tagasi, sest ta saab just praegu näiteks rääkida.

Kellele ma tagasi helistasin? See on miljoni krooni küsimus, sõbrad. Kõigist maailma meestest - kellele ma tagasi helistasin? Oma sugulasele!!! Samas, ikkagi meessoost...

Sellest traagilisest tüngast vaevu toibununa mõtlesin, et tsekkaks ilusaid naisi, surfaks orkuti võrguotsast võrguotsani läbi. Esimesena märkasin postkastis uut kirja - Please join "Older women and younger men". Ühesõnaga, kahesõnaga... I'm an older woman!?

Mingis vanuses kaotavad jõulud oma võlu. Ilmselt kusagil seal, kus sa enam ei kuulu nende hulka, kes saavad kümme uut barbienukku ja seitse juukseklambrit ja kõikidelt vanaemadelt kommiraha. Ühel aastal avastad, et hoopis ise oled kinkinud virna vingeid mudelautosid, klassikaliste heade multikate dvd-sid, nukumajandust, maiustusi. Oled ise see, kelle rõõmud piirnevad lastele andmisega.
Ma tean, et ahnus on surmapatt, aga kui oled kõigile palju rõõmu valmistanud, siis on õigus ju eeldada, et keegigii sind ennastki meeles peab. Kohkusin küllaltki nähes msnis oma sõbrannal küsimust, et kas teid on jõuluvana kunagi ära unustanud. Hoopis uue tähenduse sai pangast kuuldud lause, et vanemad ei ole pere, mees ja lapsed on pere. Ehk siis - täiskasvanuks saades oleme üksi iseenda vastutusel ja iseenda meeles pidada. Mina sel aastal õnneks käitusin vastavalt - tegin endale kaks kingitust ;) No täpselt nagu mehe ja lapse eest! Aga mis ma oskan öelda - there's no better time to feel like shit.
Sellepärast ma ei salligi pealesunnitud pühi. Naistepäeval saad arvestada ainsate lilledega meessoost ülemuselt, valentinipäeval parima sõbranna pakikesega, jaanipäeval kodus istumise või ööklubitamisega, aastavahetusel jällegi kodu või ööklubi nagu iga jumala reede või laupäev. Ja pereinimesed teevad sellest veel meeletu tähtsa sündmuse, et kuidas sa küll jõulude ajal ööklubile mõtled, see ju pere püha. Millise pere? Mitu päeva sa jõuad vanemate juures passida? Või et kuidas sa aastavahetuseks küll plaane ei tee! Suuuur pidu ju!!! Mida pidu? Meil singlitel on iga viikend pidu. Kasutaks rohkeid vabu päevi väljamagamiseks hoopis. Enam ei taastu nii kiirelt kui kümme aastat tagasi.
Endal on mul vedanud, isal ja ta elukaaslasel jõulude ajal sünnipäevad, et väike tagasihoidlik pidu on garanteeritud, ei pea kodus passima. Järgmine päev möödub jõuluhõnguses ja piparkoogilõhnases tuumapohmellis, õhtul väike jõuluvana ehk lasterõõmustamine ja ongi kaks päeva sisustatud. Kolmas päev kuulub teisele perele. Mitte sellele, millesse olen sündinud, vaid sellele, mis on minu ümber tekkinud - parimad sõbrad. Neljas päev sisaldab minu jaoks juba tööd, vähemalt õhtupoole - ja ongi pühad läbi, üle elatud. Uue aasta resolutsioon on elada rohkem endale, kingitusi teha aastaringselt ja rohkem sõpradele (sest lapsi kuhjavad üle nende vanemad) ja leida rohkem aega kõige kallimatele inimestele.

Sattusin täna minagi jõuluhulluse südamesse. Sõbrannal oli pojale autot vaja jõuluks. Mõistagi seda, mida telekas reklaamitakse, et kõik vanemad saaks ennast hästi tunda kui lapsed teleka ees uluvad, et miks nemad endale paaritonnast patareidega autot ei saa. Õnneks on ka häid vanemaid, kes ei lase lapsel ennast hingetuks kapriisitseda ja mõistagi oli vajalik mudel läbimüüdud. Stressis ema otsiski lõunakeskusest asendust. Lõpuks maksimarketist leidsime midagi. Õige asja odavama, viiesaja kroonise varju.

Jube hea on mänguauto eest tonn krooni küsida. Laps ei saa mittte midagi numbritest aru, aga kui poes auto peale hulluks läheb, ei ole vanematel palju variante.

Teine asi, mis mulle raskelt meeldib on kingituste pakkimine. Tartus ma tean umbes kolme kohta, kus seda teha saab. Sealsamas lõunakeskuses on lett, kus pakivad koolilapsed. No ma arvan, sest minust näevad nooremad välja ja pusivad samamoodi nagu ma ise. Eedenis VIST saab pakkida, aga kuna ma selleks annelinna iial sõitnud ei ole, siis kommenteerida ei oska. Ja muidugi kaubamaja, kus on superpakkijad ja ilmselt ka tänu oskustele väga kõrgepalgalised. Ma vähemalt loodan. Sest kui kuu aega tagasi sündis preilitita Cathy ja ma lapsele suuure roosa jõehobu ostsin, siis paberist kinkekott, mis oli kaks korda nii suur kui selveri toitude tassimiseks mõeldud 3.50 maksvad kotid, maksis 80 eeki. Paber, meeter korda meeter, 80 eeki.

Superlahe on ka inimeste iseenesestmõistetav jõulukäitumine. Näituseks - täna ostsin siis kaks rulli kinkepaberit ja seisin kassajärjekorras. Minu ees olev inimene juba maksis ja minu taha hakkas tekkima järjekord. Kuna kõrvalkassa oli juba jupp aega inimtühi ja kassapidaja nuuskas niisama nina, siis ma mõtlesin, et ma ka midagi ei ütle, las nuuskab. Kui kassapidaja ringi hakkas vaatama, siis keerasin ennast ringi ja ütlesin kõva häälega enda taga olevatele inimestele, et kõrval on vaba kassa. Ilmselt lihtsalt kehtib mingi kirjutamata reegel, et kus järjekorda näed, sinna roni otsa.
Lähengi ja otsin nüüd kapist novembri keskel väikevennale jõuluks ostetud Tom'i ja Jerry dvd-d välja, rullin aga paberi lahti ja hakkan pakkima. Siis ei lähe homme ja ülehomme kiireks. Tarbimislaenu ei olnudki vaja võtta!

Ma olen alati arvanud, et maakoolidel ja linnakoolidel on suur vahe. Kuristik. Ja olen olnud veendunud, et pigem surm kui maakool. Ja nagu pealinna inimese jaoks on Eestis ainult üks linn, siis minu jaoks on olnud kaks, Tartu ja Tallinn.

Täna sattusin toredate kutsujate kaudu Puhja, kus kohalikus gümnaasiumis valiti aeroobikatüdrukut ja peeti omamoodi aeroobikafestivali. Mina juhendasin ühte osa võistlusest ja olin ka žüriiliikmeks. Aeroobikahuvilisi oli täitsa palju. Muusika oli vali, bass raputas majaseinu ja emotsioonid olid laes.

Minu jaoks oli täiesti võõras vaadata, kuidas kooliõed ja koolivennad võistlust jälgisid - keegi ei nilbitsenud, keegi ei taielnud, keegi ei kommenteerinud. Aplaus iga vooru lõpus oli kõrvulukustav. Oma kooliajast ja võimlemispidudest sellist asja ei mäleta, meil õpetajad viskasid vanemate klasside poisse võimlast välja, et rahu saada.
Seekord Puhjas, juba esimese vooru lõpus olid tüdrukud korralikult ära väsitatud, aga mitte ükski ei löönud käega. Teise vooru alguses oli viimane kui üks jälle reas ja naeratus näol. Teise vooru lõpuks olid tüdrukud peaaegu surnud. Kolmanda vooru alguses jällegi - kõik platsil tagasi. Nii tublid ei ole isegi treenerid oma conventionitel. Näiteks mina isiklikult saan täiendustel istumisrekordi tavaliselt, mis ei takista mind muidugi kodus laipa mängimast ja seletamast, et tee ise kaheksa trenni järjest kaasa :P
Ürituse lõpus valiti välja kolm paremat, aga neid kolme paremusjärjestusse ei pandud. Väga super minu arvates. Jube on vaja koolis kolmandaks jääda. Nüüd oli aga kolm võitjat. Kolmest kaks olid muidugi esimesest hetkest teada, lihtsalt kohe jäid silma. Pean veel ütlema, et esimest korda minu elus ma nägin võistlustel, et esimese kolme sekka tulid kolm paremat. Muudel aeroobikaüritustel me tavaliselt terve kodutee ahhetame ja ohhetame, et mismõtttttes. Ja kui esikolmikusse ongi sattunud kolm enamvähem parimat, siis raudselt žürii on nad absurdsesse paremusjärjestusse pannud.
Mis ma siis tänasest päevast sain. Ma sain teada, et "suurlinnadest" väljas elavad superlahedad inimesed, ma sain viimase väga pika aja positiivseima emotsiooni, sain kellegi jaoks midagi ebamaiselt ägedat olla, sain kolmele hakkajale ja väga ilusale tüdrukule tunnustust pakkuda ja veel endale tänukirja ja lilli. Mida muud on mul elult tahta? Just love and be loved...

Ei, tegelt, ma saan aru küll. Suurärimehel või tema proual on ju jube kiire. Kui ta 20 sekundit kedagi üle tee laseb, on see ajakadu ühegi kiirendusega korvamatu. Las see jalakäija seisab seal 10 minutit, kuhu tal ikka kiiret on.

Tahan lisada. Minu arvates keskmine eestlane on enesekeskne mats ja idioot! Kodust null grammi kasvatust saanud tõusik ja ajudeta superstaar.

Kui ma mõtlen viimase paari kuu peale ja sellele, kuidas suitsetajad puhuvad kohvikus südamerahuga imikule suitsu näkku, kuigi ka eemal on vabu laudu, autojuhid ei arvesta mitte ainult teiste autodega, vaid absoluutselt ainult iseendaga arvestatakse ja kehtestatakse müstilisi vasaku käe reegleid absoluutselt igal pool, jalakäijana saad sitta täis pritsitud ükskõik millise auto poolt. Ilmne liialdus oleks hakata rullnoka teemat tõmbama. Pigem võib õnneks minna, et see rullnokk laseb tibi üle tee. Kolmveerand autojuhtidest on endale ilmselgelt load ostnud (öelge mulle ka kust saab, ma ei viitsi eriti autokoolis käia, eile tegin õppesõitu ja mulle tehti endale ka vasaku käe reeglit viljandi mnt ja ravila ristis, kui õpetaja poleks nii rahulik tüüp olnud, ma oleks järgi tõmband ja peksa andnud). Mingeid kombeid, et välja lastakse ennem või mida iganes, absoluutselt ei eksisteeri. Ööklubis kõige peenemad tibid ei mahu meetrisest vahest läbi astuma ilma küünarnukiga virutamata või mõnda su kehaosa kaasa võtmata! Kõik on nii kuradi suured egod ja staarid, et sure ära!
Tekib selline tunne, et osta püss ja mine kõmmuta lolle linnapeal.

Käisin linnapeal patseerimas, kohvikus, nagu mulle ikka meeldib käia.

Kõht täis ja meel hea astun kohviku uksest välja ja sean sammud auto poole, ühekuune tibi turvahällis käeotsas, kui nendin, et autojuhtidel on näiteks täiesti pohhui, et ma peaaegu vastsündinuga tänavaääres passin ja üle tee saamist ootan. Lõpuks saan kuidagi üle tee ja hakkame parklast väljuma. Parema käe ristmik. Vasakult tuleb blond vidin punase audiga (et äkki kellegil on äratundmisrõõmu) ja sõidab meil nina peaaegu maha. Ei hakka üle kordamagi, et laps on autos.
Jõuan peaaegu koduni, jällegi parema käe reegel. Vasakult vunts sõidab põhimõtteliselt nina maha, ise nähes, et me liigume.
Lasen ennast siis meeletu R-kioski juures välja visata, et postmark osta, sest olin hommikul ettevalmistanud armastuskirja maksuametile (noh mis ma neist arvan ja häid jõule ja surge maha) ja hoolega kirjutanud aadressi peale, endas kaheldes, et mis nüüd sai ja mis puudu jääb (sest viimati kirjutasin ümbrikule midagi saatmiseks üksteist aastat tagasi) ja lasen ilusal, soojal, mõnusal heal autol ära sõita. Võin kaks sammu jala ka astuda. Jõuan putka ette ja PUTKAVAHT!!! Vaheaeg, avame 16:30 (ehk poole tunni pärast). Mismõttttes??? Jalutasin siis miinuskraadides see kaks sammu, mis tegelt on raudselt sada meetrit vähemalt, koju ja ropendasin mõttes.
Mismõttes raha eest saab kõike? Isegi postmarki ei saa. Rääkimata ajudest või silmanägemisest, ilmselgelt.

Ma tunnen ennast kohutavalt süüdi, et ma oma blogisse napilt üle korra kuus kirjutada ei suuda, aga ma elan ületamatult igavat elu kõrvaltvaataja jaoks. Ma olen käsitlematu töönarkomaan, olen JÄLLE unustanud, et vahel tuleb öelda EI. No ma lihtsalt ei oska huvitavatele pakkumistele EI öelda… Ja siis ma unustan öösel korralikult magada ja nädalavahetuseks olen nii läbi, et diskolegi ei jõua. Sel laupäeval sundisin ennast korra ööklubist läbi käima, aga suurest hirmust ennast liigselt kurnata läksin täiesti absoluutselt kainena. Ei ole vaja mainida, et viimane kord. Targem on juba kodus oma noorust maha magada.

Huvitav, millal inimesed otsustavad, et vot nüüd kasvasin täis – loe: hakkasin igavaks. Kui mõelda teismelisena tehtud „suurte tegude” peale, siis kõike kannataks ka praegu teha. Ükski lõbus mälestus või lahe seik ei lõppenud vanglas ega pankrotis. Ja kuidas sai siis uusi tutvusi leitud! Uued sõbrad tulid sellise tempoga peale, et vanade nimed kippusid ununema. Nüüd vanema ja eelduslikult targemana on lood hoopis teised. Hea kui kvartalis üks uus teretuttav tekib – see on ka sõbranna sõbranna.

Tahaks, et peod oleks jälle hüpersuperägedad, et iga nurga tagant leiaks uue silmarõõmu ja iga nädalalõpp vajaks tervet järgmist nädalat ahhetamist ja ohhetamist. Seda väärtuste muutumise ja prioriteetide tekkimise juttu ma ei viitsi kuulata. Mis tähendab!!! Millestki vaimustuda on praegu niii raske! Veel raskem on vaimustuda inimestest.

Järeldus - see, et elu õpetab, on halb asi. Väga halb. Armuda ja lasta südamel murduda iga nädal on elu. Igaks juhuks targalt sellistest asjadest hoiduda on kokkuvõttes elutus. Ja kuna just eelmisel nädalal tuli veenduda, et ühel hetkel võid avastada enda surelikkuse, võiks iga elatud hetk minna täie ette. Eku, pane tikud valmis, hakkame elu põletama!

Tahtsin lihtsalt öelda, et tuulele meeldivad mu taskud. Viis tühja ruutu jäi, üks neist oli nurk...

Täna siis ärkasin hommikul ilma söögiisuta. Esimest korda elus. Täiesti omapärane tunne oli... Tavaliselt ma isegi toiletisse jooksen hommikul läbi köögi :)

Trenni kellaaeg lähenes, söögiisu ikka ei kuskil. Kümmekond minutit enne kodust lahkumist otsustasin, et lihtsalt PEAN midagi sööma - muidu kukun trennis kokku. Tõmbasin siis ühe leivaviilu määrdejuustuga kokku ja sundisin ennast seda alla kugistama. Mitte et isegi kaks võileiba päästaks trennis kollabeerumise eest... Ma isegi oma tradistioonilist hommikukohvi ei teinud endale, sest isu ei olnud.
Trenniga sain hakkama, ei läinud pilt eest ära. Aga üllatuseks - isegi peale trenni ei olnud söögiisu tagasi tulnud. Väsinult loivasin pessu, sama väsinult panin riidesse ja kõmpisin koju. Täpselt see aeg, mis mina koju jalutasin, oli väljas mingi fucking torm! Tuul puhus peaaegu pikali, taevavett oleks nagu keegi pangiga näkku loopinud, päike paistis otse silma, nii et nina ettegi oli raskusi vaatamisega ja siis vägaaustatud rekkamees pritsis mu mingi sitaga kah veel täis.
Igatahes, täna ostan bingoloto pileti, sest nii ei saa olla, et igal pool läheb halvasti. Ikka ju öeldakse, et kui kuskil halvasti, siis kuskil mujal hästi.

Siiralt teie,
Tulevane Lotomiljonär

Kui palju ruumi on mõõdukas distants? Kui kaugele peaks minema ja kui palju võtaks aega, et oma nõrkusest vormida tugevus? Jube lihtne oleks, kui eksisteeriks elu jõusaal. Et vot selle masina all tuuniks südamelihast ja tolle teise all selgroogu. Ma kohe ei suuda ära imestada, kuidas mul absoluutselt iseloomu ei ole! Ma iial ei suuda endale midagi keelata ja mu pahed ja nõrkused neelavad mu ühe hingetõmbega. Ma olen mõttest juba kadunud! Ja ise veel naudin seda uhkelt.

Täna andsin järele ühele nõrkusele ja teisest püüan lahti öelda. On olemas üks tabamatu ime, kuskil tegelikult lähedal, aga samas ka kaugel. Üks tabamatu unistus või kinnisidee. Üks telefonikõne, millele ma ALATI vastan. Ja ma ei taha enam. Ja ma ei suuda loobuda.

See ei ole midagi sellist, mis ajaks nutma. Ega mingil muul moel midagi rasket. Vastupidi – suurim kergus ja heameel. Aga tekitab pohmelli. Järgmisel päeval küsin endalt, et milleks see. Ma vabandan endale alati neid varastatud kohtumisi sõprusega. Me lihtsalt oleme niiiii suured sõbrad, et mine või pooleks!

Täna taipasin, et olen oma suure sõpruse lõksus. Täiesti kinnnni. Ja ma kohe ei saa eluga edasigi mindud. Ma olen terve süsteemi ehitanud mingi nõrkuse ümber, mis tegelikult on ääretult mõttetu.

Alustasin võõrutamist. Istusin keset ööd McDrive’is ja mõtlesin, hamburger hambus, et viimane kord. Veel viimane kord võtan selle kõne vastu. Lihtsalt, et ta teaks, et see on viimane kord. Ja vaatame, mis siis edasi saab…

Nädala parim lugu playlistis: Bedroom Rockers – Nothing else matters