Täna on üks nendest päevadest, mil tahaks kirjutada. Midagi suurt ja midagi südamlikku. Samal ajal kihutab miljon mõtet peas ringi ja ühestki kinni haarata ei oska. Kindlasti on see parem variant, kui pastakast imemine. Pastakast imemine on kohustuslik, aja peale kirjutamine täiesti teematul päeval. Näiteks kooliajal kodukirjandid.

Seoses ühe kaudse tuttava lähedasekaotusega tekkis südames soov head teha. Endast midagi nii head välja anda, et igal möödujal ja vastukõndijal muutuks päev paremaks. Midagi sellist, mis muudaks silmavaatajas midagi. Midagi nii suurt nagu orkaan, mida usutavasti võib tekitada liblika tiivaliigutus teisel pool maakera. Midagi sama väikest, aga suurt, tahaks enda seest leida.

Kuvarinurgas tantsib andekas noor USA tantsijanna, keda saadab Elisa laul sõnadega all I want is to rock your soul ja ma tunnen, et just täpselt seda ma tahakski. Kellegi hinge läbi raputada ja ennast sinna mugavalt sisse seada. Mitte, et olla kellegagi koos, aga et olla osa kellegi headest mõtetest, unistustest, olla kellegi kalju, olla ise midagi enamat läbi kellegile teisele KÕIK olemise. Tahaks olla surematu nagu ilus muusika või südantlõhestavad luuleread. Kellegi suurim saladus või julgeim väljaütlemine.

Aga kas saab inimesi enda külge sidudes ise vabaks jääda? Või muutume me nii kellegi teise ideaali orjaks? Nagu keegi ütles mulle, et olen selline inimene, kes alati särab ja naerab ja kellest saab kõige positiivsema laengu, et panen halbu asju unustama. Nüüd, olles ise kas väsinud või nukker, ei julge ma tema telefonikõnelegi vastata, sest ei taha tema illusiooni purustada. Mulle meeldib, kuidas ta mind näeb. Koosoldud hetkede parim osa on enda nägemine läbi tema silmade. Selleks mõneks tunniks ma usun, et olengi see üdini hea, haldjalik tujuparandaja, kõige ilusam, kõige kõigem.

On öeldud, et selleks, et teha maailmas head, pead esmalt selgeks saama, kes sa ise oled ja mis annab sinu elule mõtte. Nüüd ma siin istun ja mõtlen, et mis küll annab minu elule mõtte... Kes ma olen? Kindlasti olen ma tüdruk, kes tahab joonistada. Värvipliiatsid ja paber on lauanurgal. Ei julge endale tunnistada, et ma ei oska nendega mitte midagi peale hakata, isegi kriipsujukudest ei tea midagi. Plaan väikevennaga aknakaunistusi värvida ootab värvide ärakuivamist...

Luban endale uue tassi kohvi ja mõned tunnid, et järelemõelda. Mõelda minu üle. Ja sinu üle ja tema üle ja kõigi teiste üle. Terve maailma üle.

Võibolla keegi mäletab, üheksakümnendatel leidus poelettidel sellist närimiskummi nagu Russian Roulette. Võibolla leidub tänaseni. Minu mäletamist mööda oli see kollases pakendis ja pakendi peal oli joonistatud mees püssiga. Paki sisuks olid kõige magusamad nätsud, mida iial söönud olin ja nende magusate sekka oli peidetud paar piparteravat padjakest. Mäletan, et oma pakki Eglega jagades oli 10% tõenäosust, et need mõrudad nätsud talle satuks ja 90%, et mulle. Sellele vaatamata olid need mõnda aega päris mu lemmiknätsud.
Küllaltki nagu elu - kibedad hetked jäävad teravalt meelde ja õnnehetked... Õnn on nagu tervis - kui teda on, ei pane me teda tähele. Ja miskipärast alati saame me pigem seda, millest oleme mõelnud, et seda kindlasti ei tahaks.
Nagu üks tütarlaps unistas suurest karjäärist Eestimaast kaugel ja suurest iseseisvusest. Pärast lühikest eemalolekut tagasi tulles leidis aga kodust nii suure armastuse, et sinna kaugele ei olegi rohkem tagasi läinud. Rahvusvahelise karjääri asemel sai hoopis uue perekonnanime ja töömured on asendunud murega lapsehoidja leidmise üle.
Või nagu keegi teine on pisikesest piigast peale unistanud suurtest pulmadest ja nooreks emaks olemisest ja töö on olnud vähemalt kolmandajärguline. Elu on andnud hoopis midagi karjäärilaadset, iseseisvuse ja üksi hakkama saamise. Samamoodi nagu rikaste vanemate laps ei viitsi ülikoolist mõeldagi ja mõni teine, kes tapaks, et saaks õppida, lihtsalt ei saa seda rahaliselt lubada, sest ka tasuta õppevormis tuleb millegi eest elada ja arveid maksta.
Sama kindlalt võime väita, et iga tüdruk, kes on vihanud prillidega poisse, abiellub suureks saades prillidega mehega. Või kui on võetud ilus, pikk ja sihvakas sportlik mees, sest paksud ajavad iiveldama, on see ilus ja sihvakas kolmekümneselt õllekõhuga ja töö kõrvalt pole trenni jaoks aastaid aega jäänud.
Paistab, et ükskõik mida me enda jaoks valmis ei mõtle, ükskõik kui suurte lootustega me seda nätsupakki ei ostnud, me saame lõpuks ikka selle, mida ei tahtnud. Mida ei ole osanud tahta. Selle pipratera. Iga päev on õppetund, kuidas toime tulla sellega, mida ei ole oodanud. Kummaline, kuidas meile antakse alati seda, mida me kardame või vältida püüame. Vastab tõele, et inimene õpib kogu elu. Ainus, mis oleks kaval kiirelt selgeks saada, on see, et kui elu ulatab sidruni, siis kiirelt sääred poodi soola ja tequila't ostma.

Juba mõningat aega ei anna üks teema mulle rahu, aga ma kuidagi ei saa seda õieti sõnadesse pandud. Ilmselt võiks öelda, et ma räägin mingist ühiskondlikust moraalist või moraalitundest. Ja ma tahan seda mõista. Ma tahaksin elada oma elu mingi moraalikoodeksi järgi ja eeldada, et ka teised inimesed elavad nii. Nii igapäevastes toimetustes kui suhetes. Aga kui ma siis mõtlen käitumisreeglitele, avastan ikka ja jälle, et reegleid pole. Normatiivid on mitmeti mõistetavad.
Näiteks monogaamia. Keegi ütles mulle, et monogaamia on see, kui sul on terve elu jooksul ainult üks partner. Hirmust, et see rong on minu jaoks läinud, uurisin asja lähemalt. Helistasin läbi ajaloohuvilised ja keeleteadlased ja lugesin Wikipedia arvamust asjast. Tuleb välja, et kasutame seda sõna suhteliselt julgelt ja ootame monogaamiast asju, mida see tegelikult ei ole.
Igas korralikus naistekas on läbivaks teemaks monogaamia armusuhetes, samal ajal kui inimeste puhul on monogaamia seotud abieluga. Seotud nii, et eesti keeles on kõik abielumehed monogaamid. Sest riik ei võimalda abielluda mitme naisega. Kui palju on abielumehel pruute, ei puutu asjasse. Monogaamia on ainuabielu. Eesti keeles võib mehel olla haarem, aga nii kaua kui haaremis on ainult üks seaduslik abikaasa, on mees monogaam.
Ei tea, kas see on tingitud ameerikamaa üldisest moraalipuudulikkusest või millest, aga seal on monogaamia toodud inimesele lähemale. Esiteks ei pea sa monogaamiaks olema abielus. Mis on aga huvitav, on see, et monogaamia eelduseks on üks seksuaalsuhe korraga. Sisuliselt kui enne seksima hakkamist öelda, et hakkame käima ja peale seksimist minna lahku, oled ikkagi monogaam. Monogaamia alla saab lugeda ka vallalise tütarlapse üheöösuhted. Ja et on olemas ka sari-monogaamia, mis tähendab seda, et sul võib olla elujooksul miljon partnerit, lihtsalt, et üks kindel suhe korraga ja et kuulsin ühest filmist sõna polümonogaamia, mis tähendab püsisuhet rohkem kui ühe partneriga korraga, ajab harja punaseks ja juhtme kokku. Segadust kui palju ja järeldus - monogaamiat ei seo truudusega mitte miski. Truudus aga on veelgi hägusem teema. Truudus on ühe poole vastamine sellele, mida teine pool temalt ootab ja talle lubab. Toimivaks suhteks tuleb aga leida inimene, kelle arusaam truudusest võrdub sinu omaga ja miljardite toonikõikumistega värviskaalal on seda õigest õigemat raskemast raskem leida.
Taipan rida realt, milleks sai kunagi kirjutatud piibel. Piibel, mille järgi inimesed püüavad olla head, on raamat täis vihkamist, kadedust, õelust, tapmist, vägistamist... Nimekiri erinevatest õudustest nõuaks entsüklopeedia mõõte ja mahtu. See on kogumik inimese sees peituvast halvast. Ehk siis tagurpidi moraalikoodeks.
Omades kindlat arusaama sellest, kuidas on viisakas, kuidas on kombekas, kuidas on hea, on raske leppida, et see kõik on iga inimese jaoks erinev ja paljudes asjades on kõigil õigus. Nagu mina ei saa aru, et filmi ajal saab kinos edasi-tagasi jalutada, näitab fakt, et kokakoola ja popkorni lett filmi ajal kaupa müüb, seda, et jalutajatel on lubatud jalutada. Vaikselt tõmbangi ära oma urgu, suhtlen nendega, kes nagu mina, pigem sureks kui filmi ajal püsti tõuseks või restoranis kõva häälega üle saali naeraks.