Eeskujud on inimese isikliku arengu seisukohalt väga tähtsad.Oleks ju keeruline olla iseendast parem või ilusam või andekam. Pealegi puudub selles õige väljakutse, õige võrdlusmoment. Samamoodi pean tähtsaks eeskujusid riigi tasandil – noh, et ühel päeval me oleks Šveits, mitte Somaalia. Paraku aga, nagu inimesel eeskujud aja jooksul muutuvad, võib ka terve riigi jagu rahvast võtta suuna hoopis mujale, kui näiteks Šveitsiks saamine eeldaks.
Esimesed märgid sellest, mida alguses nagu tähelegi ei osanud panna, olid ilmselt need, kui Tiina ja Jüri Mõis kadusid esikaantelt ja sinna ilmusid tänased kangelased Liis Lass ja Heti Tulve & Co. Inimesed mitte ainult ostavad ja tellivad koju nende piltidega reklaambrožüüre, vaid huvituvad siiralt, kui palju kellegi seljas olev mingi hilp maksab ning oh seda jumalikku ajakirja, kus välismaa staaride riietele on meie meeletult masendavast kaubandusest kõike muud kui sarnased vasted kõrvale otsitud. Saab ju kohe poodi minna ja endale ka J. Lo sarnasust püüdes mingid omavahel sobimatud kaltsud selga tõmmata. Üllatus on võrdlemisi suur, kui
'vanamoeline' ema küsib, kuhu sa niimoodi punnatult minna mõtled. Mida tema üldse maitsest teab?! Aga no ega maitse üle ei vaielda. Igaühel peab olema õigus õudne välja näha!
Hoopis teine teema on arvamusliidrid. Mina teen enda jaoks veel vahet – kui keegi meeldib mulle välimuse poolest, siis ma ka ütlen, et vot, selline välimus on eeskuju igaühele; kui keegi hiilgab mõttetarkusega, siis ohkan ausalt, et oleks endal sellised ajud. Ma arvan, et nii on ka õige. Et võtad endale eeskujuks igast inimesest midagi – kellegilt tasakaalukuse, kellegilt stiilitunde, kellegilt arenguvõimelisuse, kellegilt hulljulguse ja entusiasmi, kellegilt kulmukaare, kellegilt juuksevärvi. Aga palun! Kokku saab täiesti uus ja omanäoline inimene. Paraku tuleb ikka ja jälle nentida, et noored tüdrukud on ühtlane Liis Lass. Selline, kes avaldab suures päevalehes meelt, et Eesti on rikas riik ja meil on suured sotsiaaltoetused. Selline, kelle juustest on igasugune pigment välja imetud ja kelle lotendav tagumik 'ei vaja veel trenni'. Ja hea eeskuju on nakkav. Riina Suhotskaja ei suuda tänaseks enam tangot vaadates keepi ja matadori üles leida. Olen enam kui kindel, et kümme aastat tagasi ta ei oleks arvanud, et sealt neid üldse otsima peaks.
Äritegevusega on ikka nii, et head äriuudised ajakirjanduses on võlauudised. Õnnestuski siin lugeda Õhtulehest, et Heti Tulve ja Maret Soom, sotsiaalelu koorekiht, on oma ettevõtte pealkirjaga Deluxe Elustiiliagentuur ajanud sadadesse tuhandetesse ulatuvasse maksuvõlga. Seda juhtub. Oleksin täiesti nõus, et algusaastatel on sellised asjad enam kui ootuspärased. Kuidas see aga saavutatakse 3,6 miljoni eest õhku ja sotsiaalset kuuluvust müües, jääb mulle arusaamatuks. Kulusid õhku müües ju ei ole? Võib-olla oli 3,4 miljonit. Sellisel juhul andke mulle faktiviga andeks.
Kas ei ole kohutav, et Hetiks ja Liisiks ja Riinaks püüdlejad on maksnud kolm ja pool miljonit krooni, et neid ka peole kutsutaks, et neile ka tere öeldaks, et neist ka Kroonika pilti teeks (ja kusjuures, eriti ikkagi ei tee), et nemad ka uhkesse trendirestorani sisse saaks, kus omasugustega kõrvutilaudades kallist lunchi saaks süüa ja mõelda, et jaaaa, meie kuulume ühte sotsiaalsesse kihti. Jättes mõtlemata, et sellesse, kes maksab viis tuhat krooni aastas, et saaks mingisse restorani sisse. Et see sfäär pesuehtsal kujul ostab endale kuuluvust ja ainus, kuhu jõutakse, on seltskond, keda teataksegi wannabe staatuse järgi.
Kunagi tehti maailmas vahet uusrikastel ja rikaste dünastiatel. Uusrikkad püüdsid alati imbuda nende 'pärisrikaste' ridadesse, kes põlvkondade kaupa maailma esirikaste hulka on kuulunud. Neid ei tahetud aga kuidagi vastu võtta, mis siis, et nende vara oli võib-olla et suuremgi, kui põlvest põlve pärandist elavatel. Uusrikas jäi uusrikkaks vaatamata stilistile, õigele sisekujundajale (kes pärisrikaste kodusidki kujundas), õigele lilleseadjale, õigele rätsepale... Ja kui uusrikas tabloidides kas või korra vääratas, oli ta KOHE mängust väljas ja tuli otsast alata.
Meil ei olegi asi niivõrd rahas, kuivõrd soovis 'keegi' olla. Ja 'kellegiks' saamiseks piisab ka kilekoti väel läbi linna jooksmisest. Teine võimalus, 'väärikam', on aga investeerida ja staatus osta. Ja ostetakse. Kolme ja poole miljoni eest aastas. Meil ei pea sa kandma haute couture'i, et klassi näidata, piisab suurte kirjadega Armani Jeans'i t-särgist ja teksadest ja Deluxe'i sõbralikust abist.
Me liigume hirmutaval kiirusel idiokraatia suunas. Me muutume kirjaoskamatuks, päev-päevalt. Mõtlesin tükk aega, miks ma teen õigekirjas vigu, mida ma nooremana iial ei oleks teinud ja ei teinudkii, ja hakkasin jälle eestikeelseid raamatuid lugema. On ju vana tõde, et õigekiri on parem neil, kes palju loevad. Kirjapilt jääb meelde. Ja just – VANA tõde. Ka tänased kirjanikud ja tõlkijad ja toimetajad on kirjaoskamatud, sest loen praegu kirjastuse Varrak 2004ndal aastal tõlgitud ja välja antud raamatut, kus viiendaks peatükiks ei ole ma näinud veel ühtegi grammatiliselt eestikeelset lauset. Rääkimata sellest, et poes müüakse raamatuid, kus icecream on tõlgitud jääkreemiks ja toimetaja, kes tõlgitud versiooni peaks keeleliselt õigeks parandama, on lihtsalt visanud peoga komasid et-ide ja kui-de ja aga-de ette, aga jääkreemi ei paranda keegi.
Ja nii me siin elame – õpime vigastest õpikutest ja rumalatelt inimestelt. Pürgime aruka inimese naerualuseks. Aga vähemalt, elagu arenguvõimelisus! Sest eks ole taandareng ka ju arengu üks vorme.

Magamata ööd on nuhtlus, tõsi, aga vähemalt sama suureks nuhtluseks on unenäod, mis iga kahe tunni tagant hirmust või ebamugavusest hetkeks ärkvele ehmatavad ja mis laupäeva hommikul kell kaheksa voodist välja ajavad. Miskipärast viimastel kuudel on ööuni minu jaoks nagu seiklusfilm, ja sugugi mitte alati hea. Üksikutel hommikutel on mul õnnestunud läbi une südamest naermise peale ärgata, ent enamasti pakuvad öised näod kõhedust mitmeks päevaks.
Täna otsustasin, et ei ole mõtet oma öistest õudustest tekkinud pikka hommikut raisku lasta. Nii olin solaariumikeskuses üks esimesi päevitajaid ja toidupoes konfiskeeris kassapidaja mu šampusepudeli, kuna kell ei olevat veel kümme. Ja ma oleksin nii väga tahtnud magusate mullidega lõppenud öö alla loputada!
Lugesin, et stressi põhjustavad väljamõeldud sündmused täpselt sama eduliselt kui tegelikult aset leidnud. Et inimese meeled ei suuda kujutlusel ja tegelikkusel vahet teha. Arvestades, et unenägude valimiseks ei ole veel digiboxile sarnast mindboxi välja mõeldud, leian, et inimese meeled ja alateadvus on oma peremehe suhtes küllaltki vaenulikud. Ja nüüd ma siin istun, kohvitass kõrval, ja püüan neid stseeme unustada, millega minu oma selgelt vaenulik arunatuke uneajal mind rööpast välja viia armastab. Kuidas saabki nii stressi vältida?
Võib-olla aga peaksin lihtsalt vahelduseks vaatama mõne üleni hea ja rahuliku filmi või lugema mõne lõbusa raamatu. Võib-olla ma olen lihtsalt väsinud. Nii väsinud, et mõtlen lollusi. Ja mõtlen neid ka magades.

Aeg on nii kummaline. Neil, kel aega on, on alati kiire. Kiirustatakse kõikjale ja kõiges. Kogu elu algus kiirustatakse mööda. Mõnikord aga... Mõnikord ärgatakse keset ootamist ja aegluupi. Keset äratundmist, et minu aeg on alles kaugel ees. Ja see, justkui järjekorranumbri saamine, lammutab hunniku õhulosse ehitustolmuks. Ent mõnikord me kiirustame või ootame nii pikka aega järjest, et kui oodatu või siht lõpuks käes, ei oska enam uues olukorras olla.
Olen ära kaotanud oskuse hetkes elada. Koguaeg on mingisse tundmatusse homsesse kiire. Tundmatusse nädalavahetusse, uude nädalasse, uude aastasse. Mis seal ootab? Mitte midagi. Mis saaks paremini olla? Mitte midagi. Ja ometi on mul kiire tänasest ära.
Maailma kõige mõnusama häälega inimene küsis kunagi, mida ma tahaksin muuta, ja täna, kui see küsimus mälestustehägus mu kõrvus heliseb, on minu vastus samasugune kui see oli siis – mitte midagi. Kõik on hästi. Aga mul justkui ei oleks aega seda head nautida. Justkui iga sekund oleks arvel ja koguaeg tuleks planeerida järgmist täiuslikku hetke, järgmist õnnestumist ja rahulolutunnet.
Saabuvaks nädalavahetuseks võtan endale ülesande – aeg peatada. Kasvõi selleks kaheks päevaks. Ja kohal olla. Lebada loorberitel ja mekkida tehtud töö vilju. Vaadata tagasi, sest avastasin, et ma ei vaata enam tagasi. Lugeda, et olla kellegi teise tänases päevas iseenda homse asemel. Nautida seda, mida nii kaua olen endale ihaldanud – minu enda tänast päeva.