Jõulud

On 25nda detsembri varahommik, kell on ju alles 11.41, ja üks päev jõulurahutust on juba seljatatud. Peale pudelitäit veini, kirjeldamatut kogust jõulusööke ja hundioru Nirti blogi olen Estee Lauderi kosmeetika jagu rikkam, kerges pohmellis ja hakkan jõulude tegelikust mõttest aru saama.
Jõulude eesmärk on pereinimestele meelde tuletada, mis on siin elus tegelikult tähtis - abikaasa/elukaaslane, lapsed, armastus - ja selle meeldetuletuse raames laekub pereinimese hingekontole rahu.
Jõulude eesmärk on vallalistele meelde tuletada, mis neil hingerahuks vajalikest konponentidest puudu on - abikaasa/elukaaslane, lapsed, armastus - ja rõhutada veelkord, et kõik mis siin elus on tähtis, on neil puudu.
Ja siis me imestame statistikat, et jõulude ajal on kõige rohkem enesetappe... (Vähemalt kunagi statistika väitis nii).
On südantsoojendav kuulata väikest last jõuluvanale salme lugemas, ent see tunne hääbub pakiavamiskrabinas. Terve maja on hetkega plastmassist mänguasju/jubinaid pilgeni täis ja tahes tahtmata leiad end mõtisklemast, mis kell see kraam minema tuleb loopida - kas suudavad seekordsed kingid oma vajalikkust ja ägedust jaanipäevani tõestada või mitte. Tõenäosus on suur, et mitte. Ja ajalugu toetab tõenäosust.
Ja kasvava jõuluängistusega, mis on tingitud rämpsuostmispühadeks muutumisest, joon oma hommikukohvi lõpuni ja valmistun teiseks ringiks. Teiseks jõuluõhtusöögiks, teiseks alkoholist immutatud õhtuks. Selle vahega, et täna on uksel jõuluvanakeelumärk ja täna valmistavad söödavat ka minu väiksed valged käed. Võib-olla täna suudab sõber Beefeater minusse killukesegi jõulurahu süstida. Vähemalt loodan oma rahutust tsipp-tsipp tuimestada.