Nagu autojuhtidele, nii ka kojameestele tuli talv ka sel aastal täiesti ootamatult. Nüüd kus ma lõpuks ometi suutsin läbi udupeene Linnaehituse uusarenduse leida otsetee, võimaluse nurka lõigata kui tahan linna või poodi jalutada, sain jääliustikul akrobaatikas käe valgeks ja erinevaid poognaid võttes peaaegu viskasin endal käe otsast. Ilma igasuguse kõrvalise abita oleks napilt napilt saanud oma õla lahasesse. Nagu väetist südamest antud hetkel veel vähe oleks. Ilmselgelt peotäis liiva maksab meie riigis kullakangi hinda.

Lume ja jää üle ma tegelikult ei kurda. Päris tore on nädalavahetusel maal magamistoast lumiseid puulatvu ja kaugemaid majakatuseid vaadata. Ühel sellisel imeilusal pühapäeval linna tagasi tulles leidsin aga postkastist midagi, mille üle võiks täiesti vabalt kurta. Kiri linnaisadelt. Tuleb välja – koos suhteliselt paljude teiste tartlastega olen minagi haldusõiguse seaduse järgi kriminaal. Suli. Pesueht pätt. Elan kasutusloata maja korteris.

Olen kahetsust silmini täis. Oleks võinud osta krundi, mitte korteri. Laenu eest miski karbi püsti panna, katuse peale toksida ja ühele toale ukse-akna ette panna. Seejärel ise sinna sisse kolida, igal palgapäeval ühe telliskivi või põrandalaua osta ning oma kodukest nagu vanal ajal kakskümmend aastat ehitada. Läbi aegade on ehitatud eramuid kümnete aastate kaupa. Alguses kolitud puukuuri või aita näiteks, seejärel üks tuba enamvähem elamiskõlbulikuks saadud. Viie aastaga valmis esimene korrus, järgmise paariga tehti siseviimistlus ja kolmanda tsükliga ehitati teine korrus peale. Ei ole kedagi iial huvitanud, mismoodi keegi ehitab või mis seisus oma majja sisse kolib. Samuti on võimalik osta korter ilma siseviimistluseta. Kujutagem ette kortermaja, mille kõik korterid on müüdud siseviimistluseta ja kõikide korterite omanikud on otsustanud üldse mitte seda teha. Elataksegi madrats nurgas ja pirn juhtme otsas rippumas näiteks. Ja see ei tohiks kellegi asi olla – oma tuba, oma luba. Kuidas siis nüüd haljastuse pärast mind ja mu naabreid koinitakse, ma päris täpselt aru ei saa. Muru ja talvel ei istuta ja asfalti ka vist lumega ei pane. Samal ajal, ametnike kõrgete palkade hüvanguks panen ette teha otsekorraldus linnavalitsuse arveldusarvele. Noh, lugesin, et põhimõtteliselt nad võivad korduvalt kümme tuhat raha küsida ja siis lõpetuseks kaheksateist tuhat raha. Laseks siis juba kohe palga neile kanda ja kõigil saab parem!

Õnneks südamehaiged ja heausksed kinnisvaraostjad pole ainsad, keda meie ühiskonnas taga kiusatakse. Veel paremgi sihtgrupp on lapsevanemad. Oletame et lapse ema näiteks. Kujutagem nüüd ette olukorda, kus ema annab lapsele hommikul bussi kuupileti raha ja laps tuleb õhtul trahviga koju. Esimene mõte – üle küüru raisale! Laps hakkab aga kohe seletama. Kuupilet olevat täiesti olemas. Lapsevanem saab silmi pööritada kaheksa korda ühes ja kaheksa teises suunas ning laps räägib edasi. Tuli bussi kontroll ja tahtis pileti kõrvale dokumenti. Poiss näitas siis ID-kaarti. Mõistagi see ei ole kellegi dokument. Kuna tegemist oli reedese päevaga, siis esmaspäeval emaga kohe Falcki asja arutama. Mis selgus – 13aastasel peab olema kaasas ka õpilaspilet. Siinkohal ei ole seadusest piuksu ega varjugi. Sellest seadusest, mis kehtestab kohustusliku koolikorra ja mille järgi 13aastane ei saa olla midagi muud kui õpilane. Nagu 3aastane ei saa olla midagi muud kui koolieelik ja 90aastane ei saa olla midagi muud kui pensionär. Tulevikuks võtame arvesse, et lasteaialapsel võiks olla kaasas lasteaias käimist tõendav dokument koos passi või ID-kaardiga, kui ta tahab linnaliinibussis emaga sõita. Samuti ole sa või 110, aga pensionitõend PEAB olema kotis. Selline on meie süsteem. Elagu Eesti Ametnike Vabariik!