Harry Potter ja Fööniksi ordu.

See on siis päevateema. Üks kinoskäik pika ja asjaliku päeva lõpus. Nimelt vedasid kaks blondiini, mina neist üks, peaaegu ilma abikäteta mööblit neljandale korrusele ja panid selle veel ise kokku ka, käisid tarkade nägudega K-Rautas ja kõndisin mõned sajad kilokalorid mööda poodi maha, et teenindust leida ja siis veel kõrvakliinik (päeva ainus positiivne kokkupuude kaaskodanikega) ja saja-aastane juuksurtädi, kes poja pea täiega persse keeras. Juuksuris saime ühtlasi teada, et peaaegu 4aastase lapse juukseid peaks pesema muna, leiva või majapidamisseebiga ja kindlasti mitte apteegist ostetud kalli, 100% loodusliku, beebishampooniga. Kinos aga õppisime, et mõnedes asjades võib küll ameerikalikumalt läheneda.
Filmi esimesed pool tundi lubasid süveneda. Tean, et mõnda häirib popkorni krõmpsutamine ja kokakoola luristamine, aga minna kui anonüümne rämpsohoolik, sellest iial numbrit pole teinud. No kui, siis väiksest kadedusest, et endal juba otsas, aga teised ikkkka veeeel sahistavad oma pappkarbikestes.
Pandora laeka avas keegi minu seljatagant. Ei näinud, aga kuulsin, et keegi väljus saalist ja siis laekus tagasi. Läks mööda kümmekond minutit ja jälle keegi, minu tagant kuskilt jällegi. Kolmandal korral, kui mingi lehm tümaki, tümaki, tümaki üle saali kõndis ja kõmaki, kõmaki, kõmaki trepist liikus, vaatasin üle õla. Edasi ei olnud vaja enam taha vaadata. Seal käis kuulmise järgi kõvem ja üha tihenev sagimine edasi küll, aga liiklus sai rohelise tule ka minu ees. Pissile. Kokakoolat ostma. Popkorni ostma. Pissile. Suitsetama. Kokakoolat ostma. Pissile. Popkorni ostma. Pissile. Pissile. Popkorni ostma. Kokakoolat ostma. Pissile. Suitsetama.
Kuskil käikude vahel vist kulutati saaliuks ära, kinni see igatahes ei jäänud ja surround sisuliselt kadus, sest eesruumist kostusid kõik hääled ja kaja kinosaali. Samuti paistis valgus ereda rannapäiksena ukseavast sisse. Kuskil poole filmi peal, ma arvan, tõusime püsti ja kõndisime minema. Poolt juttu filmis ei näinud/kuulnud ja absoluutselt ei suutnud süveneda enam.
Ühesõnaga, armsad blogilugejad, loodan, et teie seas ei ole neid, kes on mulle 170 eeku võlgu nägemata filmi eest ja pööran täna usku - palun jumalat, et see oli halb juhus ja me ei ole Lollidemaa.

Nii raske kui ka ei oleks ennast vahetevahel kadunud asjade nimekirjast avastada, on seda kergendavam ja tiivustavam end tükk tüki haaval jälle leida. Panna ennast kildudest kokku nagu pusle, avastada ennast ühe asja haaval nagu sisustaks vaasikaupa kodu.
Nagu kodu juures valid kõigepealt värvid ja selle, milline läbiv, ühtne stiil peaks seal olema, otsustad uuesti oma selgroo, iseloomu. Mida kauem oled olnud kadunud, seda magusam on see vaevarikas tagasitulemine. Kandev roll on nagu alati meeskonnal. Korteris ehitusmeestel, südames ja peas sõpradel.
Uus põrandalamp on nagu väljahingamine. Lõpuks ometi sa näed! Näed selgelt nii lähedale kui kaugele. Viimaks ette saanud dushikardin on nagu sirm, mille vanade harjumuste kiuste enda ja välismaailma vahele tõmbad ja mille tagant ainult mõnikord, kui ise väga tahad, endast midagi väljapoole annad või väljast vastu võtad.
Selleks korraks oma õitsemised ära õitsenud orhidee kasvatab vart ja kogub jõudu järgmiseks kodukaunistusperioodiks. Samuti nagu ise kasvatad end jälle seesmiselt. Juhtub ju ikka, et eelmised sihid saavad ükskord täidetud eesmärkidena minevikuhõnguliseks ja enne, kui sellest ise aru saad, jääd seisma. Seisad ühe koha peal ja kõige ootamatumal kombel hakkab rahulolu asenduma närvilisusega - närvilisusega sihitust triivimisest. Nagu vannitoaplaatide riiulite vahele sai sügavaid radu sisse marsitud teadmata lõpuks enam sedagi, millise ideega poodi sai tuldud ja nõutult poest poodi plaadileti juurest plaadileti juurde trampides, marsid sihitult ka oma päevad õhtusse ja vähkred õhtud hommikusse.
Läbimurre saabub, kui seintel on värv ja mööbel saab mingis osaski sisse. Tekib terviklik, aus pilt sellest, mida kildudena oma mõtetes oled näinud. Nagu puhkuse kaheksandal päeval lõpuks ometi korralikult öösel magada saades ja ennast hommikul endana jälle veidi paremini tundes. See on tõeline läbimurre. Ühtäkki avastad, et sul on uued huvid. Hobid, millede puudumise üle oled võibolla juba aastaid kurtnud. Sul on eeskujud. Paika saavad uued sihid.
Ühe teooria järgi jagunevad inimesed kaheks. Esimesed elavad väljapoole - neile on tähtis, mis teised neist arvavad ja nad vajavad meeldivaks ajaveetmiseks ning igavusse suremisest pääsemiseks seltskonda, nende kodus näed asju, mida leidub kõige popimates poodides ja kõigil teistel nendesugustel. Teised elavad sissepoole - neile piisab iseendast, elu on täis põnevaid tegemisi ja toimetusi ning sõprade jaoks tuleb aega planeerida ja võtta. Nad ei helista iial lausega, et tsau mis teed, mul on igav. Neil lihtsalt ei ole kunagi igav. Ja nende kodukindlus on midagi sellist, milletaolist sa ei oskaks ise iial ettegi kujutada. Iga ese, iga asi - kõik õhkub isikupära.
Ja mina ostan seda teooriat. Tahaks loota, et tilberdan kuskil kahe seltskonna vahel. Pooled peod ühtedega, pooled teistega. Paraku, et olla sissepoole inimene, peab olema kosmiliselt suure sisemaailmaga ja ma eriti ei usu, et mul seda on. Aga ma püüan. Iga kord, kui olen ennast lootusetult kaotanud, alustan algusest. Hakkan ennast kasvatama. Sissepoole. Suuremaks. Mööduvad kuud, mööduvad aastad, kasvan millimeetri... Tahaks rohkem. Aga eks iga päev on uus võimalus osta see uus vaas või lugeda see uus raamat, mis aitab paigalseisu muuta parimaks kasvulavaks. Olla nagu hea projektiga maja, mis ootab siseviimistlust ja mille kallal saab nokitseda päevast päeva ja aastast aastasse. Lihtsalt enda jaoks tuleb aega varuda.

Error 678

Juba julgelt nädalajagu päevi olen maadelnud Elioniga, kes väidab, et mul pole internetti sellepärast, et ma ise olen jobu, mitte sellepärast, et neil oleks kuskil mingi kala. Eile tore itimees tegi kindlaks, et viga ei ole minus ja täna tore tehnik parandas Elioni vea ära. Aga Elioni suhtumine, et igal juhul olen ise süüdi ja kui nad veel kaks sõna minuga räägivad, tuleb arvele numbreid juurde kirjutada, ehmatas vihast südame poolseisma.
Aga mis me sellest. Elu on täis asju, mis meist ei sõltu ja mis igal juhul tuju suudavad rikkuda. Näiteks shokolaadikook jõuab paari päevaga külmkapis hallitama minna ja cd-mängija ei loe tähtsaid plaate. Või saab telefonilevi keset kõige magusamat klatši otsa või saab aku tühjaks just siis, kui sa pole arvestanud, et oled nii pikalt kodust kui laadimisvõimalusest eemal. Kõik asjad, milleta saab elada, aga miks ma peaks.
Juba nädal aega on enesetunne kehvapoolne. Kõik nagu on, aga midagi on puudu. Ja nii puudu, et roni või mööda sirget seina üles ja karju appi. Tubadesse saab jupikaupa valgus, aga mina kompan ikka pilkases pimeduses. Motivatsioon on väljalülitatud, entusiasm on kadunud, optimism on säästurežiimil - tundub, et keegi on peamise kaitsme välja lükanud. Isegi keskkonnavahetus ei suutnud mind restart'ida. Linnad vahelduvad autoaknas ja mina olen ikka ninapidi Sudoku vihikus kinni. Ei huvita. Esimest korda elus käisin pealinnas poodides nii, et mitte midagi ei ostnud. Isegi autos otsa saanud Orbit Drops'e mitte.
On kummaline, kuidas inimesel võib olla miljon toredat asja elus, aga kui puudub õige liim, mis seda kõike koos hoiaks, ei suuda ühtegi olemasolevat väärtust tähelepanna. Võib olla palju toredat isegi homses päevas, mida oodata, aga ei suuda ootust tunda. Sealt vist tulebki ütles - olen liimist lahti.
Võibolla selline madalseis tuleb läbi põdeda nagu gripp. Lukustadagi ennast koju, lülitada telefon välja, lugeda raamatuid, süüa valmistoitu, vaadata filme, magada... Oskus olla õnnelik on needus - inimene armastab äärmusi. Filmi Exhale soundtrack mängib vaikselt toanurgas ja ma nuputan, kuidas saaks ise väljahingatud. Uni ei aita, sellest olen ammu aru saanud, aga kuna homme on jälle toimekas hommikupoolik, pean ennast linade vahele sundima. Pean tunnistama - ei viitsi. Mitte midagi ei viitsi. Ei ärkvel olla, ei magada. Ei muusikat kuulata, ei vaikuses istuda. Ei tööd teha, ei puhata. Ei seltskonnas olla. Egle vist ütleks selle kohta 'üksi-kass'.

Mõned inimesed ootavad meeleheitlikult muutuste tuuli, et need puhuks laiali kahtluste, kurbuse või üksinduse pilved. Või isegi hajutaks ennatlike järelduste ja eelarvamuste hirmutavad varjud.
Mõned aga... Mõndadel on lihtsalt vedanud. Vedanud avastusega, et ühe tavalise täiskuu ajal võib kõik muutuda. Kogu elu, õnn - kõik võib teha kannapöörde ning ülejäänud elu võib lõpuks ometi alata.
Mõnikord piisab päikesetõusust. Lihtsalt uuest päevast. Lihtsalt suhtumise muutumisest, et näha hoopis uut moodi seda, mis juba olemas on. Et avastada võimalusi, mis lebavad igal sammul su jalge ees maas ja kui sulged end oma pessa, leiavad need tee sinu telefoni, automaatvastajasse, postkasti. Maailm täis võimalusi, mida tihtipeale ise ei märka või kasutada ei julge.
Mõned, vaid tõelised elukunstnikud, leiavad maast selle kümnekroonise, mis toob neile lotovõidu. Leiavad kahe poe vahelt uue kodu, kahe peo vahelt uue karjääri ja kõik näib neile sülle langevat, kuigi tegelikult, need elukunstnikud... lihtsalt viitsivad kummarduda, et võimalust maast korjata.

Kas keegi on tähelepannud, kui erinevad reeglid kehtivad sõpradele ja sõbrannadele? Et näiteks, kui sõbranna teatab 5 minutit peale seda, kui kokku oleksite pidanud saama, et nagu juuresolevalt pildilt näed, ma täna ei jõua, siis sellest pole hullu. Mõnikord tuleb endalgi elu asjadele vahele, aga kui ütleb mõni tuttav kutt keset päeva, et peab õhtuse plaani kahjuks tühistama ja kuskile tulevikku paigutama, on kõik sõbrannad platsis, et milline värrdjas troppp ja et ta polegi sind väärt ja mingu perse! Nagu meesterahvas, kellega oled kolm päeva tuttav, oleks selles süüdi, et sa temasse esimesest pilgust veidi armusid. Nagu tal oleks alates sõnast „tere” kohustus heas ja halvas sind surmani kummardada ja iga päev sinuga kokku saada ja oma elu ooterežiimile panna. Surve uuele meestuttavale on nii suur, et murraks tugevamadki mehepojad.

Absoluutselt välistatud on võimalus, et oled lihtsalt lahe inimene ja et talle meeldikski aegajalt sinuga aega veeta. Ja sinule temaga, kahesuunaline tänav. On kaks varianti – pulmad või perse. Ainult „väga headele” sõbrannadele on lubatud helistada kaks korda aastas ja kokku saada teineteise sünnipäevadel. Ühelegi sõbrale, kelle silmavaade südame kiiremini põksuma paneb, ei ole selline käitumine lubatud. Kelleks ta ennast peab? Mis mõttes te käisite kohvikus ja täna sa ei oska öelda, kas olete kokku kolimas??? Mis mõttes see oli lihtsalt kohvi??? Oletegi mingid nagu sõbrad vää???

Ja iga kord, kui sõber helistab või ise talle helistad, lükkavad sõbrannad ülemiste kaelalülide murdumiseni pead viltu, paratamatusest kibe muie suunurgas ja suhtumine selge – sellest ei tule ju midagi!

Miks peab kõigest midagi tulema? Kas maailmas jagunevad mehed ainult kaheks – nendeks, kellega saab kohe abielluda ja nendeks, kellele ei ole mõtet teregi öelda? Natuke suisa kurb on, et nii meestel kui ka naistel ei ole vastassoost sõpru. Ilmselgelt seetõttu, et omad elukaaslased ja abikaasad saaks närvivapustuse, kui telefonis mingi mittesugulase number vilguks. Varianti, et istume neljakesi kohvikulaua taha – mina, minu kaaslane, minu sõber ja tema kaaslane – ei ole olemas. Totaalselt lubamatu. Nagu kõlas ühes popis seriaalis 40ndates naisterahva suust: „Women are for friendship, men are for fucking”. Suhteliselt kitsas silmavaade.

Niisiis, olles välja vihastanud kõik suhteinimesed, tõmban otsad kokku. Et siis ongi õigus, et elu saab abieluga otsa? Sõpru sul ju suhteinimesena ometi olla ei saa! Vabandust, see lihtsalt „kujuneb aja jooksul” nii.