Täna tekkis mõte kirjutada arvustus uuele kohvikule Noir.

Saime prouadega üle paari aja kokku ja lõuna Werneris ebaõnnestus, kuna unustasime seekord laua eelnevalt broneerida. Noir' kohta teadsime, et köök on hea ja otsustasime end mitte lasta heidutada faktist, et seal näiteks pardi asemel lammas võidakse ette tuua.

Olen täiesti kindel, et kui meist üks seal varem ei oleks käinud olnud, siis seda kohvikut me üles poleks leidnud. Kuskilt angaari alt läbi ja järsku oled justkui kellegi muinasjutuliselt puhtas ja valges koduõues, kus on kaks kitsukest rada, mis viivad täpselt ühesuguste, aga erinevates kohtades asuvate uste juurde, ühtegi silti ei paistnud olevat... Lähemale jõudes leidsin siiski aknalaualt pildiraami taolise väikse raamikese, mille sees oli kiri 'Noir'. Üksi seal liigeldes ma ust katsuda ei oleks julenud, astud veel teisele elutuppa võibolla ja kuhu sa selle häbiga siis lähed. Pealegi see kirjaga raam nägi välja nagu keegi oleks selle saapapaela kohendamiseks käest ära pannud ja siis lihtsalt maha unustanud.

Majauksest sees, järgmine uks – kohvik. Ütlesin ka sõbrannadele, et nagu kellegile külla minek. Olin just enne linna tulekut võhivõõras kohas külas käinud ja täpselt sama tunne oli – võõras majauks, vaatad kas ja millisest trepikojast sisse saad, siis trepikojas loed uksenumbreid, et õige koht üles leida...

Sisse astudes esmapilgul tundus, et siin küll mingit privaatsust ei ole, lauad keset tuba ja ainus teistest vähegi eemal asuv laud, kuhu me ennast parkisime, oli küllaltki keset käimist, kohe ukse juures. Üllatavalt unustasime küllalt kiirelt, et siin on peale meie laua veel inimesi. Isegi näiliselt hubasemate kohtade suurimaid vigu on see, et kõrvallaua jutt on kõvem kui enda oma. Noir sellist viga ei paistnud omavat. Saime jutustada ja menüüd toodi väga kiirelt, pidime tütarlapsele suisa mitu korda ütlema, et me pole veel otsustanud, mis oli midagi väga uut üle pika aja. Tavaliselt menüü ees võib istuda pool tundi, enne kui keegi huvi tunneb. Nii et süüa saime seekord kiiresti. Aga kui meil kõik asjad käes, siis tütarlaps enam meie juurde ei tulnud. Meie 'lunch' venis päris mitmete tundide pikkuseks ja kui keegi oleks taldrikuid ära viies meie jutuvadale vahele küsinud, kas on veel soovi, siis usun, et midagi joodavat vähemalt oleks me kõik juurde võtnud. Aga ega see ei ole ka midagi hullu, oleks ikka janu suur olnud, eks me oleks tütarlapse kohale hõiganud.

Jutud räägitud, kell viissada, hüppaks kiirelt veel tualetist läbi ja minek! Ja oooo see tualett!!! Oo see peldik!!!! See, mu sõbrad, minu jaoks, on sisekujundus-ime!!! Mina olen selline konservatiivsemapoolne, tundliku silma ja moraalitundega, mina sain shoki! Ühes seinas, nimelt, on piltidega tapeet. Ja need pildid on kõige ehedam ja puhtam porno, mida minu silmad näinud on. Kui kuskil galeriis on pornograafiliste tööde näitus, siis mul on valida, kas ma lähen seda vaatama või ei, aga kui ma lähen lõunat sööma, siis mulle meeldiks mõelda, et kahe käigu vahele ma ei pea pornot neelama.

Lisaks minusugustele, selgelt kuivikutele, on teise sihtgrupina kaotatud kohe ära pered. Mitte ükski lastega pere ei saa sinna sööma minna, kui lastel on juba nii palju vanust, et oskavad silmaga Kroonikal ja Maajal vahet teha. Mina isiklikult ei kutsuks ka ärilõunale sinna kedagi. Ja arvan, et kui ma teataks kõva häälega, et Noir on mu lemmik kohvik, siis kõik mõtleks, et ka see tualett mulle meeldib, sest see on ju ka kohviku osa ja siis ma mõtlen, et mida siis inimesed arvaks, et milline inimene mina olen. Kas ma olen inimene, kes sööb hommikul putru, pornofilm telekas taustaks mängimas...

Ma ei ole selline inimene. Mulle meeldivad viisakad kohad. Toidu mõttes võiks sinna tagasi minna, aga selleks peaksin olema kindel, et saan nii kiiresti käidud ja söödud, et tualetti asja ei ole.

Rääkisime eile just sõbrannaga erinevate väärtuste devalveerumisest ja seoses sellega, et ta ise reklaamitibi on, jäin õhtul kuidagi nii teleka ette, et isegi reklaamipausi ajal ei vahetanud kanalit. Tuleb välja, et reklaamid on täiesti arvestatav meelelahutus!
Ikka mõnikord satun lugema häid ütlusi ja panen märkmikkugi kirja, sest hea on teinekord mingit mõttetera kahe kõrva vahel veeretada. Eile meeleheitel koduperenaiste raames leidsin aga hoopis uued huvitavad mõttekäigud. No, reklaamipauside ajal. Esimene neist oli, et veeda aega sõpradega, mitte oma tampooniga!
Ma olen alati mõelnud, et miks näiteks sõbrannad mõnikord ei viitsi kodust välja tulla, kui mina kohvikusse tahan minna. Nüüd ma siis tean. Nad veedavad kodus kvaliteetaega oma tampoonidega! Näiteks võibolla joonistavad vildikaga neile näod pähe ja siis saab nendega mängida, sest no suured tüdrukud nukkudega ju enam ei mängi. Tampoon on kindlasti ka hea ärakuulaja, kui mingi mure peaks olema - ei räägi vastu, eksole. Muidugi ega ma ei tea, ma olen selgelt ajast maas, võibolla on rääkivad tampoonid ka olemas. Siis pole sõpru ja sõbrannasid enam üldse vaja!
Üldiselt ajaveetmine on ikka maitse asi, et kes kuidas. Nii ka valitud seltskond. Mõni käib kinos oma mehega, mõni oma naisega ja nagu tark reklaam jällegi ütleb - üks tahab naist, teine Perenaist! Saiaga võib selgelt nii mõndagi teha, et isegi naist enam vaja ei ole.
Ilmselgelt mu huumorimeel on nüristunud, aga mul on aastane ristitütar, kes just õpib sõnu järgi ütlema ja puha ja ma siin mõtlen, et kui päise päeva ajal on reklaamid loosungitega tampoonidest, siis huvitav huvitav, mitu kuud läheb, et laps vaataks emmele otsa ja ütleks TAMPOON!!! Ja veel rohkem huvitab mind, kuidas emme seletab, et miks me seda sõna järgmised viisteist aastat enam suhu ei võta...