Vanaemad ja vanaisad on vanad. Mõned emad-isad on ka vanad. Aga millal nad vanaks saavad? Kas inimene on vana siis, kui tal on lapselapsed? Kas naine on vana siis, kui ta käsi kreemitades märkab, et ta käed on samasugused nagu ta lapsepõlvest oma ema käsi mäletab?

Täna Selveris üks meesterahvas köhatas minust möödudes ja ma tabasin end mõttelt – kui kodumaine, õllehais käib üle pea juba pidustuste eelsel lõunal. Mind enam ei üllata mingid asjad, mis vanasti imestama panid. Et osa inimesi on alkoholilõhnadega juba hommikul, et kõige kindlamad asjad saavad otsa, et kõige suuremana tunduvad asjad osutuvad tibatillukesteks, et mingitele küsimustele ei tule vastuseid. Et suurema ostuhulluse ajal ei saa maksta pangakaardiga.

Vist esimest korda elus tulin solaariumikeskusest välja nii, et ei olnud ennast ära põletanud. Nagu oleks ettevaatlikuks saanud üleöö.

Jalutasin koju ja õhtuks, milleks teised inimesed õlut ja liha kokku ostsid, et grillid tossama panna, tegin mina plaani kirjatööd teha. Ja mis kõige hullem, avastasin, et kodulinna kõige ilusamad musklid on minust neli aastat nooremal kutil.

Kõik märgid viitavad ühele – olen nüüd vana. Kakskümmend üks päeva kahekümne kuuenda sünnipäevani.

Lootusetu juhtum. See on sõnapaar, mis näib mind kõige paremini iseloomustavat. Minu valikuid, minu unistusi, minu tegemisi ja tegematajätmisi. Ja ma tean, kuidas see kõlab – nagu oleksin ühest toast teise kõndides läbi mõttelise parketiprao poolelt sammult sügavasse masendusse kukkunud. Tegelikult aga hoopis tegin lihtsa avastuse – et ma ei ole elus just eriti õppimisvõimeline.

Pea iga päev leian mingi huvitava mõtte, mille usinalt oma elufilosoofia salapärastesse ridadesse sisse püüan sulatada. Mõtte, mis aitab käia mööda sirget joont, sest ma ei ole eriti seiklushimuline. Ma kohe tunnen, et mida vähem õppetunde pean omal nahal tundma, seda parem. Hea meelega võtaks kõik 'õiged' ja 'valed' mõnest targast raamatust, õpiks selgeks ja elaks vigadeta. Mõelda, kui kergelt võiks läbi elu hõljuda, kui ei peaks pidevalt komistama ja haavu plaasterdama! Veel enam, let's be fair, armid ei kaunista kedagi.

Hea küll, tunnistan üles – vaatasin filmi. Halba, halba, halba filmi! Mitte, et tegemist oleks olnud maailma suurima igavusega või muidu filmikunsti solvava linateosega, oh ei. Lihtsalt, see film oli minu jaoks võimalus enda ettekujutust elust kõrvalt vaadata. Ja see, mis ma nägin... me not likey.

See ei olnud väga ammu, võibolla kümmekond aastat tagasi, kui kuulsin esimest korda ütlust, et oma soovidega tuleb olla ettevaatlik. Et iga kord kui langevat tähte nähes silmad suled ja midagi soovid, pead mõtlema, mis selle soovi täitumine endaga kaasa toob. Läks aega võibolla aasta, võibolla paar, kui ma lõpuks aru sain, mida see tähendab. Et kui saavutad ideaalkaalu, siis sellega ei ole õnn käes, sest edasi tuleb kaalu säilitada, mis on veel raskem, ja et kui astud klubi uksest sisse ja vaatad, et ainult üks ilus inimene on täna esindatud ja mõtled, et ideaalseks õhtuks ta võiks minusse armuda ja ta siis näeb sind ja armub ja sa veedad järgmised kaks kuud oma elust püüdes seda poolemeelset maha raputada (learned that the hard way).

See oli umbes täpselt eile, kui ma taipasin, et tegelikult, ma ei anna endale aru, mida ma tahan. Ma lihtsalt võtan midagi pähe ja ei suuda hetkekski mõelda, mis see endaga kaasa toob. Tänase filmielamusega sain sellele kohutavale mõttele kinnitust. Kujutad ette, et mingi tobe film põhimõtteliselt väidab, et minu arusaamal elust ei ole õnnelikku lõppu. Kujutad ette??? Millist ülbust Hollywood endale lubab!!! Ja nüüd mul puudub tegevusplaan.

Kas peaks rahulikult, kainelt, kõik väärtushinnangud üle vaatama ja elu ja suhted absoluutselt ringi mõtlema... Või hoopis väikse veini ja mõne omasuguse ummikusõbraliku persooniga filmi alla loputama, läbi seedima ja ära unustama...

Ära küsi, mis film see oli, too obvious...

Arvan, et kõikidele elu iroonilistele keerdkäikudele vaatamata, kõige suuremat pettumust saab inimesele valmistada vaid teine inimene. See on minu veerandsajanda eluaasta õppetund. Raskelt, väga raskelt saadud elutarkus. Ja nüüd ma tean, miks selline tarkus ei saa tulla raamatust, miks seda peab kogema. Kaotada iidolit... guru ja teejuhti... See ei ole kaugeltki võrreldav uudisega, et lemmik meesnäitleja on gay. On olemas kaotused, millest saadakse üle ja siis on need teistsugused kaotused, need, millest ei ole võimalik iialgi päriselt toibuda.

Ma saaks paari sõnaga kokku võtta, kuidas igaühe elus on olemas see üks inimene, kes tundub olevat justkui kõige targem, kõige intelligentsem, kõige huvitama huumorimeelega, kõige lahedama hoiakuga, kõige väljendusrikkama silmavaatega, kõige parema stiilitunnetusega, kõige õiglasemate otsustega, kelle moodi kõige rohkem ise olla tahaks, aga võtab vähemalt kahe raamatu jagu kirjatööd püüdmaks selgitada, mis tunne see on, kui selgub, et see inimene, kõikidest inimestest maailmas, on kõige rohkem sinu enda moodi ja kuidas see avastus pettumust valmistab.

Nüüd ma saan aru, miks ennast ära kaotades piisab temale mõtlemisest, et ennast uuesti üles leida – sest talle mõelda on nagu peeglisse vaadata. Samad reaktsioonid, samad naljad, samasugune maailm. Kindlasti mingit moodi oleks õige olla rahul, et oled sisuliselt iseenda suurim fänn, aga on küllaltki kohutav, et kõik need kohutavad iseloomuvead, mis kõrvalt nii vallatud ja armsad tunduvad, saavad ainult süveneda. Ja ei ole võimalik olla iseendast parem inimene?

Mõnikord piisab imeväikestest asjadest, et olla õnnelik ja rahul. See ei ole muidugi uudis. Lihtsalt, lihtsam on alati vinguda ja viriseda. Eriti, naisena, see tuleb loomulikumalt. Kuni hetkeni, mil ei oskagi enam millegi üle rõõmu tunda – kõike on kas liiga vähe või liiga palju ja lõpuks oled sama närb kui Liis Lassi juukseotsad, mida isegi kuumakääri lõikus päästa ei suuda.

Ei teagi, kas jumalad on mulle viimaks halastanud või on aknast sisse voolav kevadõhk pea selgeks teinud. Nii, keset võibolla kõige raskemat aega üldse, olen igatahes kuskilt seest õnne üles leidnud. Võimalik, et see sulas välja viimase kaotatud kiloga või et jõin selle uute apelsinimaitseliste lemmikvitamiinidega sisse – kuskilt see igatahes tuli.

Võibolla peitubki õnn selles, kui peale mõningaid vintsutusi oskad vaadata olemasolevale läbi kevadise päiksesära. Kui avastad peale pikka kodurežiimi, et ei olnudki niivõrd haige, kuivõrd põlesid läbi ja nüüd, viimaks, tahad jälle hommikul ärgata, trennikoti kokku pakkida, tööle minna, elada. Ja ega aeg on halastamatu – kunagi ei oota ta sind järgi, kui oled väsinud, peale puhkamist tuleb endal joosta. Ühtäkki on aga jälle jõudu, et kasvõi mööda kihutada.

Siin ma siis nüüd olen, keset halbade uudiste ja ebameeldivuste tulva, rahulolev, naeratus näol. Ei ole olemas paremat aega hetkest, mil lõpuks õpitakse elama tänases päevas. Ja täna oli väga hea päev. Täis häid üllatusi veel hilistel õhtutundidel ja suurepäraseid homse varna lükatud kohtumisi. Selline peabki elu olema – tasakaalus. Üks inimene kaob kättesaamatutesse kaugustesse ja istutab pea muremõtteid täis, teine ilmub sealt ootamatult, tuues kaasa rohkem heameelt kui oodata oskaks. Ja mis siis, et me ei oska igatseda õigeid asju, peamine on nende õigete üle rõõmu tunda, kui need juhtuvad!

Elagu, otselennud ja mittejuhuslikud juhtumised!