Ma ei tantsi enam.
Terve elu, sünnist saati, on muusika ja tants olnud minu jaoks põhjus hommikul ärgata. Ma pole iial tahtnud saada superstaariks või lauljaks, alati ainult tantsijaks. Taidlesin õhtuti kodus, käisin võimlemistrennis, venitasin ennast enne kooli tundide viisi... Puberteedi eas veetsin kõik pärastlõunad muusikakanaleid või vanu muusikavideote kassette vaadates. Igal õhtul kui väljas hämarduma hakkas panin muusika mängima, retuusid jalga ja mugava särgi selga ning pimenevas toas tantsisin kuni enam ei näinud mitte midagi peale aknataga uitava kuu. Talvisel ajal tantsisin küünlavalgel. Nii sümfooniate kui popmuusika saatel. Täna ei viitsi ma isegi ööklubis enam ennast tühjaks tantsida...

Ma ei kirjuta enam.
Normaalse puberteedina oli ka minu esimene armastus emotsionaalselt laastav kogemus. Klassika - ühepoolne. Ja mingil hetkel ei osanud ma oma tundeid teistmoodi endast välja saada kui kirja pannes. Sündis kaustade viisi luuletusi ja jutte. Luuletustesse panin kogu maailmavalu, juttudesse kõik unistused. Tänasel päeval higistan sünnipäevakaartide taga päevi ja päevi, sest inimesed ootavad alati midagi minu supersulest. Kuidas neile öelda, et sulg on murtud? Pika piinamise ja higistamise peale suudan ennast saada niipaljugi õigesse meeleseisundisse, et kaks rida häid soove omamoodi kirja panna. Nüüd ma siin istun ühe parima sõbranna pulmade eel ja kannatan kaks nädalat juba kerget migreeni - loe: survet pulmakaardiga pruutpaari rabada. Ja ma ei oska. Ma ei saa enam ennast sinna kohta, kus tunded läbi pastaka paberile jooksevad.

Ma teen sporti.
Ma ei ole iial midagi pidanud jõutreeningutest. Nüüd olen tantsimise vahetanud kangitrennide vastu. Sport pidi õnnehormoonide teket soodustama. Kaksteist trenni nädalas ja olen juba kolm aastat järjest süvenevas depressioonis.

Ma ei joonista enam.
Kunstianne on minust väga suure kaarega mööda läinud. Hea küll, kas just kunstianne, aga joonistamisanne kindlasti. Kunstiõpetus koolis oli hirmuhigi tund. Samal ajal aga kui ma ignoreerisin etteantud ülesandeid, meeldis mulle värvidega plötserdada. Reeglina minu plötserdused võttis õpetaja tunni lõpus ära ja pani lisatööna kirja. Hinne viis. Nii oligi, et kohustuslike tööde kolmed ja lisatööde viied reeglina andsid väriseva nelja tunnistusele kokku, aga mõnikord ka mitte. See värvide paberile viskamine aga meeldis mulle väga. Mäletan, et tahtsin seda koduski teha, aga ema keelas. Ilmselgelt kartis mööbli pärast. Nüüdki olen mõelnud, et ostaks värvid ja paberi ja paneks tunded enda seest sinna peale. Sellega äkki isegi saaks hakkama...

Kui me sünnime, oskame ennast väljendada ainult nutu kaudu. Siis lisanduvad naeratused ja naer. Hiljem kõik muud asjad. Olen nii paljusid asju teinud, et mingeid emotsioone kas endast välja või just enda sisse saada. Ja nüüd on vaikus. Ma ei tee enam midagi, kogun kõike endasse. Mõni ime, et maailm on täis toitumishäireid, migreene, depressiooni - täiskasvanud elavad kõik endasse! Mina nüüd proovin vaikselt kõik need vanad asjad uuesti käiku lasta. Osta värvid pintslitõmmeteks, kirjaploki mõtete kirjapanekuks asendasin tehnoloogiaajastul selle kohaga siin ja kavatsen ka selle tantsuasja uuesti ette võtta. Eks see on üleskutse siis kõigile, kes sellele lehele ära eksivad - meenutage, mis olid need tegevused mis aastaid tagasi olid killuke ideaalsest päevast ja laenake need enda tänasesse päeva!