Mida naised tahavad?????

On uskumatu, kuidas inimesed ei oska hinnata seda, mis neil on! Käiakse alasti diskol, investeeritakse aega ja seksinippe, et mingi normaljok tüüp maha võtta, kes käsitlematud viiesajakroonised telefoniarved kinni maksaks (muidu lihtsalt on kuu lõpust call me pakett), riided selga ostaks ja solaariumit plekiks ja kui siis selline mees on leitud, kolitakse tema korterisse, sõidetakse tema autoga ja PANNAKSE KÕRVALT! Et kui miniseelik läheb selga ja pikad juuksed lehvivad tuules, siis ollakse surematu ja tabamatu ja kõik siin elus on võimalik?
Imestan, et sellised tütarlapsed ei mõtle kolme sammu ette. Et kui see avalikuks teabeks saab, ja nahhaalsus tavaliselt alati saab, siis on ju kohe jälle tuttav linnaliinibuss, Pretty Woman'ist ostetud kampsikud ja vööd vahetavad välja Diesel'i ja Hilfiger'i ja oma kompsudega võib kolida tagasi Kapa-Kohilasse emme-issi juurde.
Ma ei tea, kui kõik on nii lill, siis miks lillelehele s..ttuda...

Kuhu kuradisse kaovad inimesed? Kõik kõige lahedamad inimesed, keda ma lapsepõlves tundnud olen, on kadunud kuskile täiskasvanute maailma musta auku. Need ägedad, kes olid niiiiiii suured kui mina olin alles niiiii väike. Need, kes põhjustasid mul vähemalt kolm armumist vahemikus neljandast seitsmenda klassini (jaajahh, tõstke käsi, kellel lasteaias pruuti/peigmeest polnud!) need, kes olid eeskujuks ja inspiratsiooniallikaks iga päev. Need, kes põhjustasid esimese maailmalõpu oma keskkooli lõpuga – ja mina pidin sügisel minema tühja majja, sest ilma nendeta oleks võinud ka kõik teised samahästi kui olemata olla. Kadunud olid kõige ägedamad sõbrad ja kõige ilusam tantsijatar, keda iial näinud olen…

Millised kangelased nad minu jaoks olid… Oleks tahtnud kõiges nende moodi olla! Käia sama lahedalt riides, liikuda sama lahedates seltskondades, olla sama ilus, sama andekas, sama Suur… Ja kuigi võib-olla ainult paar neist üldse mind mäletavad, olid nemad kõik mulle nii ääretult tähtsad, et iga võrdlus oleks solvang.

Tegelikult on palju neid inimesi, kes meie ellu tulevad, meile nii palju annavad ja siis kaovad. Kaovad ilmselt sinnasamasse kust nad tulid, aga ma ei tea mis koht see on ja enam ei suuda pidepunkti leida. Tekib tahtmine terve hunnik inimesi üles otsida. Või minna tuttavale näole tänaval juurde, et tere, kuidas sul läinud on, ei ole sind üle kümne aasta näinud. Aga kas nemad minu ära tunneks? Vaevalt.

Oh neid vahetunde ja koolipidusid ja… Ja siis kui kunagi päris palju hiljem sai ujumas käidud. Ja siis vist enne, aga võib-olla ka peale seda sai mingit volbriööd koos tähistatud ja… Kuhu see kõik jäi??? Loomulikult elu läheb edasi, aga kas peab päris võõrdumiste ja silmist kaotamistega selle tee sillutama, seda mina ei usu.

Nii kerge on elada ennast lõhki. Igas mõttes. Tööd rabada kuni üleväsimusest und enam ei tule, sisustada kodu, mida sul veel ei ole ja lõpuks elada ostetud asjade virnade otsas ja ahastada, et kuhu jäi ruum ja õhk... või ka lihtsalt jagada hunnik lubadusi, mis kõik jäävad täitmata, sest pole ressursse. Ei aega ega jõudu.

Inimesed elavad üle oma võimete erinevatel põhjustel. Mõned laenavad ennast lõhki. Ostavad kõige uuema auto, aga isegi valuveljed ja esimene paagitäis bensiini tuleb võtta liisingusse, sest viimanegi sent läheb suksu alla. Mõned renoveerivad endale kodu, kuhu ostetakse sisseehitatud teleriga mullivannid ja kaminad, milletaolisi ainult kõige kallimatest sisustuspiiblitest leiab, pere sissetulekud jäävad suhteliselt eesti keskmise piiridesse. Kõige tähtsam on omada kõige kadestusväärsemat elustiili, kasvõi võlavangla hinnaga.

Mõned elavad oma aja võlgu. Nii tahaks tervele maailmale vastu tulla ja jagatakse lubadusi kuhugi minna, midagi teha, kedagi aidata, kellegagi kokku saada… Lõpuks oma pere ja muud loomad ei mäleta enam emme/naise nägugi. Ja ega sõbrad/ sõbrannadki liiga rahul ole, jääb igaühele ju ainult viis minutit või kaks lonksu kohvi.

Ja mõned, nagu mina, elavad oma töö võlgu. Siin on süüdi puhas fanatism! Olen aastaid vingunud, et mul puudub hobi. Lõpuks ometi on suudetud mulle selgeks teha, et ma olen oma kahe hobi eest hakanud raha saama ja ma lihtsalt olen keeranud hobi tööks. Nüüd siis, hirmus manduda ristsammudesse ja taktimõõtudesse, olen suure hurraaga hakanud hoopis mehelikumate asjadega tegelema. Esimene selline asi, mida tegelikult võiks tööks nimetada, aga mina võtan seda kui hobi, olen fänn, et saan iga päev midagi uut teada puidutööstusest, töötlemisest ja müügist. Aga kolme trenni, kahe mixi ja ühe korraliku saematerjali hinnapakkumise vahele jääb ööund veidi alla kolme tunni. Nina läheb vesiseks, lihased on kanged, uni on silmas… Aga tähtajad on seljataga, uued trennid ees ja see kõige põnevam, see kolmas… jupp aega tegemata.

Hingetõmbepaus. Uus tass kohvi, disainmööbli koduleht ristist kinni, sisustuspoodi minek jääb ära, viimased lubatud taktid kokku pandud vajutame edit ja mix down, õhtune trenn kiirelt pastakast paberile ja… Breathe and reboot. Aeroobikust saab jälle puiduspets. Viimase pooleteise kuu äripäevad jäävad lehekorvi järgmist nädalavahetust ootama. Võib-olla isegi ülejärgmist.

Ilmselt vahel kiirustades kaob siht silme eest ja kukume rapsima. Lõpuks ei saa nii aga midagi tehtud. Tuleb seisatada, märkmik uuesti õigest kohast lahti teha, tegevuskava paika panna ja rahulikult toimetama hakata.

Tuule hääl mu hingekoridorides kajab kurjakuulutavalt. Nii valjult, et omaenda mõtteid on võimatu kuulda. Ja kui tuul vaibub… klopib süda kõrvulukustavalt – pahh, pabahh, pabahh, pabahh.

Kuskil, sealsamas sügavustes, on midagi juhtunud, sest naeratused on otsa saanud. On selline tunne nagu oleksin kõik naeratused lihtsalt juba ära naeratanud ja nüüd ongi kõik, otsas. Võib-olla see on kevadväsimus, võib-olla lihtsalt väsimus, ma ei tea, aga kiirabi on hädavajalik. Välja tuleb otsida kõige paremini peidetud märkmik kõige salajasemate nimede ja numbritega. Avada tabalukk kõige viimaselt leheküljelt. Olen anonüümne alkohoolik viinapoes, kui keegi ei näe ega kuule valin numbri. See on hädaolukord.

„Mul said täna naeratused otsa.”

Kui sealt uusi ei saa, ei ole selles maailmas enam vähimatki lootust.

Täna mulle öeldi midagi huvitavat. Et mõnikord ma kirjutan oma blogis südamega ja käed nagu ei jõua järgi, aga mõnikord ma kirjutan kätega ja süda mõtleb hoopis teisiti. Mul pidavat süda moodustama tervikust kolmandiku. Seda on päris palju...
Aga see selleks. Naha kreemitamise kohta öeldakse ikka, et kui sada aastat kreemitad, siis nahk ise enam ei funkagi ja peadki kreemitama jääma. Ma proovin selle jubetuma kolaka südamega sama, et kui üldse ei kasuta mõnda aega, kohe pingutatult, et siis vast harjungi nii ära, et enam südamesse ei võta. Harjutamine teeb ju meistriks ja mul on tunne, et sel aastal on minu elus olümpiamängud.
Imelik on kohata inimesi, kes teoreetiliselt sind vihkama peaks, kui nad sinust midagi teaks ja nad seisavad sinust meeter eemal ja vihkavad sind hoopis muudel põhjustel. Aga ütleme nii, et kõigile ei saagi ju meeldida ;)

Võib juhtuda ka nii, et avastad, lähedastest inimestest on saanud koorem. Võib-olla isegi mitte nendest kõige lähedasematest, aga just nendest, kes on kunagi su ellu tulnud ja nüüd nõuavad sind tervenisti endale ilma, et sa oleks ise selleks soovi avaldanud.

Mina leidsin, et paari aastaga on kogunenud suur hulk üleliigset lasti. Msnis on sõprade list veninud kilomeetripikkuseks ja suhelda viitsiks neist võib-olla kümnendikuga. Aegagi pole enamaks. Tuleb teha igaaastane suurpuhastus ja seekord ei päästa ainult telefonist liigsete numbrite kustutamine. Tuleb laskuda valusasse äärmusesse ja osade inimeste ees süda kõvaks teha – öelda neile, et heade suhete piir asub hoopis teises kohas ja tähendab kilomeetrite pikkust tagasi astumist. Minu naha alla lihtsalt ei mahu terve kodumaa elanikkond.

Ilmselt on siis ikkagi õige, et südamesõbrannasid ja –sõpru ei saa olla inimesel sada. Ja nende jaoks, kes ei kuulu sinu südame sügavustesse, tuleb mõnikord uks lukku jätta.

Sõprus peaks ka olema kahesuunaline tänav. Selline, kus elusid jagatakse vastakuti, mitte selline, kus ise oled kuulaja ja lohutaja rollis. Täiesti tasuta, kolme põhitöö kõrvalt kuulad, lohutad, pakud seltsi, kasvõi uneajast saad kokku. Oled päikesekiir kõikide kannatajate päevades? Selleks peaks pärissõbrad ilmselt ootele panema ja töölt ennast vabaks võtma.

Olen natuke jänku, kardan karmavõlga. Tunnen ennast süüdi seal, kus ma ei peaks ja vastutan kõikide teiste inimeste käekäigu eest, jättes enda oma unarusse. Samal ajal, hästi läheb neil, kes mõtlevad endale ja võitlevad iseenda eest.

Tänasest alustan harjutusi iseseisvaks eluks – tõmban paksu veekindla markeriga joone vahele sõpradele ja lihtsalt tuttavatele, läbisaanud suhted jätan minevikku.

Kevadise suurpuhastuse aeg on käes – vabanegem üleliigsest lastist!