Nii raske on olla sel moodsal ajal printsess, kellegi armastatu ja südamedaam. Raske, sest päheõpitud muinasjuttudes ei olnud prints kunagi abielus ega lahutatud ega kellegi teise peigmees. Ja kindlasti ei olnud prints naaberkuningriigi printsessi kihlatu. Tänapäevaste suhete ristpisted moodustavad sellise mustri, et kui see oleks võimalik kangastelgedele ümber tõsta, ei oleks keegi nõus seda kampsunit kandma. Kohati veninud, lõng mitmest kohast purunenud ja uuesti seotud, lõpuks ikkagi uuega asendatud jne, jne, jne…

Raske on endale tunnistada, et täna kehtivad hoopis teised reeglid kui vendade Grimmide ajastul. Et keegi ei tule koju ukse taha, keegi ei laula akna all serenaadi, keegi ei kirjuta sinust luuletusi. Keegi ei kipu avaldama armastust. Noored isegi abielluvad ilma, et oleks iial teineteisele armastust avaldanud. Mina küsin muidugi, et millest me üldse siis räägime kui isegi sõnad suust ei tule, aga sõnad ei maksa autoliisingut, abikaasa maksab.

Maailmas, kus ükski suhe ei paista isegi kümne aasta piiri enam puudutavat, tekib küsimus – kuidas inimesed suudavad ikka ja jälle otsast alata? Milliste tunnete või mõtetega alustatakse kolmandat kooselu? Et järgmiseks neljaks aastaks siis see naine/mees? Mõni ime, et pikapeale seda õiget sära enam silmadesse ei tulegi. Kõik tähetolm on lihtsalt otsas, ära kulutatud, raisatud.

Olles vaadanud kõrvalt sadu luhtunud või lihtsalt otsa saanud suhteid ja olles omanud peaosa isegi mõnes sellises loos, tekib veel suurem tahtmine oodata kes-teab-mida. Seda suurt ja punast, millest lapsepõlves ilusaid jutukesi räägiti ja mille kohta nüüd öeldakse, et kallike, tule maa peale, seda pole olemas.

Ma ei taha iial, et minu silmist see õige sära otsa saaks. Et ma selle lihtsalt mööda erinevaid peigmehi õiget otsides laiali jaotaks... Ja suures hirmus enda raiskamise ja suhete ajutisuse ees ei julge isegi kohvikusse enam minna. Tahaks, aga nähtamatu sein tuleb ette, ei jõua omaenese ehitatud müüridest üle ja läbi ronida. Iseasi, kui printsil oleks kannatust ja viitsimist endale väljast poolt tee läbi müüri lõhkuda. Mis muinasjutt see ikka nii väga oleks, kui lohedega võitlust režissöör sisse ei kirjutaks!

Ei, minu lemmikmehed on autojuhid. Ikka raudselt. Kuigi, ega teetöölistel ka viga ole ja omakoht on mu südames ka kojameestel. Täna lõpuks nägin siis oma silmaga seda, millest olen mõelnud juba poolteist aastat ja tahtnud politseissegi helistada, aga pole endas hingejõudu leidnud. Nägin, et inimene on ikka siia maailma sündinud selleks, et arvestada teise inimesega.

Tublid inimesed on sahaga sõidutee suurest lumest puhtaks lükanud, et autojuhtidel oleks parem sõita. See pisiasi, et jalakäijal kõnniteele pääsemiseks poole reieni ulatuv meetri laiune lumevall tuleb ületada/läbida, ei ole mingi tegur. Majade ees olevad kõnniteed on vähemalt kojameestel ilusti puhtaks lükatud. Maja küljel olev tee ilmselt ei kuulu maja juurde, selle läbimiseks kas sumpad lumes terve maja külje pikkuse, või sumpad ühe meetri autoteele astumiseks ja sealtkaudu jalutad järgmise majaesiseni.

Kuna meil siin Veerikul on nüüd uus Maxima pood, siis on ristmiku ületamiseks jalakäijale tehtud ülekäigurajad. Eile just mu oma ema, suuremaid autojuhte, kirus, et kesse idioot need rajad siia pani, et hakkad keerama, lase muudkui inimesi üle tee. Ma ütlesin talle küll, et tegelikult pole probleemi, sest niikuinii ju jalakäijaid üle ei lasta, vahet pole mis märgid seal on. Sellepeale teema lõppes, sest… mul oli ju õigus.

Täna siis, tulin trennist, minu taga lükkas naine vankrit, mille kõrval jalutasid kaksikud paariaastased plikad punastes kombekates. Hakkasime siis üheskoos ülekäigurajal teed ületama. Ootasime, ootasime, ootasime. Lõpuks, pärast viieminutilist seismist sain jala sõiduteele, ootasin ilusti pisipere järgi, sest no autojuhid vabalt ju mudilaste vahelt rallima hakkavad, neil on ju nii sigakiire koguaeg.

Esimesest teest üle, astusime teisele. Nüüd ma juba suht ülbelt astusin lihtsalt sõiduteele. Lume tõttu kiirused väiksed ja autod jäid seisma. Esile kerkis probleem number kaks. Ei pääse sõiduteelt kõnniteele. Lastele sõiduteeäärne lumevall õlgadeni, nii et üle ei astu just. Ühe siis tõstis ema üle, teise tõstsin mina. Seejärel lükkas ema vankri kuidagi kõnniteele. No me eeldame, et see oli kõnnitee, sest see oli umbes sama koha peal kus ilma lumeta oleks olnud kõnnitee. Jalakäijad olid mõnekümne sentimeetrise raja sisse käinud, lapsed saime raja peale. Mul endal sai aeg otsa ja jätsin proua vankriga sumpama, mõtlesin, et olen isegi abiks olnud. See kõnnitee asus majanurgal, sellepärast sealt kõik lumed lükkamata olidki ilmselt. Kesse ikka kõnnib mujal kui trepikoja ukse ees.

Õnneks antud teejupp oli lühike, vast kümmekond meetrit, arvestades, et vankriralli pidi kurvitama ümber prügikonteineri, mille prügipoisid keset kõnniteed on sättinud. See on üldse üks paremaid kohti prügikonteinerile, sest milleks muuks need kõnniteed ikka on! Ja täna, oh imede imet, tollest kõnniteejupist edasi minev majaesine kõnnitee oli kinni parkimata. Esimest korda pooleteise aasta jooksul ma nägin, et kõnniteele saab astuda otse sõiduteelt. Tavaliselt ALATI on kõnnitee korralikult kinni pargitud, nii et pead jalutama üle muruplatsi, mis meie kliimas on kas porimülgas või lumehang, kuhu on kuhjatud kogu kõnnitee lumi. Porimülka variandis on mõnikord nii, et kõnniteele minekuks on isegi jäetud mõned kümned sentimeetrit. Ükskord oli suisa pool meetrit ruumi. Lihtsalt, et selle kohani jõudmiseks tuli läbida peaaegu põlvesügavune neli meetrit pikk ja kaks meetrit lai porilomp.

Nii et tänud sõbrad! Olge sama gruuvid ja arvestavad edasi. Et kui ühel päeval maja eest auto on ära veetud, siis ärge arvake esimese asjana, et varastatud. Võib täitsa olla, et mõni naaber on teiega samamoodi arvestanud, nagu teie temaga ja ta kolme lapsega ja teile politsei kutsunud, et kõnniteele saada.

Ja üks pisiasi veel – kõvemaid häid otsuseid on lumerookimise juures mitte rookida sõiduteed, vaid jääda kindlaks, et kojamehe kohustuste hulka kuulub ainult trepikodade esine kõnnitee. Märtsis mööda sügavaid jäiseid roopaid rallida on elamus omaette. Milleks lumised teemapargid? Mine lihtsalt autoga koju.

Õudselt hea on sarjata kontrollimatuid inimesi, kes igal esimesel võimalusel massipsühhoosiga kaasa lähevad. Millised mõttetud selgrootud olevused... Vaata-vaata-vaata mind hoopis.

Eile käisin sõbrannadega kohvikus. Mõnus õhtupoolik väikse veiniga ja võib-olla diskoteek olid plaanis. Aga kuna juhtus nagu alati – pidu juba käis kui mina trennist jõudsin ja teistel olid siidrid ees, mõtlesin, et võtan ka siis ühe siidri. Sest – ma ei joo viimasel ajal enam üldse eriti peaaegu ja mis see üks siider söögi kõrvale ikka teeb. Siis tüdrukud võtsid teise siidri. Mina ka. Mul oleks muidu oma jook nende peale kolmandat lonksu otsa saanud ja ma oleks pidanud kuivalt passima kuna ettekandja jälle meie juurde satub ja üldsegi, ei hakka siis üksi midagi muud ka jooma. Veel enam, et vein siidrile otsa oleks mõrv/enesetapp.

No ja siis veel see kolmas siider ja tunnid möödusid nagu minutid ja siis veel see neljas ja kell oli kolm ja mis sa sinna klubisse ikka enam lähed, kohe pannakse kinni. Pool neli jõudsin ilusti koju.

Täna siidrist kerge iiveldus päev otsa, pea käis ringi, mõtlesin, et tahaks midagi kerget süüa. Kõige ’kergemaks’ isutekitajaks osutus pitsa. Aga varusin ka mandariine suure kotitäie. Mandariinidega oli üldse selline lugu, et sõiduõpetaja autokoolis ütles, et ainus hea asi, mis nendes saastades Maxima poodides leidub on mandariinid ja mõned kommid. Kommimaias ma ei ole (välja arvatud need hetked, mil ema tagant raffaellosid on varastatud…), aga mandariinid ju nii head mahlased.

Esimese kotitäie mandariine ostsin üleeile. Sõin suure kotitäie ühe hingetõmbega ära, järgnes kõhuvalu ja põhja lõi alt ära. Loll, aga järjekindel, eile peale trenni jälle suur mandariinikott ees. Pärastlõunaks oli kõhuvalu saavutatud ja põhi jälle alt ära. Täna võtsin aja maha, sõin veeeel suuremat kotitäit mandariine aega mööda. Kulutasin poolteist tundi enne kui saavutasin veel korralikuma kõhuvalu ja jälle wc-jooksu tegin, oleks keegi aega võtnud, oleks raudselt mingi rekordiga maha saanud. Kümne meetri maailmameister!

Mis asi see oli mis selle härja küll kaevu ajas...? Naiste suurim häda on tähelepanuvajadus ja meie Maikeniga täna tõdesime kurvalt, et meil pole nimepäevi. Otsisime netist igasuguseid liste ja võrdlesime ja eip - pole Merlinit, pole Maikenit. Mis ei sega muidugi mingil lambi päeval Postimeest Merlinit kuskile toppimast. Ilmselgelt oma suva järgi. Seitse aastat tagasi nimede raamatut sirvedes ei leidnud ma Merlinilt isegi sealt. Absoluutselt igasuguseid ligilähedasi asju oli, aga seda mitte.
Samal ajal kindlasti on teil palju sõpru kes kannavad korralikke nimesid nagu Tappur, Viljer, Veegi, Kanut, Nuut, Kanek, Imand, Imant, Loomet või Võitur. Korralikud eesti nimed. Ja palun, ärge pange oma lastele väljamaa nimesid eksole, meil näiteks muistsed kodumaised nimed Alice, Lucia, Cecilia jne. Aga kui sa paned lapsele nimeks näiteks Catlyn, siis on ainult võõrtähed. Mitte nagu eestinimes Jenny.
Ja nii saime Maikeniga aru, miks iga teine on Kevin või Triinu. Sellepärast ongi, et päris Sülje ei tahaks nagu kah lapsele nimeks panna...

Vaatasin vanu fotosid, lasin piltidel meenutada kõige tõelisemaid, kõige paremaid hetki ja mõtted jooksid armastusele. Sellisele armastusele, mis paneb ennast ületama. Sellisele, mis raputab su läbi, sellisele, mis sind terveks ülejäänud eluks muudab ka siis, kui teine inimene su elust kaob. Usun, et vastab tõele - parem armastada ja kaotada kui üldse mitte armastada.
Sest inimesed, keda oleme armastanud, elavad meie sees edasi. Elavad meie mälestustes, elavad kooskäidud paikades, elavad sarnastes tunnetes. Ja me ise elame nende inimeste südame salasoppides, riiulitesse peidetud fotoalbumites, kirjutuslaua sahtlisse jäänud kaartides, üksteisele ette loetud ridades. Sest nii suured tunded on igavesed. Need muutuvad ajaga pehmemaks, teravad jooned ähmasemaks, aga saadud õppetunnid me võtame kaasa ja seega ei saa iial päriselt kaduda.
Armastus annab meile need ainsad inimesed, keda me päriselt kuulame ja kes meid on päriselt kuulnud. Annab jõu südamelöökidele, annab jõu uutele sammudele, annab uue hingamise. Ilma selleta ei ole me suurt midagi väärt. Nagu ilusate kaantega raamat, mille lehed on tühjad, sest ainult armastus annab meile sisu.

Vot mina ei kannata seda vana puuvillast voodipesu. Selle peal või vahel või misiganes on võimatu ennast hästi tunda. Eriti kui oled just lõpetanud saunaprotseduuridega ja ennast kõige paremate kreemidega sisse möksinud tunduvad need linad kuidagi karedad siidise naha vastas. Mulle meeldib killuke luksust igas päevas ja kuna suurema osa ajast ma magan, hambad laiali, siis vahetasin kogu voodipesuarsenali siidist voodipesu vastu.
Eile siis, plaan enne magama minekut voodis krimkasid vaadata, tegin endale võileiva. On ju absoluutselt kõige tähtsam, et kogu aeg suu käiks. Võileib näpuvahel, hommikumantel seljas, tegin väikse hüppe voodisse. Jalg libises libedal siidil ja pikk jutt lühidalt - kukkusin voodist välja! Ahnus ajab upakile. Aga prioriteedid on mul paigas, võileib jäi kätte terveks ja püsti.

Mul on õigus olla mina ise. Mul on õigus oma sõpradele. Mul on õigus oma muusikale ja mul on õigus oma tujudele. Mul on õigus tahta just täpselt selliseid taldrikuid ja mitte mingil juhul mingeid teistsuguseid. Mul on õigus juua eile rohkem, täna vähem, homme üldse mitte. Mul on õigus kiinduda. Mul on õigus kasvada lahku. Mul on õigus minna omas tempos. Mul on õigus valida. Mul on õigus olla oma valikutes vaba. Kõigil teistel on kohustus mulle lubada mu õigusi.

Mõnikord on nii, et kaotad ennast ära. Mõnikord aega, mõnikord ruumi, mõnikord mõtetesse, mõnikord iseendasse. Ja üles enam ei leia. Otsid ja proovid igasuguseid uusi rolle, et leida üles see, milles ennast kõige paremini tunned, milles ei pea pingutama, milles saad lihtsalt olla.

Kõige tavalisemad toimingud kukuvad välja kentsakad, päevad on tujutud, isegi töö on segadust täis. Püüad muuta ühte, teist, kolmandat. Haagid ennast erinevatele inimestele külge otsides neid, kes sulle sobivad. Vähkred ööst öösse, sest ei tea enam, kuidas magamagi jääda. Hommikul ei oska ärgata. Ei mäleta, kuidas mugavalt voodist välja hüpata, ei mäleta puhanud tunnet. Kannatus hakkab katkema.

Ühel hommikul ärkad märkamatult. Ei pane tähelegi, et juba oled riides, juba oled oma lemmiktoolis kohvitass käes, täpselt selline kohvi nagu sulle meeldib. Lemmikriided kapist lendavad selga. Telefonis räägivad teised hääled kui kuu või paar tagasi. Ise valid veidi teistsuguseid numbreid kui rääkida tahad. Ja sa sobid oma ellu nii hästi nagu lumised väljad talvekuudele.

Leiad ennast keset avarat elutuba inimeste keskelt, kellega harva muidu kokku saad. Kellele haruharva helistanud oled kui üldse. Ja nii palju on rääkida! Võtad kaasa killukese segastest päevadest. Üritad uut ja vana sobitada ja nad ei sobitu… Kõige valusamast valusam.

Imelik on taibata, et teed muutuvad, sihid muutuvad, ise muutud. Imelik on taibata, et nii harjumuspärased inimesed ja kohad enam kuidagi ei sobi ja ei leia sinuga ühist keelt. Veider tunne on. Nagu oleks ühe ajastu lõpp ja teise algus. Nagu seisaks nähtamatul piiril, kus pead valima kas astuda edasi või jääda seisma.

Panused on kõrged. Kuidas seletada lahku kasvamist? Kuidas leida mõistmist? Tahaks ju võita palju ja kaotada mitte kedagi… Süda vaevab, aga vabandada ei oska, sest süüd ei ole. Kellelgi ei ole. Tahaks rääkida, aga ei oska. Seisatad maailma serval ja hoiad hinge kinni.