Metafüüsilised vs lihtsakoelised

Treenerina on tagasiside mulle väga tähtis. See aitab areneda, kui sulle öeldakse, mis sinu tunni juures meeldib ja mis ei meeldi. Ja lõpuks ma ju tahan, et kõik minu trennihundid saaksid korraliku trenni, hea emotsiooni, parema vormi ja tugevama tervise. Ja ega teistsugustki tagasisidet on hea nii anda kui saada. Käigu see ükskõik mille pihta, mis sinus teisi inimesi puudutab. Kusagil aga kipub aeg-ajalt kaduma minema see piir, millal öeldu on konstruktiivne kriitika ja millal ütleb kommentaar rohkem selle ütleja enda kohta.
Oleme Ekuga sageli arutlenud teemadel, et millised inimesed on vaimukad ja kes on ilusad ja kes on targad. Just sellest aspektist, et kus lõpeb objektiivsus ja algab onupoja poliitika - noh, et mul on suurem ja et aga minu mehel on kõige paremad naljad. Oleme mõelnud, milliste kriteeriumite järgi inimesi sildistatakse ja kes need normatiivid kivisse raiub. Tahaks nii väga teada, miks keegi on väidetavalt andekas, kuigi ise tema andeid küll ei oska nimetada jne. Kõige lõpuks tahaks osata iseennast ka ju objektiivselt, olemasolevate normide järgi hinnata. Keegi ei taha olla täispuhutud või põhjendamatult ülbe või jumal teab mis veel. Igale omadussõnale peab olema ju selgituseks mingi käitumisviis või välimääraja.
Täna ma näiteks sain jaole ühele sildile. Loomulikult leidsin selle enda otsaesiselt. Erinevalt inimesest, kes on diip ja kes minuga iial suhelnud ei ole, olen mina näiteks mõttetu. Ja et te teaks, mida selleks teha tuleb, et mõttetuks saada - tuleb lihtsalt suuremas peoseltskonnas tutvuda metafüüsiliste inimeste peigmeestega ja oledki lihtsakoeline valmis!
Eks ole sügavus ju ka suhteline mõiste. Mina olen selle sotsiaalsete võimete/oskuste puudumisega paar korda sassi ajanud. Vaatad, et inimene on vait, mitte kellegagi mitte midagi ei räägi isegi kui temalt midagi küsida, ja mõtled automaatselt, et ta ei ole suhtleja või ei oska suhelda. Tegelikult on inimene lihtsalt sügav. Ja minusugused ulbivad nii kõrgel pinna peal, et ei jõua iial nende sügavusteni, kus sisuga inimestel elementaarne viisakus ja mõistlikkus algavad.
Jah, ma olen lihtsalt kade, et mina diip ei ole. Tahaks olla nii diip, et minu juured ulatuks Jaapanisse! Tahaks olla kohe mingi eriti sügava elukutse esindaja nagu burksimüüja McDonaldsis või siibrihoidja kuskil või riidehoiutädi... Ses mõttes, et kahjuks kõigile ei jagu sügavamõttelisi latekskostüüme ja stuffi... Mõned peavad ka sellised... pealiskaudsed ja mõttetud olema, nagu mina, et siis need teised saaks seda sügavamad olla, onju :P