Hirmud...

Mäletad sa aega puberteedieas, kus mitte miski ei suutnud sind hirmutada? Sai kell neli hommikul linna teisest otsast pea kaks tundi koju jalutatud, ihuüksi ja tunne oli selline, et kui surm kõnniks vastu, siis see ka ilmselt kardaks sind ja põgeneks.

Nüüd on olukord äratundmatuseni muutunud. Püüan meenutada, et milline hommik see oli kui maailm ärgates kohutav tundus, aga ei meenu...

Just nädalapäevad tagasi otsustasin sõbraga romantika mõttes kesklinnast südaöö paiku koju jalutada. Olenemata sellest, et seltskond oli hea ja kuskil poolel maal tegime üksteisele usalduse testi, et kas teise juhendamise peale õnnestub silmad kinni jalutada (ja õnnestus), jõudes mingite hämarate tänavalõikudeni otsustasin minna ringiga, sealt, kus tänavavalgustus parem ja teoreetiliselt liiklus suurem.

Täna tulin sõbranna juurest jala koju. Kell kolm läbi, hämar suveöö. Jalutasin sama teelõiku, mida iga päev vähemalt kaks korda läbi jalutan, aga ööpimeduses tundus kõik teistmoodi. Ühtäkki tundus asfalt vaenulik, jalad väsisid mõnekümne meetri pealt aukudesse koperdamisest, eemalt paistvad autotuled tundusid seisvat ja mind ootavat. Puud visklesid tuules kurjakuulutavalt, okstest tekkinud varjud meenutasid hiilivaid inimesi, eemal lonkiv kodutu tundus iga hetk ründava narkomaanina. Mõnikümmend meetrit enne kodu, veel põõsastevarjus, mõtlesin, et annaks jumal et naabrimees maja ees sõpradega juttu ajaks – saaksin hõigata „No tere!“ ja oleksingi kaitstud, ta teaks et olen teel. Naabrimeest ei olnud. Majauks on viimasel ajal tihti ka öösiti lukust lahti, täna oli kinni. Mõtlesin uksetaga koodi vajutades, et kui praegu oleks kriitiline, võtaks koodi sisestamine liiiiiga palju aega. Siis aga, et kui uks oleks lahti, siis saaks ka kes iganes mulle sisse järgneda.

Korteri uksetaga võtit otsides ja lukuauku sobitades ei ole ma ammu enam nii suurt hulka erinevaid hirme tundnud. Alustades sellest, et kuskil kõrgemate korruste juures trepil magab sarimõrvar ja vägistaja, kes minu uksepaugu peale silma lahti ajas ja nüüd ennast trepist alla hakkab sättima ning lõpetades sellega, et väljast mõni narkar oma näo kurjakuulutavalt vastu ukseklaasi lükkab ja midagi minu poole karjub. Igasugune kontakt ükskõik kellega oleks sel hetkel olnud rohkem kui minu närvisüsteem vastu oleks pidanud. Ilmselt ka värskelt kõrvalkorterisse kolinud noor pere oleks tundunud pervertide ja jumal teab kellena veel.

Lõpuks kodus, oma korteris, kontrollisin sada korda kas uks ikka sai lukku. Et kui kõik need sarimõrvarid ja narkomaanid, kes uksetaha jäid, nüüd järgi jõuavad, siis vähemalt korteriuks seab neile piirid. Esimese asjana käekotist välja mobiiltelefon. Et politseisse helistada KOHE kui mingi jama peaks tekkima. KODUS!!! Mis jama???

Ja mitte ainult õhtuti pimedas jalutamisega ei kaasne hirme. On ka teistsuguseid. Et ma saan mõne joodiku või lihtsalt nimetuga lapse ja see on mu karjääri surm ja pika vaesuse ja agoonia algus. Siis kindlasti hirm, et ühel päeval ärkan suhtes kus mees peksab ja minna pole mitte kuskile. Siis see põhiline hirm üksi suremise ees. Rääkimata kõige elementaarsematest nagu hirm hommikul sisse magada.

Üks hirm ajab teist taga. Kus jookseb piir põhjendatud ebakindluse ja patoloogilise foobia vahel?

Mulle tundub, et mida vanemaks me saame, seda raskem on oma hirmude ja üldse tõenäosustega toime tulla. Et iga nooruses tehtud viga on selle tegemist väärt, sest hiljem me käime kartlikkusest nii nööri mööda, et elud jäävad elamata. Et mida vanem ja targem, seda igavam – igaks juhuks... Ja kas hirmudega on nagu antidepressantidega, mis on ka tänapäeval popid elukaaslased, et kui sa nad enda jaoks avastad, siis tagasiteed ei ole?