Ma tulen su juurde kui sina juba magad, su unenägusid on terve tuba täis...

Öeldakse, et sõbra käsi on ikka see, mis su kaljuservalt alla lükkab. Sügis täis pulmi ja sünde. Sõpradel läheb niiii hässsti!!! Alati paremini kui mul. Nii kui mina midagi saan või saavutan, tuleb sõber ja trumpab üle. Kujutan ette, et kui mul palk kahekordistuks, siis üks teataks, et sai sadatuhat eeki preemiat, teine teataks mingi lehma lellepoja surmast ja pärandusest mida oodatagi ei osanud ja kolmas saaks ametikõrgendust. Neljas lihtsalt leiaks miljardärist mehe. Kui don’t have saab sendi, siis have saab krooni – have’ide ja don’t have’ide seadus. Aga mitte sellest ei taha ma täna rääkida.

Täna tulin oma esimest miljonit teenimast – töölt – ja avastasin msnis ühe sõbranna nime tagant lause „Ma tulen su juurde kui sina juba magad, su unenägusid on terve tuba täis “ ja jäin mõtlema, et mina elangi üleni ainult unistustes ja unenägudes. Päris eluks ei jää töö kõrvalt aega. Ja need vähesed vabad hetked mis ma leian, sisustan parem sõbrannadega elu üle vingumisega selle asemel, et midagi konstruktiivset teha. Teiste sõnadega – tegelikult, ma magan oma elu maha. Kõike seda, mis oleks vaja ära teha, teen ma viivitusega. Kõik käigud käin viivitusega. Sõbrannad muretsevad, et ma elan „kuubikus“ – terve elu on viiesaja meetri raadiuses – ja sellest kuubikust välja on mind kohutavalt raske saada. Ma istun oma sohval, padi kaisus, raamat ees ja ootan, et elu mu uksele koputaks.

Ilmselt tuleks osta raamat „Kuidas alustada elu“ või miskit, sest praegu uksest välja astudes ma ei oska kuskile poole minna. Mida üldse tehakse? Ma mõtlen väljaspool kodu. Kus käiakse? Ma ei suuda ühtegi tegevust välja mõelda peale kohvikutes istumise, kinos käimise ja pidutsemise. Pidutsemise kohta juba tehakse teravaid remarke, et kas liiale ei lähe. Kinno jõuab nii väikses linnas kvartalis üks hea film maksimaalselt. Kohvikuid ka nii häid ja põnevaid ei ole, et igal õhtul tahaks väljas istuda. Tahaks midagi teha!

Niikaua kui mõni hea mõte tekib, tuleb ennast pleedi alla kerra tõmmata, padi kaenlasse ja loota kasvõi uneski elu näha.

Ajakiri ja jäätis – 65 krooni.

Käisin jalutamas. Sihitu ringituiamise käigus tekkis mõte osta miskit lugemist. Midagi head, et paneks mõtlema ja annaks uusi ideid. Annaks uue vaatenurga ja ehk uue hingamisegi. Nii astusingi lootusrikkalt ajakirjade letti – raamatu lugemiseks ei ole lihtsalt piisavalt aega.

Sirvisin läbi naisteajakirjad – kreemid, potsikud, totsikud, hea vormi saladused, reklaam, reklaam, reklaam, mood, reklaam. Vaatasin üle terviseajakirjad – kreemid, võimlemisharjutused, haigused, reklaam, reklaam, reklaam. Mõtlesin, et uue kodu valmides võikski läheneda kodu vaatevinklist ja võtsin ette lugematud sisustus-, kodu-, aia- ja pereajakirjad. Sisustusveergudes leidub ainult ulmelisi elamispindu – kus vannituba on tugevalt suurem kui terve minu korter ja saun on vaatega merele, eluruumid on täis tühjust ja seinad on igalpool erinevates valge varjundites, metall, betoon, klaas. Kindlasti moekas! Keegi ei vaidlegi. Lihtsalt, et... kuidas ma selle oma neljakümne viie ruutmeetrilisse kahetoalisse korterisse panen?

Perega seotud teemasid on see kuu kaks. Seks, mis on nagu paisu tagant välja saanud pärast Cosmopolitani ja FHMi tekkimist poelettidele, on esimeseks tähtsaks teemaks. Teine teema on laste taskuraha. Taskuraha koos vastutusega, ilma vastutuseta, koos alimentidega, ilma alimentideta jne jne jne. Muidu mul nagu lapsi pole...

Liikusin ajakirjade juurest kaks sammu tagasi. Et ikkagi visata raamatuletile pilk. Sealt leidsin virnade viisi sõnaraamatuid, lasteraamatuid, entsüklopeediaid, elulugusid ja eneseabi õpikuid. Loomulikult ka võõrkeelset kirjandust oli palju. Ahjaa – see ainus võõrkeel on vene keel.

Nulliring, tagasi ajakirjade juurde. Tuju torssis, meel mõru, maailmavalu täis, otsustasin jäätist osta. Suures Selveris oli pakkuda umbes kahe firma erinevaid topsijäätisi ja samade firmade suured jäätised. Leidsin ühe, mis nägi karbil selline välja, et seda isegi vast sööks. Võtsin jäätise näppu ja tagasi ajakirjade letti. Poolnutuga rabasin Kodukirja kaenlasse ja kassasse. Arve oli 64.90 ja mis ma siis sain? Kausikese jäätist (sest rohkem niikuinii poleks tahtnud kui ühte portsu, aga seda jäätist oli ainult liitrist) ja kümmekond minutit pilte vaadata. Lugeda ei midagi ja uusi ideid null. Või siiski... oma kodu teen kindlasti hubase – eestlane on igav.

Inimsuhetest

Igal sügisel, seekord juba septembris, ühel õhtul magama minnes tunned, et kapist on vaja välja otsida lisatekk. Varbaotsaga lükatakse kinni rõduuksed, suletakse aknad ja aknalaudadelt leitakse esimesi kollaseid lehti. Algab pimedate õhtute ja pikkade ööde aeg.

See on aeg, mil suvel ringipummeldanud vallalised (nagu mina) mõtlevad suhete peale. Ja nende puudumise peale. Puhkused on läbi, algab kiiiire töö, väsimus. Õhtul ei tahaks midagi rohkemat kui vaikides kellegile pea sülle pista ja teleka ette tukkuma jääda. Järjest lihtsam on mõista loomapidajaid – teine elusolend maandab oma kohalolekuga juba ainuüksi. Tahaks sõbrannadele kurta, et küll neil ikka veab, kel on elukaaslane või abikaasa kodus. Kasvõi peigmees kes mõnelgi õhtul seltsi pakuks! Aga siis vaatad enda ümber ringi ja tuleb nentida – girls, you give love a bad name! Kes on ülepeakaela armunud kolmandat korda aastas mitte oma mehesse, kes tähelepanuvajaduses hõõrub suvaliste klantsitud meestega suvalisi kohvikupinke, kes on teinud endale lapse et mees ekskallima juurde tagasi ei läheks, kes on teinud lapse et meest abielluma saada. Ja nimekiri on pikk ja kõhedusttekitav. Ühe käe sõrmedel võib kokku lugeda need sõbrannad, kes teavad mis on armastus, sest nad kogevad seda. Ühe käe sõrmedel on sõbrannasid, kellele tuleb ööklubis „meelde tuletada“, et palun lõpetada miilustamine, te olete nii kaua juba abielus! No mis ma laian siin oma ühe käe sõrmedega, ütleme otse – kolm sõrme.

Mis toimub? Naistel nagu puuduks eneseväärikus, sest ilma armastuseta suhe tundub kangesti enda odavalt müümine olevat. Või ei viitsita endaga eriti tegeleda? Et milleks minna tööle, kui on mees kelle käest raha küsida? Milleks üürida või osta korter kui saab ka kellegi juurde sisse kolida? Kust läheb piir enda müümise ja pereelu vahel tänapäeva ühiskonnas? Mehed tahavad lolle ja pealiskaudseid naisi, sest nii on lihtne – ei pea kodus pead vaevama, mida näed, seda saad. Naised neelavad kõik mõnitused alla, peaasi et mugav elu oleks ja asju saaks osta. Ümberringi on täielik tunnetekõrb - ainus emotsioon on tarbimisest!

Kui valida on ainult selliste suhete vahel, siis olen nõus ostma ka kolmanda teki. Ja ühel päeval võtma väikse Nässu või Kiska. Vahepeal aga.... õpin teiste vigadest.