Millegipärast on nii, et vahel lähevad tähtsad asjad meelest ära. Lilled ununevad kastmata, nõud ununevad pesemata, pesumasin sisselülitamata, korter koristamata, e-kirjad vastusteta. Ükskõik kui väga ka ei pingutaks oma elu mõistusega elada, et ellu jääda... Millegipärast on nii, et vahel see ei õnnestu. Võib juhtuda, et just siis, kui oled võidukalt peaaegu kuhugi jõudnud, otsekui sirgest seinast üles roninud, lööb keegi sul jalad alt ja sa kukud ninuli tagasi sinna, kust alustasid.

Kirjutasin kunagi siin blogis, et tänapäev on aeg, mil raha ei tee rikkaks, mood ei tee ilusaks, armastus ei tee õnnelikuks ja isegi rahu ei ole rahulik. Üks neist sissekannetest, mille kohta oleks taevalik, kui saaks öelda, et see ei vasta tõele. Et raha tagab rohkelt luksust, et Gucci ja Lancome annavad rohkem ilu kui vaja, et armastus on puhas rõõm igas päevas ja et hinges on rahu. Ometi, olles kunagi langevat tähte nähes soovinud mingeid soove, mis tänaseks täide on läinud, jään mõtlema, kas ma silmi kinni pigistades ja neid unistusi sõnadesse pannes mitte õnnelikum ei olnud kui täna, sest kõige hea eest tuleb elus lõivu maksta.

Suurem osa minu sõpruskonnast põeb viimased aasta aega raskekujulist motivatsioonikriisi. Olen lapanud läbi igasuguseid artikleid ja nõuandeid ületöötamise ja stressiga toimetulekuks, lihtsalt et näha, kui suur abi on igapäevaelus nendest miljonitest eneseabinippidest, mis trükivalgust näevad, tõde räägib aga vaiksest kohast, omadekeskis maailma kildudeks kiskudes. Üks, mis kõigile meile ühtmoodi näib on see, et oleme edurallis iseendid ära kaotanud. Kolmekümneseks saav ja juba saanud peotäis toredaid noori ei tea enam, mis on moes ja mis on Mina. Õigemini, mis kõigest sellest moekast on tegelikult Mina.

Uhked korterid ja autod ja riided on suurepäraseks sihiks ja tegudele lükkajaks igale koolipingist pärisellu astujale. Ükski püksipaar pole iial istunud nii hästi kui kõige esimene Armani. Aga mis saab siis, kui uues majas värvitud seinte vahel tekib ühtäkki igatsus millegi lihtsa järele? Maakivist seinte, palklagede ja ajaloo järele. Selle ajaloo järele, mida suudab pakkuda vaid päevinäinud ahi, milles kunagi küpsetati leiba ja saia, saunaõhtuteks ning tähtpäevadeks pirukaid ja kooke. Laud, mida mööda jooksevad aastakümnete vanused praod, millede olemasolu mäletavad juba meie vanemad. Selle ajaloo, mis annab igale esemele tähenduse, sest keegi on iseenda jaoks, südamega, selle kunagi meisterdanud. Kuhu minna, kui tundub, et sul on kõik olemas, ometi, sul ei ole mitte midagi?

Oleks enam kui kummaline riputada linnakorter müüki, lõpetada autoliising ja kolida eemale. Eemale sellest ühiskonnast, mis sildistab inimesi selle järgi, kus me töötame, kellena, milliseid riideid kanname, kellega elame, millise autoga sõidame... Võib-olla piisaks, kui saaks mõneks aastaks aja maha võtta, kusagil kõigest ja kõigist eemal ennast uuesti üles leida, sõjahaavadel paraneda lasta... Sest me elame keset sõda. Tarbimissõda. Suhetesõda. Kuulsuse- ja populaarsusesõda. Iga päev on lahing, et olla parem nendest, kellega peaks tahtma olla võrdne. Aga kui ka õnnestuks teha väike vaherahu, siis kuidas hiljem tagasi tulla? Tagasi nende inimeste sisse, kes korra on meid juba üle serva lükanud.

Üks, kõige suurem, osa ühiskonnakriitikast on keset eluaseme- ja smslaene välja surnud. See osa, mis peaks ütlema, et maja ei ole kodu. Et auto ei ole elus edasi viiv jõud. Et riided peavad ennekõike sobima kandjaga. Et iga suhe ei ole hoidmist väärt ja et mõni armastus väärib rohkem kui kiirel ajal on võimalik anda.

Kõige tugevam Super Attack ei suuda parandada inimesi, kes on peale aastatepikkust kiirustamist ja magamata öid liimist lahti. Nii lahti, et ei mäleta enam, kes nad on. Nii lahti, et peeglist vaatab võõras inimene vastu, valgendatud naeratus suul.

Mõnikord piisab sellest, kui avastad, et veel keegi on koos sinuga ninuli kukkunud. Teed endale uue tassi kohvi, kastad lilled, pesed nõud, lülitad pesumasina sisse ja nii kaua kui masin peseb, koristad veidi ja vastad kirjadele.

Mulle kohutavalt meeldib jalutada. Eriti kui ei ole kolmetrennipäeva ees ega seljataga. Pealegi, jalutamine annab võimaluse oma joodikupäevitust lihvida ja olgem ausad, see on mul nüüd olemas. No kuna mehed ei tea, mis nad räägivad, siis mina endale juba öelda ei lase, mis ma selga peaks panema ja millal päike liiga teeb ja millal mitte – arukas, tulemusena lugesin endale päikse käes särgi selga. Teiste sõnadega, linnavurle käis maal ja oli terve päeva värskes õhus.

Täna tulin jällegi tuttavat teed mööda linnapealt ja esimest korda üle aastate tekkis Näituse tänaval kodu poole jalutades tõeline kodulinna tunne. Rohelised puud, ilusad kõnniteed, vanad tuttavad majad, uued majad, tuttavaks saanud tänavanurgad ja sõbralikud hoovid (kus poole hommikuni juttu on aetud, kui ülbed kohvikuomanikud meid välja on visanud ja rääkinud, et nemad on ka inimesed ja koju magama tahavad), kruusased kallakud, kus iga talv uhkelt jääl võimeldud, ja juba nii sisse harjunud poetee. Ühtäkki ei kujuta ettegi, et kunagi on siit ära tahetud. Et kunagi tundus pealinn nii suur ja kiire ja ahvatlev. Ja nüüd... Nüüd tahaks ainult rahu. Tuttavat, kodust rahu.

Sõbrannad kindlasti diagnoosiks mul keskmise vanuse sündroomi – et kui paaril on vanusevahe, siis vanem pool muutub nooremaks ja noorem vanemaks ja keskel saadakse kokku. Ja mina kui küpsete meeste lemb... Ometi olen just mina see, kes tahaks mittemidagi teha ja niisama olla ja just mina leian end põdemast, et kas teistel üle ei viska, kui ma mitte midagi ei viitsi.

Võibolla mul on vaikne periood. Mäletan hästi, et veel mõned aastad tagasi võis mind igal nädalavahetusel ööklubidest leida, mõnikord mitu õhtut/ööd järjestki ja kodus käisin küll ainult magamas. See oli see aeg, mil isegi kaktused riiulil välja surid. Praegu ajab aga orhidee suurt hunnikut uusi varsi ja lehti. Nagu karma oleks muutunud. Ja võibolla ongi.

Võibolla on seesmise rahu jaoks vaja enda ümbrus headust ja häid inimesi pilgeni täis laduda, et ükskõik kuhu poole ka pead ei pööraks, alati oleks põhjust naeratada. Et telefonihelin tähendaks alati ainult häid ja oodatud kõnesid. Et raamaturiiulis oleks ainult head raamatud, mida õhtuti diivaninurka kerituna lugeda ja et oleks piisavalt aega oma tegemistes mitte kiirustada. Võibolla. Võibolla praegu on minus õige annus seda õiget rahu. Õige koormatäis head ja õige arv tunde lihtsalt niisama olemiseks. Hea on võtta suvi vastu mõttega, et mulle meeldib olla seal, kus ma olen. Isegi kui see tähendab kerget joodikupäevitust.

Hmmm. Majanduslangus. Kinnisvarahinnad kukuvad, kõik läheb kallimaks ja reede õhtul sööma minnes saab üllatavalt isegi laua. Ööklubisse pole üldse mõtet minna, sest seal oleks suhteliselt ainus külastaja (learned that the hard way!).
Jään mõtlema, et kuidas küll mõjutab majanduslangus lihtsurelikku tööinimest. Palgast pole maha võetud, poes lähevad ikka samasugused arved, laenumakse on ikka samasugune. Kommunaalide arve on paarsada krooni suurem mingite hinnatõusude arvelt, aga see otseselt kedagi maha ei löö. Kinnisvarahindade kukkumist ma nüüd väga suurelt täheldanud ei ole... Noh, et saaks uude majja 3toalise miljoni krooniga... Ikka küsivad kaks ja peale, raiped!
Ometi mingist tohutust langusest muudkui räägitakse ja räägitakse ja trennis kuivab inimeste hulk kokku ja ühtäkki on kallis see, mida kolm kuud tagasi kalliks ei peetud. Aga kui mina tahan endale kolmetuhandekrooniseid kingi ja otsustan, et krt, kallid, et magan paar ööd selle mõttega ja kui armastus üle ei lähe, siis ostan, jään tühjade pihkudega, sest nädalapäevad hiljem on kõik kolm värvi kõik numbrid ära ostetud. Ka Tallinna esindusestest. Kus kohas see majandus siis langeb?

Ja siis teine küsimus tekkis, et kas turg on täis või turg ont ühi. Kui 66aastane mees mängib kinolinal action-kangelast ja 36aastane naine mängib suhteliselt 20aastast tibi ja rebib koolilapse nalju, siis kas see tähendab, et turg on nii tühi, et nooremaid andekaid pole võtta või vastupidi – turg on nii täis, et haaratakse ükskõik millisest võimalusest kinni, et lihtsalt mitte pensionile jääda?

It's a creepy world outside.