Millegipärast on nii, et vahel lähevad tähtsad asjad meelest ära. Lilled ununevad kastmata, nõud ununevad pesemata, pesumasin sisselülitamata, korter koristamata, e-kirjad vastusteta. Ükskõik kui väga ka ei pingutaks oma elu mõistusega elada, et ellu jääda... Millegipärast on nii, et vahel see ei õnnestu. Võib juhtuda, et just siis, kui oled võidukalt peaaegu kuhugi jõudnud, otsekui sirgest seinast üles roninud, lööb keegi sul jalad alt ja sa kukud ninuli tagasi sinna, kust alustasid.
Kirjutasin kunagi siin blogis, et tänapäev on aeg, mil raha ei tee rikkaks, mood ei tee ilusaks, armastus ei tee õnnelikuks ja isegi rahu ei ole rahulik. Üks neist sissekannetest, mille kohta oleks taevalik, kui saaks öelda, et see ei vasta tõele. Et raha tagab rohkelt luksust, et Gucci ja Lancome annavad rohkem ilu kui vaja, et armastus on puhas rõõm igas päevas ja et hinges on rahu. Ometi, olles kunagi langevat tähte nähes soovinud mingeid soove, mis tänaseks täide on läinud, jään mõtlema, kas ma silmi kinni pigistades ja neid unistusi sõnadesse pannes mitte õnnelikum ei olnud kui täna, sest kõige hea eest tuleb elus lõivu maksta.
Suurem osa minu sõpruskonnast põeb viimased aasta aega raskekujulist motivatsioonikriisi. Olen lapanud läbi igasuguseid artikleid ja nõuandeid ületöötamise ja stressiga toimetulekuks, lihtsalt et näha, kui suur abi on igapäevaelus nendest miljonitest eneseabinippidest, mis trükivalgust näevad, tõde räägib aga vaiksest kohast, omadekeskis maailma kildudeks kiskudes. Üks, mis kõigile meile ühtmoodi näib on see, et oleme edurallis iseendid ära kaotanud. Kolmekümneseks saav ja juba saanud peotäis toredaid noori ei tea enam, mis on moes ja mis on Mina. Õigemini, mis kõigest sellest moekast on tegelikult Mina.
Uhked korterid ja autod ja riided on suurepäraseks sihiks ja tegudele lükkajaks igale koolipingist pärisellu astujale. Ükski püksipaar pole iial istunud nii hästi kui kõige esimene Armani. Aga mis saab siis, kui uues majas värvitud seinte vahel tekib ühtäkki igatsus millegi lihtsa järele? Maakivist seinte, palklagede ja ajaloo järele. Selle ajaloo järele, mida suudab pakkuda vaid päevinäinud ahi, milles kunagi küpsetati leiba ja saia, saunaõhtuteks ning tähtpäevadeks pirukaid ja kooke. Laud, mida mööda jooksevad aastakümnete vanused praod, millede olemasolu mäletavad juba meie vanemad. Selle ajaloo, mis annab igale esemele tähenduse, sest keegi on iseenda jaoks, südamega, selle kunagi meisterdanud. Kuhu minna, kui tundub, et sul on kõik olemas, ometi, sul ei ole mitte midagi?
Oleks enam kui kummaline riputada linnakorter müüki, lõpetada autoliising ja kolida eemale. Eemale sellest ühiskonnast, mis sildistab inimesi selle järgi, kus me töötame, kellena, milliseid riideid kanname, kellega elame, millise autoga sõidame... Võib-olla piisaks, kui saaks mõneks aastaks aja maha võtta, kusagil kõigest ja kõigist eemal ennast uuesti üles leida, sõjahaavadel paraneda lasta... Sest me elame keset sõda. Tarbimissõda. Suhetesõda. Kuulsuse- ja populaarsusesõda. Iga päev on lahing, et olla parem nendest, kellega peaks tahtma olla võrdne. Aga kui ka õnnestuks teha väike vaherahu, siis kuidas hiljem tagasi tulla? Tagasi nende inimeste sisse, kes korra on meid juba üle serva lükanud.
Üks, kõige suurem, osa ühiskonnakriitikast on keset eluaseme- ja smslaene välja surnud. See osa, mis peaks ütlema, et maja ei ole kodu. Et auto ei ole elus edasi viiv jõud. Et riided peavad ennekõike sobima kandjaga. Et iga suhe ei ole hoidmist väärt ja et mõni armastus väärib rohkem kui kiirel ajal on võimalik anda.
Kõige tugevam Super Attack ei suuda parandada inimesi, kes on peale aastatepikkust kiirustamist ja magamata öid liimist lahti. Nii lahti, et ei mäleta enam, kes nad on. Nii lahti, et peeglist vaatab võõras inimene vastu, valgendatud naeratus suul.
Mõnikord piisab sellest, kui avastad, et veel keegi on koos sinuga ninuli kukkunud. Teed endale uue tassi kohvi, kastad lilled, pesed nõud, lülitad pesumasina sisse ja nii kaua kui masin peseb, koristad veidi ja vastad kirjadele.