Ise inimeseks

Üks elu tunnuseid on võime areneda. Mitte ainult ahvist inimeseks või lihtsurelikust tunnustatud pianistiks, aga võime areneda ise inimese ja isiksusena. Kõike enda juures on võimalik parendada ja rohkemal või vähemal määral suunata ja kontrollida.

Mõningad muudatused teeb meis elu ise. Kui koguaeg samasse ämbrisse astudes äärmiselt ebameeldiv on, võib juhtuda, et ühel hetkel sinna enam hoojooksuga sisse ei põruta. Astud kaks sammu eemale ja tõsta ämbri suunas resoluutselt peopesa. „Räägi käega!“. Mõnd muud omadust tuleb aga ise jõuga endale õpetada. Selliste hulka kuulub oskus öelda „ei“. Ei, ma ei soovi teist tükki torti, ei, ma ei soovi sinu eest tööl olla, ei, ma ei soovi sinuga suhelda... Enda kasvatamise soov tekib aga enamasti alles siis, kui millestki on mõõt korralikult täis ja on häid sõpru, kes ütlevad sulle otse, et asi on sinus endas. Sa ise otsustad teha ära kõikide teiste töö, suhelda kõikide inimestega, kes selleks soovi avaldavad ja elada kaasa kõikidele draamadele. Ise otsustame elada teiste elusid ja kanda teiste koormat. Ja öeldakse, et empaatia on tugevate võime. Ei, ei ole. Ükskõik kui tugevad me ei oleks, võõras koorem meie selga murdmas on ennekõike rumalus.

Ma ei arva, et olen ise inimesena küps. Kaugel sellest! Ent olen ära käinud pika tee. Täiesti puhtalt on selgeks õpitud „ei“ ütlemine. Muud asjad... on work in progress.

Enamasti just need inimesed, kes omadega pahatihti ummikusse jooksevad, kipuvad aga ise kasvamise asemel endid teiste najale riputama. Lohistage mind kaasa, hoidke mu käest, lohutage mind, armastage mind, aidake mind elule. Tüüpiline ennasthävitav enesekesksus. Õnne ei paista kuskilt, sest mõnikord on ära mindud kaasa lohistamata, hoitakse käsi oma taskutes, ei näha põhjust lohutada, ei armastata piisavalt. Kogu vastutus oma elu eest on peigmehe/elukaaslase või mõne hea sõbra või sõbranna kätte antud ja nii oma lähedasest tugiisik/kaassõltlane tehtud.

Mul oli kunagi sõbranna, kes mulle peaaegu iga päev nuttes helistas, et kui ma tema (tolleaegsele) eluarmastusele selgeks ei tee, et nad koos peaksid olema, siis tema tapab ennast ära, ausõna. Mida tegin mina? Loomulikult läksin paanikasse ja pommitasin kõnealust noormeest kõnedega. Püüdsin asja tsiviliseeritult arutada – noh, et püüdku ikka tüdrukut armastada, is that so hard?! Ei saanud ööselgi und, et mis nüüd edasi saab ja kuidas sõbranna ikka vastu peab ja mida teha, et tal hea oleks. Eks ma mingil hetkel vist väsisin ja/või tema leidis kaastundlikuma õla ja kõrva ja sebija, aga mingil hetkel ta kadus minu elust ära, nagu tina tuhka. Mingi ime läbi on saatus tema loole hea lõpu andnud, ta on tänaseks abielus ja kahe lapse ema ja tema abikaasa on kas või puht matemaatiliselt võttes tugevalt parem partii, kui too nooruspõlvearmastus. Omavahel erilist kontakti me sellele vaatamata taastanud ei ole. Iga kord, kui temale mõtlen, tuleb mulle kõik see draama ja tsirkus meelde. Praegu ei suuda ma muidugi uskuda, et ma sellise jamaga kaasa läksin...

Lasin nooremana alati ennast võõrastel eludel muserdada ja elasid neid nagu enda omi. Läks aega ühe näiliselt kalgivõitu sõbranna tekkimiseni, et ma mõistaksin – mul ei ole lihtsalt selgroogu, olen nõrga iseloomuga tuulelipp, kes kõigile enda poole pöördujatele jah ütleb ja ennast teiste jaoks lõhki tõmbab. Normaalsel inimesel on tema perekond ja lähedased sõbrad, mul oli terve maailm. Algas uus aeg minu elus – tahtsin ka tugevaks saada. Kui mu ellu astus minust hunnik aastaid vanem härra, kes oma ükskõiksusega inimeste arvamuste ja eraelude suhtes mind alguses lausa rabas, võtsin kiirelt eeskujuks olla ühel päeval rohkem tema moodi – võta elu chillilt, elada nii nagu endale meeldib. Lihtne öelda, raske teha. Kusagil viimase viie aastaga olen ometi pika maa tulnud ja nüüd mind peaaegu vihastab samasuguseid situatsioone kõrvalt näha, kuhu ma isegi end vanasti hea meelega vabatahtlikuks pakkusin.

Kummaline on kõrvalt vaadata, kuidas inimesed endiga käituda lasevad. Kuidas sapiste ütlemiste ja ultimaatumitega sunnitakse inimesi oma elus olema ja kuidas need teised pooled lasevad ennast sundida. Kuidas nuttes otsitakse inimesi, kes aitaks kellestki kolmandast oma elus lahti saada, kui tegelikkuses ei sure keegi meist ära, kui üksi tuleb minema astuda. On astutud. Järjekindlalt on ellu jäädud. Tugev olemine on otsus. Otsus mitte lasta enda seljas elada, otsus nina eest uks kinni lüüa. Otsus mitte lasta enda peale karjuda , otsus toru ära visata.

Ma ei väida, et me peaks olema külmad ja hoolimatud, ei, vastupidi. See just näitab, et me hoolime, sest millal enne on lapse eest kohustusliku kirjanduse ära lugemine ja ise kodukirjandi valmis kirjutamine lapsele midagi head teinud. Selleks, et olla ühiskonnas ja seltskonnas normaalne, oodatud täiendus, tuleb kõigepealt õppida olema natuke enesekeskne, heas mõttes. Tunnistada endale oma tundeid, julgeda olla üksi oma mõtetega ja need lõpuni mõelda, lugeda ise oma raamatuid – ainult nii saame me teada, mida me tahame. Nii muutub adekvaatsemaks meie mina-pilt, tekivad eneseteadvus, enesekindlus ja igasugused muud ainult iseennast puudutavad vahvad omadused, mis tekitavad soovi hommikul ärgata. Ainult inimene, kes teadvustab endale iseennast, suudab olla õnnelik. Mineviku või teiste inimeste küljes rippudes jõuame alati pool sammu edasi ja viis sammu tagasi, sest haruharva käib keegi meiega nii ühte jalga, et kõik, mis tema otsustab ja teeb, sobib meile ideaalselt.