Armastusse sisse ja sealt välja kukkumine on müsteerium. Öeldakse, et omadused, mis panevad meid kellessegi armuma, on lõpuks needsamad, mis kõige rohkem närvirakke hävitavad. Näiteks eneseteadlikum naine võtab mehe, keda saab suunata. Pole midagi mõnusamat, kui kerge vaevaga mees ümber sõrme keerata, aga aasta või paari möödudes, kui enam ei ole vaja teda riidesse panna ja trenni sundida ja mees on põhimõtteliselt „valmis”, ilmneb tõsiasi – ma elan mõttetu, selgrootu, saamatu olevusega!!! Või ka vastupidi, et otsitakse kõrvale keegi, kes otsustaks mõlema eest ja oleks autoriteet, aga aja möödudes tekib allasurutuse tunne – kas minu arvamus ei loegi midagi?!

Isegi mulle nii hästi tuttav kättesaamatuse võlu suudab ennast ammendada. Kes oleks osanud arvata? Salaarmastus kaotab oma eksootilise hõngu ja tabamatu muudab närviliseks.

Tingituna hiilivast ristimisüritusest olen mõelnud religiooni, spirituaalsuse ja usu üle. Avastasin, et minu ainus usk on võimalustesse. Usk ja lootus uutesse vanadesse võimalustesse. Ilmselt on see midagi, millesse kõik inimesed peaks uskuma, sest just siis kui kõige armastatum muutub eriti vihatuks, oleks vaja teist võimalust sellest vihast uuesti armastus voolida.

Kõrvalpeaosa saab enda kanda laiskus. Mitte see laiskus, mis seisab minu ja köögipõrandale maandunud kohvipuru eemaldamise vahel, vaid see laiskus, mis kergelt ei viitsi helistada ja tiba nagu ei näe mõtet kirjutada. Või leiab, et ah, mis siin ikka pingutada, mis tulema peab, jookseb magavale kassile suhu – küll teised muutuvad ja rabelevad, et ma muutust tähele paneks!

Pesemata nõude virn kraanikausis näitab suhtumist sama hästi kui ükskõik milline psühholoogiatest. Täielik suutmatus alustatut lõpule viia! Sama kaua kui ma veenan ennast nõudepesu kasulikkusest, pean veenma ennast, et sellest ei ole midagi hullu, kui tahan oma suhetesse mingit konkreetsust ja selgust saada. Lause, et suhted on töö, muutub aasta aastalt, kuu kuult, päev päevalt mõistetavamaks.

Mind hirmutab mõte, et armastus on suures osas otsus. Otsus olla armunud sellesse inimesse kuniks surm meid lahutab. Otsus austada, otsus arvestada, otsus pühenduda. Otsus lükata kinni ka tagauks, lõigata teadlikult põgenemistee. Paraku enamike suhete puhul me ei saa rääkida tagaukse lahti jätmisest, pigem tundub, et terve tagumine sein on puudu. Inimesed vajuvad silmagi pilgutamata suhetest välja ja „tere” maksab kullahinna nagu midagi ei olekski iial olnud. Justkui oleks terveid aastaid enda elust ettekujutanud. Ainus tõend koosoldud ajast on laps või mõnel juhul puudub tõend sootuks. Mõne kuu möödudes väljub samast majauksest hoopis keegi muu ja kuigi endal lööb hetkeks seest õõnsaks, tuleb see teine sealt uksest välja nii, nagu ta oleks sealt tulnud juba aastaid. Nagu ka see kolmas ja neljas uus inimene, kes mingi aja möödudes sealt uksest välja astuvad enesekindlal moel, nagu just nemad oleks tulnud komplektis selle majaga.

Mõnd inimest on lihtne enda elus hoida. Ta lihtsalt kuulub igasse sinu päeva telefoni, msn’i ja ühiste tegevuste kaudu. Mõnd teist… on peaaegu võimatu enda elus hoida. Ta kipub käest libisema nagu kõige peenem liiv vaatamata tugevalt kokkusurutud sõrmedele. Ta kaob, haihtub. Isegi mälestused koos oldud aegadest kaovad aegamööda nagu viimased liivaterad peopesalt kergemagi tuulega. Nendel hetkedel tahaks osata kaunist kunsti kerida need hetked tagasi algusse ja elada uuesti läbi. Tahaks neid kogeda uuesti ja uuesti iga päev või veel parem, iga päev saada uus mälestus juurde. Midagi, millest kinni hoida. Et need head hetked külmal ajal kataks meid sooja tekina.

Walking and talking... but somehow not human!

Kunagi ütleks üks tuttav tütarlaps, et mehed on rumalad. Ja eriti veel eesti mehed. Et nad ei oska naistega käituda. Et nad on matsid. Mina manasin endale silme ette paar tõsiselt lahedat sõpra ja mõtisklesin, et ei tea, mida ta mõtleb, minu meelest on eesti mees tore.

Esimese hooga ei tulnud mulle pähegi, et on olemas igasuguseid mehi. Ka selliseid, kes selleks, et ennast suurena tunda, ronivad nahast välja, et naist tibatillukeseks teha.

Leidsin end toanurgast täpiks muutumast. Olin peaaegu kärbsesita suurune, kui enda ümber ringi vaatama hakkasin. Vaatasin oma elu üle, revideerisin põhjalikult – tehtud teod, töö, soovid, unistused, sihid.

Ühtäkki muutus kärbsesitt olematuks ja mina jälle suureks. Ma kasvasin mõnekümne minutiga rohkem, kui oma senise eluga kokku. Kõik hea on mu ellu tulnud viivitusega, väga raskelt, aga kui kohal, olen olnud ülirahul. Ma väidan kindlalt, et ma ei muudaks midagi. Mu elu läheb kindlas suunas, kindlate tähtede poole ja inimesed, kelle teed minu omaga vahel küll ristuvad, aga muul ajal teises suunas liiguvad, ei oma iial õigust kritiseerida valikuid, mis toovad naeratuse mu näole.

Paljud inimesed on terve elu rahulolematud. Nad on argpüksid. Fantaasiavaesed jänesed, kes ei julge unistada ega muutusi teha. Ja nad on kadedad, kadedad unistajate peale. Kadedad, et endal puuduvad suured mõtted ja teadmine, et vaid taevas on piiriks ja elu on alles ees. Kadedad, et ei ole leidnud oma südamele rakendust.

Jah, mul on vahel raske. Aga olen kuhjanud enda ümber inimesed, kes usuvad mu unistustesse ja toetavad neid. Toetavad mind. Vahel on lihtsalt vaja selles üle veenduda. Uuesti aru saada, mida väärt oled.

On olemas inimesed, kes müüvad lahtisel turul kassipoegi ja need, mis müümata jäävad, seotakse kilekotti ja pannakse kilekotiga puu alla. Need inimesed elavad mingis paralleelses maailmas, sest minu maailmas selliseid ei ole. Minu maailmas on inimesed, kes heategevuslikul oksjonil loomade varjupaiga heaks kulutavad tuhandeid kroone soetamaks endale paar minu kirjutatud luulerida, roostes sulest tulnud tänusõnu. Ja me kõik valime endale ise, millises maailmas me tahame elada. Absurd on mõelda, et me kõik elame ühes maailmas, me ei ela. Triviaalse näitena võiks võrrelda enda maailma Paris Hiltoni või Britney Spearsi omaga. Kui ennast nende kingadesse tõsta kasvõi sekundiks, on selge, et need on erinevad maailmad. Ja mulle meeldib minu oma rohkem. Mulle meeldib minu omas kõige rohkem.

Eks tuleb homme jälle väike must märkmik välja otsida, selle kõige salajasema numbriga sellelt viimaselt, kõige salajasemalt lehelt. Lihtsalt kindlustamaks, et suurepärased inimesed mu elust ei kaoks. Lihtsalt, et öelda tere ja lasta tal aidata minu maailma kaitsemüüre tugevdada. Kui iial peaks juhtuma, et ma kukun, siis vähemalt tean, et minu sõbrad moodustavad suurepärase ohutusvõrgu. Õnn, mu sõbrad, ON elustiil.

Ma teile ütlen, ahnus ja kadedus on edasiviiv jõud. Minu paneb see jõud varsti püssi ostma näiteks.
Tulen mina täna trennist, lähen trennikott seljas otse Selverisse, sest seal ainus minu linnaosa apteek, ostan kõikvõimalikku kraami koju ja napilt poest välja saanud, rebeneb nagu noaga lõigatult minu paberkoti sang. Mõtlesin - minna poodi tagasi, investeerida 7 eeku kahte täiendavasse kotti (kuna ilmselgelt koti sisu oli ühe jaoks liiga raske) või kuidagi ennast koju ikka saada.
Seisin mõne minuti, mõtlesin, et ilusa ilmaga paarisaja meetri pärast taksot võtta oleks tobe. Surusin siis oma vigasest kotist võimalikult palju asju trennikotti, pesupulbri võtsin kätte ja sandi koti pigistasin vigast sanga pidi pihku.
Mõnekümne meetri pealt läks käsi krampi, võtsin koti nagu lapse sülle. Jalutasin edasi - raske trennikott seljas, raske poekott süles, suur pesupulbripakk sangapidi käes. Jõudnud oma elamurajooni läks pulss üles. Nimelt üks arendaja on enda ehitatud korterelamud piiranud aiaga, kust läbi ei saa. Minu maja koos veel paari majaga on nagu pidalitõbised aiast väljas. Meie majade lastel on keelatud isegi vaadata nonde majade vahel olevate mänguväljakute poole ja poodi minekuks tuleb teha mõned sajad meetrid ringi.
Huvitav kust Linnaehituse suured isad endale särke ostavad? Laste poest? Et kust nagu saab riideid nii kitsale rinnale... Mina igatahes sain tuju rikutud ja katkine sõrm hakkas kah valutama.