Mina...

Eile sattusin kinos kummalisse olukorda. Vana tuttav viskas õhku nalja, mis maandus nagu kirves minu selga. See väike, süütu kild, keerutas tolmu alt tornaadona üles kõikvõimalikud poolmuigega öeldud kommentaarid, mis iial minu pihta on lennutatud. Peale seda, kui läbi kolmandate inimeste olin naljanina lausa vabandama saanud, jäin mõtlema, mis ajast on minu tundlikkuse piir kohas, kus ma enam naljast aru ei saa ja sõbrad peavad minu juuresolekul sõnu valima hakkama.

Olen alati arvanud, et inimesed ei muutu, elu muudab inimesi. Peale mitmendat otsa saanud suhet ei taha enam uut alustadagi ja peale vähi-ehmatust ei taha enam oma organismi täiendavalt kurnata magamata öödega, mis iganes põhjusel pead õigel ajal padjale ei saa. Elu ise teeb igapäevastes asjades väiksemaid või suuremaid korrektiive. Sealt edasi teeme ise teadlikud valikud: eelistame liitri viina asemel juua pika õhtu peale kaks mojitot, jätta peole minemata, kuna ei taha järgmisel päeval väsinud olla, teha vähem trenni, et mitte üle pingutada, lugeda rohkem raamatuid või õppida, et füüsilise ja vaimse vahel tekiks parem tasakaal jne, jne, jne. Nii et ühel hetkel on elu mõne aasta tagusega võrreldes kapitaalselt muutunud. Prioriteedid on küll vanades kohtades, aga elu nende ümber on varasemaga võrreldes nagu öö ja päev.

Mõni aeg tagasi kurtis üks minu väga hea sõbranna, et tal ei ole vanadest sõbrannadest kedagi enam järel. Et on nii kurb, et elu on nad kuidagi laiali paisanud ja paistab, et sealtpoolt ei tule ka erilist soovi sõbrasuhet hoida. Kui ma aga võrdlen, milline oli tema elu siis, kui ta nende sõbrannadega suhtles – käis ülikoolis, oli vaba ja vallaline ja hea alkoholitaluvusega peolemb – ja milline on tema elu nüüd – kombekas pereema kadestamisväärse karjääriga, kes elab imeilusa aiaga imeilusas majas idüllilist pereelu – siis ei ole seda suhete hääbumist raske mõista. Sõbrannad ei tulnud elumuutusega kaasa. Miks mina alles olen? Sest me tutvusime, kui ta oli kohe-kohe abiellumas, muutus oli suures osas juba toimunud. Me tahtsime samu asju, meile meeldis sama elustiil. Ja nüüd, meie sõpruse sees, oleme koos veelgi muutunud, ikka samas suunas. Eks kõik inimesed otsivad sisemist tasakaalu, aga meie... otsime samadest kohtadest.

Erinevatel eluetappidel johtub meie käitumine meie keskkonnast, olukorrast, milles me oleme. Näiteks kellegi pidutsemisperiood võib tuleneda soovist olla kodus nii vähe kui võimalik. Ja selle põhjuseks on tavaliselt elukaaslane – toanaaber, ema, isa, abikaasa, pruut, peigmees. Või ka hullud naabrid, muidugi. Kui aga olukord muutub, pesast välja tõukav tegur ära kaob, kaob ka vajadus oma aeg ja energia kodust välja suunata. Ja elustiil muutub. Peoloomast saab keegi, keda ei suuda ükski jõud kodust välja kangutada. Lõpuks on inimesel vabadus olla täpselt seal, kus ta olla tahab, selle inimesega, kellega ta olla tahab, teha seda, mida alati on tahtnud teha.

Tahes tahtmata on meie ümber alati inimesi, kes on tulnud meie ellu erinevatel eluetappidel ja muutusega kaasa tulemine ei ole nende jaoks alati kerge või võimalik. Ja kõik ei tahagi muutusega kaasa tulla. Ikka ja jälle puistatakse sind üle lausete ja naljadega, mis käivad kellegi pihta, kes sa enam ei ole või sisimas kunagi olnudki pole.

Ajaga ja vaevaga olen ma leidnud üles oma mina. Lõpuks ometi tean täpselt, kes ma olen. Mis mulle meeldib ja mis ei meeldi, milline on mu iseloom. On tekkinud oskus ennast omadussõnadega kirjeldada. Suuremad kompamised on möödas. Eks iga uus olukord ja eksootiline puuvili lisab sinna sobimiste ja mittesobimiste lehele uue nimetuse, aga üldjoontes, alates mingist vanuses, kui oled oma elus heas kohas, sa tead, kes sa oled. Ja võib-olla see muudabki tundlikkuse piire.

Raske on vahet teha teenimatul sildistamisel ja naljal, kui kunagi on need sildid sulle sobinud või kui mingit silti lolli järjekindlusega on pool elu sulle otsaette kleepida püütud. Ei, ma ei ole möllumutt. Ei, ma ei oska elu, inimesi ega tundeid rahasse arvutada. Ja kuna ma ei ole ühelegi rahakotile ennast ära lubanud/andnud ja minu viimane tõsime möll jääb ma ei tea mis aastasse, siis ma ei oska naljakaks pidada kilde vanaks jäämise kohta või lauset, et ei ole sündinud meest, kelle teenimisvõime ületaks minu kulutamisvõime. See ei ole mina. Ei ole kunagi olnud.