Täna siis ärkasin hommikul ilma söögiisuta. Esimest korda elus. Täiesti omapärane tunne oli... Tavaliselt ma isegi toiletisse jooksen hommikul läbi köögi :)

Trenni kellaaeg lähenes, söögiisu ikka ei kuskil. Kümmekond minutit enne kodust lahkumist otsustasin, et lihtsalt PEAN midagi sööma - muidu kukun trennis kokku. Tõmbasin siis ühe leivaviilu määrdejuustuga kokku ja sundisin ennast seda alla kugistama. Mitte et isegi kaks võileiba päästaks trennis kollabeerumise eest... Ma isegi oma tradistioonilist hommikukohvi ei teinud endale, sest isu ei olnud.
Trenniga sain hakkama, ei läinud pilt eest ära. Aga üllatuseks - isegi peale trenni ei olnud söögiisu tagasi tulnud. Väsinult loivasin pessu, sama väsinult panin riidesse ja kõmpisin koju. Täpselt see aeg, mis mina koju jalutasin, oli väljas mingi fucking torm! Tuul puhus peaaegu pikali, taevavett oleks nagu keegi pangiga näkku loopinud, päike paistis otse silma, nii et nina ettegi oli raskusi vaatamisega ja siis vägaaustatud rekkamees pritsis mu mingi sitaga kah veel täis.
Igatahes, täna ostan bingoloto pileti, sest nii ei saa olla, et igal pool läheb halvasti. Ikka ju öeldakse, et kui kuskil halvasti, siis kuskil mujal hästi.

Siiralt teie,
Tulevane Lotomiljonär