Metafüüsilised vs lihtsakoelised

Treenerina on tagasiside mulle väga tähtis. See aitab areneda, kui sulle öeldakse, mis sinu tunni juures meeldib ja mis ei meeldi. Ja lõpuks ma ju tahan, et kõik minu trennihundid saaksid korraliku trenni, hea emotsiooni, parema vormi ja tugevama tervise. Ja ega teistsugustki tagasisidet on hea nii anda kui saada. Käigu see ükskõik mille pihta, mis sinus teisi inimesi puudutab. Kusagil aga kipub aeg-ajalt kaduma minema see piir, millal öeldu on konstruktiivne kriitika ja millal ütleb kommentaar rohkem selle ütleja enda kohta.
Oleme Ekuga sageli arutlenud teemadel, et millised inimesed on vaimukad ja kes on ilusad ja kes on targad. Just sellest aspektist, et kus lõpeb objektiivsus ja algab onupoja poliitika - noh, et mul on suurem ja et aga minu mehel on kõige paremad naljad. Oleme mõelnud, milliste kriteeriumite järgi inimesi sildistatakse ja kes need normatiivid kivisse raiub. Tahaks nii väga teada, miks keegi on väidetavalt andekas, kuigi ise tema andeid küll ei oska nimetada jne. Kõige lõpuks tahaks osata iseennast ka ju objektiivselt, olemasolevate normide järgi hinnata. Keegi ei taha olla täispuhutud või põhjendamatult ülbe või jumal teab mis veel. Igale omadussõnale peab olema ju selgituseks mingi käitumisviis või välimääraja.
Täna ma näiteks sain jaole ühele sildile. Loomulikult leidsin selle enda otsaesiselt. Erinevalt inimesest, kes on diip ja kes minuga iial suhelnud ei ole, olen mina näiteks mõttetu. Ja et te teaks, mida selleks teha tuleb, et mõttetuks saada - tuleb lihtsalt suuremas peoseltskonnas tutvuda metafüüsiliste inimeste peigmeestega ja oledki lihtsakoeline valmis!
Eks ole sügavus ju ka suhteline mõiste. Mina olen selle sotsiaalsete võimete/oskuste puudumisega paar korda sassi ajanud. Vaatad, et inimene on vait, mitte kellegagi mitte midagi ei räägi isegi kui temalt midagi küsida, ja mõtled automaatselt, et ta ei ole suhtleja või ei oska suhelda. Tegelikult on inimene lihtsalt sügav. Ja minusugused ulbivad nii kõrgel pinna peal, et ei jõua iial nende sügavusteni, kus sisuga inimestel elementaarne viisakus ja mõistlikkus algavad.
Jah, ma olen lihtsalt kade, et mina diip ei ole. Tahaks olla nii diip, et minu juured ulatuks Jaapanisse! Tahaks olla kohe mingi eriti sügava elukutse esindaja nagu burksimüüja McDonaldsis või siibrihoidja kuskil või riidehoiutädi... Ses mõttes, et kahjuks kõigile ei jagu sügavamõttelisi latekskostüüme ja stuffi... Mõned peavad ka sellised... pealiskaudsed ja mõttetud olema, nagu mina, et siis need teised saaks seda sügavamad olla, onju :P

112 ja kiire abi

Ma kohe ei tea, kuidas inimene üldse ei õpi. Täna jälle - jõin õhtusöögi kõrvale suure tassi kohvi ja nüüd ei näe magada. Vähkresin voodis küljelt küljele ja loopisin selili lamades käsi igas ilmakaares ja kuskil selle rabelemise vahel tuli ebaõiglus hinge. See ebaõiglus, mida ma tegelikult juba õhtul tundsin, aga ööd on ju alati pimedamad. Aga alustagem algusest.
Eile tuli sms, et minu udupeened super ilusad öökapid on Smartposti vahendusel Lõunakeskusse jõudnud. Ma küll kujutasin ehedalt ette, et kaks öökappi on pakitud sisuliselt kahte suurde ümbrikusse, aga kuna tegu on ikkagi mööbliga, siis otsustasin, et autojuht on hädavajalik. Esimeseks ohvriks valisin ema, kes suunas mu enda elukaaslase jutule. Mõeldud-räägitud-tehtud. Täna peale trenni oli tema kaasa mul ilusti vastas ja kihutasime mu maisele varale järgi.
Autos hakkas minu autojuht ja abi-pakikandja rääkima, et tal on äärmiselt sitt päev olnud. Omadele ebaõnnekildudele lisaks oli tööjuures nõme päev. Üks vanamees sai õuepeal viga. Nimelt olla vanapapi hakanud üle aia ronima ja ilmselt kuidagi libisenud ja sinna aia otsa rippuma jäänudki. Sellest tõsiasjast, et papi ripub aia otsas, jooksis teda teavitama ehitaja, kes neil tööjuures vana maja renoveerib. Kahekesi tõstetigi vanahärra aiateiba otsast alla ja esimene asi mis juhtus oli see, et õnnetu reiest purskus verd.
Oleme ema mehega paljuski sarnased. Nii üritame mõlemad vältida võõraid kehavedelikke. Võõras higi ajab öökima ja sind täis pritsiv võõras veri ei ole ka kindlasti meeldiv. Nii ta tormaski eemale, et helistada 112 ja kutsuda kiirabi.
Loomulikult läheb aega, et selgeks teha enda asukoht. Kõigepealt ütled aadressi, siis asutuse nime ja siis hakkad dispetšerile seletama, kus kohas asub Liiva ja Puiestee tänava nurk. Võiks ju mõelda, et see asub Liiva ja Puiestee tänava nurgal, aga seda järeldust operaator ilmselt esimese viie minutiga teha ei suutnud.
Ütlen ausalt, see kõik on mulle liigagi tuttav. Kui mõned talved tagasi auto minu ja mu sõbranna nina ees pirueti tegi ja kraavi sõitis, siis mu sõbranna seletas 15 minutit ja kolm erinevat kõnet, kus meie asume, sest õudselt segane on operaatori jaoks selgitus, et oleme Tartu-Tallinn maanteel ja Tartust on Tallinna suunas sõidetud 125 kilomeetrit. Teadsime kilomeetreid täpselt, sets olime linnapiiris autot tankinud ja kilomeetrilugeja nulli löönud. Ma arvan, et tegime loomkatseid bensiini hulga ja läbitud kilomeetrite reaalseid seoseid leida püüdes. Ja peole jäime ka hiljaks, mitte et enam peole minna tahtnud olekski. Olime selleks liiga šokis. Šokis just kiirabist, mitte õnnetusest endast.
Tuleme aga selle õnnetu vanahärra juurde tagasi, kes hooldekodu hoovis surma ootas. Olgu öeldud, et vanahärra oli alguses isegi teadvusel, rääkis vastu ja puha kui temaga suhelda. Aga kaua sa jaksad, kui arter on pooleks ja verd välja lahmab. Ja kiirabi... Tuli rahulikult. Kui kiirabiauto lõpuks paistma hakkas, loksus see rahulikult umbes 40 km/h sõitnud panni taga. Kiiret ei ole ju kuhugi. Ja täiesti uskumatu, aga mõelda vaid, vanapapi suri kohapeal oma vigastustesse.
Hiljem üritasin kodus oma öökapikesi kokku panna ja kuuldu üle väga enam ei juurelnud. Heade inimestega juhtuvad halvad asjad. Aga siis kõik pöördus... Ema mees helistas mulle ja ütles, et vaataksin Reporterit, seal räägitakse õnnetusest. Teen siis jooksuga teleka lahti, et no mida on arstidel ja kiirabil ja sellel operaatoril enda kaitseks öelda, ja mis ma näen ja kuulen! Sisuliselt joodik jõi ennast surnuks.
Ma isegi ei tea, kust oma nördimuse kirjeldamiseks alustada. Kas sellest, et me oleme defineerinud joodikuks mehe, kelle eest mitte keegi ilmselgelt ei hoolitse, kui ta riigi turjale on lükatud? Ma arvan, et kui minul ei oleks siin maailmas mitte kedagi ja ma peaksin elama hooldekodus, siis ma ka teeks õlle või paar. Või kui mul on kuskil pere, kes on mu enda kaelast ära lükanud... Siis jooks suisa kangemat kraami.
Ma tean, et meie riigis ületab uudisekünnise see, kuidas Olja tappis joomingu käigus Galja (tavaliselt pussitas surnuks), aga minu meelest on enam kui näotu õnnetu elu õnnetu lõpp lükata samasse lahtrisse. Ma loodan, et kui mul peaks surma hetkel olema pokaal veini sees (sest sain oma padjaklubiga kokku, näiteks, ja me alati joome 10 peale pudeli), siis minust ei mäletataks, et ma jõin ennast surnuks. Ma loodan, et kui mul infarkti hetkel on väike promill ja kiirabi ei suvatse tulla, siis mul ikkagi oli infarkt, mitte ma ei joonud ennast surnuks.
Kõige vähem tahan ma süveneda sellesse, kuidas me Veeriku Selveri juurde ootasime ükskord kiirabi kolmveerand tundi. Maarjamõisa haigla, kust kiirabi saadetakse, asub Selverist 7minutise jalutuskäigu kaugusel. Paraku mees, kes sõiduteel teadvuseta maas oli, ei saanud seda 7minutilist jalutuskäiku teha.
Mulle meenub, kuidas minu tuttava ema insuldiga haiglasse viidi. Nad ise viisid. Kolme tunni jooksul peale insulti oleks pidanud ta mingi süsti saama. Ma ei ole arst, ma ei tea, mis süst see on. Aga ta ei saanud seda süsti. Kolme tunniga ei oldud teda uurimagi veel hakatud, et mis tal üldse mureks on ja mis tuuled teda haiglasse toovad. Et perekond insuldist rääkis... Ega nemad ju arstid ole!
Kindlasti arstid päästavad elusid. Kusagil. Mõnikord. Enamasti aga seal, kus on elu ja surma küsimus, jääb surm peale. Sest kiirabi ei tule. Sest diagnoos on vale. Sest isegi lahkamisel ei selgu, mis juhtus. Sest tibatillukesel igapäevasel tähtsusetul operatsioonil jookseb patsient verest tühjaks. Nagu õhtul see vanahärra verest tühjaks jooksis, kiirabi oodates.
Ja ma ei taha lugeda kommentaaridest, kuidas arstide palgad on väiksed. Kõik, kes arstiks õppima lähevad, teavad, et arstide palgad on väiksed. Kui sellele vaatamata on selline valik tehtud, siis verest tühjaks ei tohiks küll patsientidel joosta lasta.
Ja ainus, mis mina teha saan, on poetada kurbusepisara selle vanahärra pärast ja vihapisara ühes teises suunas.