Retro. Moodi tulevad kingad, mida ühed ostavad poest mitmete tuhandete eest ja teised võtavad tasuta maalt vanaema juurest kapi põhjast. Seelikud ja kleidid on uudsed ehk värvide ja materjalide poolest, aga tegumood on tuttav vanadelt fotodelt ja slaididelt. Ometi, tõelise doosi retroaimdust sain hoopis raamatukaante vahelt.

On vana tõde, et nagu videot laenutades võid romantilise komöödia nime all saada psühholoogilise draama, võid ka uhkete kaantega kalli raamatuga mööda pükse saada ja avastada, et see küll lugeda ei kõlba. Uued korterid on aga tillukesed ja nii avatud plaaniga, et raamaturiiulite jaoks ei ole eriti vaba seina jäetud. Nii olen läinud ajas mingis mõttes kooliaega tagasi ja värskendanud oma lugejastaatust raamatukogus.

Eestikeelse ilukirjanduse osakonda sisse astudes seisin esimese asjana koolikirjanduse riiuli ees. Vaatasin neid raamatuid kerge õudusevärinaga – üks paksem kui teine, üks pealkiri igavam kui teine, kurjakuulutavad kirjanikunimed... Otsustasin, et kuna üks viimasemaid raamatuid, mis kohustuslikus korras innuga läbi loetud sai, oli ilmselt „Viplala lood“, võtan siiski ühe raamatu ka sellelt, kergelt õõvastust tekitavalt riiulilt, andes koolikirjandusele võimaluse, et ehk tegi just see sundus need teosed nii vastuvõetamatuks. Läks hästi, viieminutilise keerutamise tulemusena leidsin Peet Vallaku novellikogu „Elu nullpunkt“. Mõtlesin, et lühijutud ehk suudavad mu tähelepanu piisavalt hoida, et selle raamatu ka kolme nädalaga läbi suudaks lugeda.

Koolikirjandust alla loputamaks valisin endale ka „midagi head“. Avastasin, et mu mõneaastataguse lemmiku, Eli Goldratti sulest tulnud raamatutest on vahepeal veel kaks majandusromaani eesti keelde tõlgitud. Haarasin kohe ka need ahnelt sülle ning hea lapsena võtsin emale piibli mõõdus ja ka kaalus naisteka. Raamatukogutädi aitas mul veel üles leida Anne Franki „Päeviku“ ja oligi kott raamatuid täis.

Koju jõudes otsustasin kohe novellidega algust teha. Plaan oli liikuda järjest paremate raamatuteni ja nii oma taasleitud lugemisvaimustust edasi kütta. Minu üllatus oli aga suur, kui juba esimesest lühijutust Vallaku raamatus end tõeliselt lummatuna leidsin. Lugu loo järel mõtlesin, et ma ei ole iial lugenud kedagi nii tabavalt üheksakümnendatest ja tänapäevast kirjutamas. Imestasin, et ei ole sellest raamatust midagi kuulnud ja otsustasin vaadata, millal raamat välja on antud. Tallinn, Kirjastus Eesti Raamat, 1985.

Hing jäi hetkeks kinni. Kuidas see võimalik saab olla? Olin lugedes otsustanud, et Lexuste ja Ladade asemel on kasutatud hobuseid ainult stiili mõttes, sest ega Kivirähu „Rehepapp“ ka just tulevikulisi sõiduvahendeid ja kosmoselaevu ei propageeri. Mida ma aga endale lahti seletada ei osanud oli see, kuidas autor kättevõidetud vabadusest ja vabariigist jutustas. Sügaval nõuka-ajal! Kahtlane, väga kahtlane. Viimane piisk segadusekarikasse oli raha – kõik hinnad olid kroonides!

Üllatasin end sellegagi, et lood poliitikast olid huvitavad ja head lugeda. Nagu loeks karikatuure. Rääkimata sellest, kuidas kirjanikuhärra rahvuskaaslasi iseloomustab – äratundmisrõõmu ja -häbi oli rohkem, kui iial ühest raamatust või lühijutust oodata oleks osanud. Raamatu nimilugu, mis alguses tundus teistega võrreldes igavam olevat, osutus tõeliseks pärliks. Irooniat pilgeni täis, julge ja tabav lugu meie ärieetikast.

Lugesin poole ööni ja hommikul vara edasi. Olin ennast sellest teosest imekiirelt läbi närinud. Raamatu kõige lõpust aga leidsin hoopis ehmatava fakti – lood on valitud ja kokku kogutud raamatutest, mis ilmusid aastatel 1925, 1932, 1945-1948 ja 1955. Mind valdasid hämming, šokk ja üllatus läbisegi.

Nüüd ma tean, miks on olemas kohustuslik kirjandus. Kuigi, ma ei ole kindel, kui hästi oleksin raamatust aru saanud, kui oleksin seda kümme aastat tagasi lugenud. Praegu aga sain teada, et suhted olid 1948ndal aastal samasugused nagu nad kipuvad olema aastal 2008. Et rikkaks saadi aastal 1955 samamoodi nagu aastal 2005. Et poliitikud ja poliitikaga seotud probleemidki ei ole selle peaaegu saja aastaga muutunud. Ja see on tõeline retro ja tagasitulek! Elu ise, kõiges oma igapäevases, on täna täpselt samasugune nagu ligi sada aastat tagasi. Pluss mõned modernsed hüved, muidugi.