Unistustel on kummaline komme muutuda. Äratundmatuseni. Ja veel jubedam on see, kuidas noore ja rumalana langevat tähte nähes soovitud soovid aastaid hiljem täide lähevad ja sa taipad, kui mõtlematu oli sinust midagi sellist üldse soovida. Enamik „ägedaid” situatsioone, mida kunagi soovitud on, on keerulised päriselus välja kanda. Ja need on kordades vähem glamuursed kui võiks arvata. Mõne sellise soovi täitumisel tahaks pea liiva alla peita.

Ja mõnikord tahaks siis pea liiva alla pista, kui soovid ja pingutused sinust sõltumata nurjuvad. Kui taipad eriti teravalt, et igaüks võitleb ainult iseenda eest., kartmatult. Ja teiste kartmatud sihid astuvad üle sinu laiba. Jälle. Ja jälle. Ja jälle. Ja tuttavad küsivad, et miks sa maas oled, sulle ju astutakse peale! Aga sa ei saa tõusta, sest pole ühtegi hetke, mil kellegi jalg su seljale täies raskuses ei toetaks. Ja sa väsid küsijatest. Paned lihtsalt silmad kinni ja ootad, et viimane astuja ära astuks, aga ootaja aeg on pikk.

Raske on ennast jälle põrandalt üles koorida. Raske on nina püsti ajada, kui mitte miski ei pane naeratama. Raske on olla uhke, kui kõik see, mille nimel oled pingutanud, on just täpselt käeulatusest väljas. Kindluse uksed jäävad sinu ees suletuks.

Mis peaks olema see koht, mis annaks jõudu? Millisesse seina tuleks pista enda aku stepslisse? Kes peaks olema see, kes võtab käest kinni ja aitab püsti, et edasi minna? Ma ise enam ei jaksa ühe käega ennast teisest sikutada või möödujate mantliservast hoogu võtta. Kõik ammendab ennast. Ka see. Aga ma olen ettevaatlik, just oma soovidega ettevaatlik. Sest ma ei taha ju sõltuda… Võib-olla piisaks, kui keegi kindlalt kõrval seisaks ja lihtsalt vankumatult olemas oleks, kuni lõpuks uuesti ise jalad alla saan.

Vahel on nii, et piisab teadmisest. Teadmisest, et kõik on võimalik. Ükskõik kui väga inimesed ümberringi ka ei rõhutaks, et imesid ei ole olemas. Sellest teadmisest jääb aga praegu terve peatükk puudu…

Täna on olnud kummaline päev. Aga ma ei alustakski algusest, alustaks keskelt ja isegi lõpust.
Kahe sõnaga mainin ära, et minuga vestles täna viis minutit võõras noormees, inglise keelt kõnelev ja kui olin öelnud, et sry, mul on mees olemas ja ta küsis, et kes ja ma ütlesin, et businessman, siis küsiti, et russian? Tabasin, et nüüd on minu hetk temast vabanemiseks, teatasin, et yes, russian ja kutt kodus ilmselgelt mafiooso naise vahetust lähedusest jooksuga. Nii kui ta oma kohale tagasi istus, oli tal restorani teenindaja juures, et ulatada tsekk ja sundida noormees lahkuma. Lihtsal põhjusel, et ta tülitab külastajaid. Seepeale noormees küsis, et keda täpsemalt ja teenindaja ütles, et kõiki ja et see on meie vaba valik teid lahkuma sundida. Mõtlesin hetke, et olen vist staar, kiirelt tülitajad minema pekstakse. Samal ajal jäi kõrvu küsimus russian? Ilusa eestlanna mees saab olla ainult vene rahvusest tapamasin. Üleüldse - kõik ärimehed Eestis on vene mafioosod.
Ja kui restoranis on üks kahekümne pealine seltskond, siis teised põhimõtteliselt süüa ei saa. Siit järeldus - kõik Tartu kesklinna söögikohad on suutelised tagama teeninduse ja toidu kolmekümne protsendilise täituvuse juures.
Ja siis veel kaks sõna kaubandusest. Kuidas saavad kõik poed hoida müügis disainerriideid, mis pole originaalid, kui väidetavalt peavad olema olemas sertifikaadid ja möllud? Usun, et suvasse butiiki sisse astudes ja sertifikaati küsides lähevad müüjad näost valgeks. Aga kuidas tollitakse võltsinguid? Aga kuidas saab kaardimakset sooritada ja käibemaksu maksta kauba eest, mis on Taist x raha eest sisse toodud ja väidetavalt tuntud firmamärk?

Ostaks südametuse eliksiiri. Sellist vägijooki, mis verdtarretavalt külmutaks tunded ja laseks elada ainult iseendale ja iseenda järgi. Et sõrmenipsu peale sulaks lumi ja käteplaksu peale tõuseks või loojuks päike. Et saaks muuta maailma enda järgi ise selles muutumata.

Tahaks uskuda, et kunagi kuuldu vastab tõele – kui midagi väga tahta, siis see ka juhtub. Ja tahaks et oleks südametust kõik tujud välja nõuda. Et ka mina oskaks inimestega manipuleerida ja et inimesed täie teadlikkuse juures laseks seda endaga teha. See võiks olla huvitav.

Siis oleks ma ilmselt abieluks valmis. Sest piiludes sisse võõrastest akendest avaneb huvitav vaatepilt. Naised loobivad suvalisi süüdistusi oma meeste pihta ja mehed lasevad endale kõike öelda, vabandavad asjade pärast, mida ei ole iial olnud, seletavad, pakuvad rohkem tähelepanu kui mõnele superstaarile. Lapsed on vahend – kuna meie kohtusüsteemis on ka pühapäevanarkarist emal alati õigus ja naine on alati kannataja pool, saab ju igasugu ähvardusi loopida.

Muidugi enne abiellumist tuleb abikaasakandidaat välja valida. Kui see töö tehtud ja plussid-miinused kokku löödud, algab moeralli. Kõige lühemad seelikud, kõige avaramad dekolteed, kõige kõrgemad kontsad. Keset kodumaa talve astuda üle ööklubi ukse rihmikutes ei ole mingi küsimus. Peaasi, et kuldsed paelad jalgamööda seksikalt ülespoole roniks. Seks müügiks, nagu ikka.

Elagu Eesti Naine!

Midagi enamat…

Kas tõesti on ulme tahta midagi enamat? See on minu selle nädala küsimus. Ma läheneks ühe inimese seisukohalt. Iseenda. Ja lugeja lähtub iseendast.

Üks hea sõber ütles mulle, et on liiga vana, et liblikaid otsida või oodata. Ja ta valis teistmoodi. Peaga, mitte südamega. Ja see oli minu jaoks kurb hetk. Nüüd see, kes tema jaoks liblikad kaasa võiks tuua ei saagi tulla. Ja on sunnitud samuti ratsionaalselt valima. Ja tema ratsionaalselt valitud elukaaslane on kelleltki järgmiselt röövitud liblikad. Sellepärast vist ongi nii raske leida seda ühte ja kõige õigemat, et ta võib juba kellegi teisega nii hõivatud olla, et ükski armastus sinna vahele kangutama ei pääse. Suured tunded elavad ainult unistustes ja mõnikord unenägudes.

Kui satubki keegi teele, kel lilled ja liblikad kaasas, on tagataskus raudselt väike entsüklopeedia erinevate raskendavate asjaoludega. Igal pool on vähemalt üks aga. Igas tões on väike vale. Igas paljastuses killuke saladust. Nii juhtubki, et lõpuks on pettumus sama kindel kui surm ja maksud. Targad räägivad, et elus pole täiuslikkust, tuleb leppida sellega, mis antakse. Aga mina olen nagu mässumeelne teismeline ja lihtsalt ei ole sellega nõus.

Minu arvates räägib leppimine inimese enesehinnangust. Väärikustundest. Uhkusest. Või selle puudumisest. Miks tänapäeval ei taheta enamat? Kas inimene, olend, kes mäletab ainult ühte oma elu, nii et elude arvu üle me spekuleerima ei hakkagi, saab lubada endale luksust leppida vähemaga? Leppida sellega, mis nagu kuidagi iseenesest kätte tuleb?

Olen tuhat protsenti nõus, et õnn on elustiil. Aga ma arvan, et see tähendab pidevat tööd enda kallal. Oskust nõuda välja see, mis õnnelikuks teeb. Lugesin ühe kuulsa kolleegi mõttevälgatusi, mis üldjoontes ajasid mind naerma, aga ühe väikse tõe ma sealt leidsin – õnnelik on ainult see, kes leiab oma kutsumuse. Ja kutsumus… see on asi, mille mina olen leidnud. Selles osas olen õnnelik. Aga kui ma midagi nii tähtsat olen õieti teinud, kas saan siis lubada järeleandmisi muudes valdkondades? Kui töö on täideläinud unistus, siis kuidas oleks võimalik ülejäänud unistused kaminasse visata? Kuidas saab keegi öelda, et unistamine on ajaraisk ja unistused ei täitu??? Mina arvan, et see lihtsalt ei olegi võimalik.

Ma arvan, et iga järeleandmine on vastukarva silitamine, üks samm õnnest eemale. Ma ei räägi kompromissidest nagu see, et üks paneb pesu masinasse ja pesumasina käima, et siis teine saaks pärast välja võtta ja kuivama panna. Mõtlen selliseid järeleandmisi nagu näiteks soovides kindlasti töökohta vahetada otsustatakse esimese pakutava uue kasuks. Kärsitud järeleandmised.

Film „The Lake House” oli hea analoog sellele, et midagi ei tohi uisapäisa teha, ei tohiks püüda ajast ette rutata. Aga – ei ole põhjust ka leppida vähema või ajutisega, sest kõik õiged lahendused tulevad omal õigel ajal ja nendel ajutistel asjadel on oht jalgu jääda.

Nii ma siin nüüd mõtlen, et elus on kõik saavutatav ja ei tohi mingil juhul olla nõrk ja käega lüüa, vähemaga leppida. Pingutusel on omad võlud – hiljem oskad saavutatut hinnata. Nii et kui keegi näeb mu selgroogu, siis saatke koju, sest mul on seda just nüüd kõige rohkem vaja. Et jääda endale kindlaks ja sirutada käed tähtede poole. Madalamalt ei ole lihtsalt mõtet ju midagi haarata.

Mõnikord on raske magama jääda. Mõni öö lihtsalt ON pimedam kui teised. Isegi siis, kui pimedas toas tee leidmiseks ei ole vaja tuld põlema panna. Ja tavaliselt on siis ka eriliselt külm. Täna on selline öö. Tahaks elektriradika endaga teki alla kaasa võtta ja oma jääkülmad sõrmed ja varbad vastu seda suruda.
Vähkren ja vähkren ja mida vaiksem on tuba, seda kõrvulukustavamalt kisab mu peas sada häält. Ma ei saa aru, mida nad öelda tahavad, aga ma tean, et ei talu seda lärmi. See on umbes selline müra nagu mõnikord ööklubist tulles ja vaiksesse tuppa astudes su kõrvu edasi kumisema jääb. Nagu pidu käiks edasi. Ajan ennast isegi teki alt välja ja panen arvutis playlisti uuesti mängima, et vaikne muusika muud hääled vaigistaks.
Võibolla see kisa on miljon mõtet, mis mu peas ringi sagivad, igaüks ennast kõige tähtsamaks pidades. Lihtsalt karjuvad teineteisest üle nagu koolilapsed vahetunni ajal.
Filmides räägitakse teatraalselt iseendale pettumuse valmistamisest, aga kas tegelikult ka saab iseennast reeta? Kas kahe asja vahel valides on võimalik teadlikult valida see, mida tegelikult ei taha? Mina arvan, et ei ole. Inimesed on ju egoistid. Eriti, kui on valida, ei tee keegi midagi sellist, mida ei taha. Aga milleks siis väidetav kahetsus? Või räägitaksegi patud hingelt ära kõige egoistlikumal põhjusel - et endal kergem saaks. Ja raske on varjamise pärast, mitte tehtu pärast. Oleks tehtu pärast raske, oleks tegemata jätnud... Aga võibolla olen mina üksi nii isekas ja ülbe, et teen ainult seda, mis mulle meeldib.

Isegi üllatav, mul ei ole viimase kolme aasta sees ühtegi kahetsust. Mitte ühte ainsatki sellist tegu, mille oleks võinud tegemata jätta. Mitte ühtegi sõna, mille oleks võinud ütlemata jätta. See on vist hea tulemus. Olgu, lepime kokku, et arvesse ei lähe kahetsus viimaste nädalate magamata ööde pärast, mille tulemusena ma, väsinuna, mingi viiruse külge pookisin. Küllap nende magamata ööde eesmärk oli mu koormust vähendada, veidi hingamisaega anda. Huvitav sõnakasutus arvestades minu talumatut tatitõbe...

Praegu tuli meelde, kuidas isa mind nina nuuskama õpetas kunagi. Suurema osa sellest protseduurist me lihtsalt naersime ja siiani ta väidab, et nuuskamine ei ole minu tugevaim külg.
Öeldakse, et igal inimesel on üks tõeline anne ja tugev külg. Mul on see küll vist laisklemine ja põõnamine. Muidugi eranditega. Nagu täna. Kell on veerand kolm ja homme on kolm trenni. Uni on seitsme maa ja mere taga.