Inimene koosneb jubetumast kogusest hormoonidest. Ja iga hormooni teket soodustavaid ja pärssivaid tablette on apteegiletid pungil täis. Hormoon söögiisu jaoks, hormoon seksiisu jaoks, hormoon ainevahetuse jaoks… Hormoonid, hormoonid, hormoonid. Isegi armunud olek olevat puhtalt hormoonide möll.

Millised hormoonid mässavad siis, kui igatsus peal on? Vot seda mina tahaks teada küll. Üks on kindel, kartulikrõpsud seda ei ravi. Magamata ööde ja kummaliste unenägude suhtearv võtab juba isu üldse voodisse vähkrema minna. Abiks ei ole ka aroomivaha maheda lavendlilõhnaga ega aknale seatud kristall väljastpoolt tulevat lõhkuma ja tagasi peegeldama. Feng shui ei tööta.

Nurgas hakkab külmkapp väikse plõksuga tööle. Imelik on üksi olla. Kauaoodatud Üksi ei ole päris see, mis ta olema peaks. Inimene… ei ole kunagi rahul. Ühel hetkel tähelepanu tüütab ja on liigne, aga kui tähelepanu vahele panna mõned tuhanded kilomeetrid…ajab selle puudus hulluks. Võib-olla on inimene The Ultimate Hunter. Isegi kuu ja tähed tooks alla. Peaasi, et saaks jahtida võimatut.

Aga võib-olla ei ole mul muud vaja, kui lihtsalt teda. Oma ellu. Ükskõik, mil moel. Sest kui on olemas visiitabielud, võib olla olemas ka visiitarmastus? Killuke päikest igas päevas, killuke õndsust igas hingetõmbes, killuke rahutust eemaloldud hetkedes ja ärevust, seda mõnusat suminat, mis viib mõtted mööda ilma laiali ja vahetab plaadimängijas muusika ringi.

Võib-olla on Mika’l õigus, kui ta laulab

I tried to live alone
But lonely is so lonely, alone
So human as I am
I had to give up my defenses

So I smiled and tried to mean it
To make myself let go

Tänases valikuteküllases maailmas, kus kõike vahetatakse välja vaheldusest, mitte vajadusest, pannakse üha suuremat rõhku kestvusele. Potid-pannid roostevabad, riided sadat moodi kantavad ja kombineeritavad, tehnikal tarkvara uuendatav.

Kas on võimalik, et roostevabadus ja uuendatavus võiks kehtida ka suhetes? Et kunagi pooleli jäänud asjad saab nüüd, hiljem, lõpuni teha, lahtised otsad siduda. Inimene, nagu pooleli olev raamat, lõpuks lõpuni lugeda. Lõpuks naha alla lubada.

Ma ei julge iitsatadagi, et seisan stardijoonel, varvas veidi üle, lootuses varastada. Varastada tagasi seda, mida õigel hetkel ei osanud võtta.

Võib-olla on õige, et ei ole olemas õigeid ega valesid inimesi, on olemas vaid õige või vale ajastus. Võib-olla peakski lihtsalt kellad sünkroniseerima. Ja võib-olla need näitavadki juba ühesugust aega. Aga võib-olla ma lasin oma aja mööda

Täna on kõik liiga keeruline. Otsekohesus on voorus ja nii vooruslik ma ei ole. Püüan ridade vahele peita alatooni, vihjet, kiskuda välja vanu teemasid, aga peidan nii peenelt, et keegi ei saa aru. Nagu mobiiltelefonil saab lõpuks minu julgusel aku tühjaks. Viimasel hetkel haaran sõnasabast kinni, parem on vaikida. Vaikus ei nõua vastutust, põhjendusi. Vaikus ei kohusta. Või kohustab? Kohustab olema üksi, vastutama põhjendamatu eest.

Tahaks endale soetada elu kasutusjuhendi, kus oleks punktide haaval kirjas kõik lubatud ja lubamatud käitumised. Kust leiaks lihtsat, justkui Cosmo testi täites, kõik õiged vastused. Ja saaks teada, kas minu elemendiks on tuli või vesi. See, kes kütab üles või see, kes rahustab maha?

Loon pretsedendi – ma ei tea, mis on mulle hea.

Mõnikord tahaks palju öelda. Ilusaid sõnu, häid soove. Mõnikord tahaks olla originaalne. Mõnikord hea kuulaja, mõnikord hea jutupaunik. Mõnikord ei taha magama minna, sest ei taha, et tänane päev saaks otsa.

Täna olen kuulnud kõike seda, mida ise oleks tahtnud kunagi öelda. Kõige originaalsemaid mõtteid, kõige ilusamaid sõnu, kõige ilusamaid soove. Täna olen saanud palju jutustada ja palju kuulata. Ja täna ei raatsi pead padjale sättida.

Täna on just see päev, mis röövib sõbrapäevalt mõtte, sest täna, just täna olen ma saanud mustmiljon üllatust ja tunda uhkust. Uhkust, et mul on kõige toredamad sõbrad. Rõõmu, et mul on kõige paremad austajad… Õnne, et mul on olnud nii palju õnne. Täna ei oskakski midagi rohkemat tahta. Justkui ehk seda, et jah, see päev veel ei lõpeks. Ja minu jaoks ei tähenda see midagi, et kell on juba üle südaöö, täna… täna on olnud Minu Päev.

Totaalne nostalgiapakett. Ammused sõbrad miksitud ammuste kallimate, kunagiste leidude ja veel vaevu või liigagi meeles kaotamistega. Kompott mesimagusatest ununenud unistustest ja teravkibedatest tagasivaadetest, taustaks igihaljad klubihitid aegadehämarustest.

Vahuvein, õllekokteil, gin toonikuga, rumm ananassimahlaga ja patumõtetest tihe õhk loovad meeleolu, milletaolist ammu ei ole tundnud. Pole aastaid olnud nii kohal, kui sel ööl. Nii sees. Kõik näib võimendunult – tähelepanu, inimesed, laused, soovid… Ajal on jälle kiire, tunnid kihutavad mööda kui minutid, ja viis minutit hiljem on kõike liiga palju.

Põgenemistee lõikab keegi, keda oodata ei oska. Palju saab otsa, ühtäkki on kõike mõõdukalt. Astun oma minevikust välja, tagasi olevikku, tagasi pilguga tulevikku. Ööklubist tagasi tänavale, tänavalt tagasi taksosse, taksost tagasi koju, tagasi oma ellu.

And it all ends with a kiss from a Single Man…

Tänapäev – aeg, mil raha ei tee rikkaks, mood ei tee ilusaks, armastus ei tee õnnelikuks ja isegi rahu ei ole rahulik. Ühiskond on pealtvaatajale väsimatu, inimesed tormavad igas suunas nagu sipelgad, kui sipelgapesa otsa komistada. Telefonid kleepunud kõrvade külge käib kogu aeg tohutu sagimine. Aga kui vajutada PAUS nuppu ja piiluda sagijaid lähemalt, siis näeme, et kõik need sagijad on väsinud. Surmväsinud.

Ilma valgustpeegeldava peitekreemita ei oleks elu Maal enam võimalik, sest keegi ei taha leida enda ega teiste näost magamata öid, keegi ei taha avalikult kanda tumemusti kotte oma silmade all. Psühholoogi juurde on aega raskem saada kui haigekassa raha eest mandleid lõikama.

Inimeste elud on erinevad. Keegi ärkab hommikul poole seitsmest, et õigeks ajaks tööle jõuda, keegi ärkab kell kaheksa ja kukub poolsurnult voodisse otse töölt veidi enne südaööd, keegi magab kella kümneni ja omab mitut hingetõmbepausi päevas, keegi ärkab siis, kui uni on otsas ja tal ei ole kuskile kiiret, ta ei pea kuskile minema. Aga üks on neis kõigis sarnane, nad ei ole rahul. Nad ei ole õnnelikud. Esimese hooga on hea süüdistada seda ühte, mis parasjagu täiuslikust elust puudu jääb. Mis iganes see siis ka ei oleks. Aga siis saab tühimik täidetud ja… rahutus jääb. Kõigil on miskit puudu. See miski, mis paneb põhjuseta naeratama, kui väljas on vihmast pime või talvest külm.

Kas on võimalik, et evolutsiooniga oleme lisaks sabale kaotanud võime tunda rahulolu? Või on kapitalistlik propaganda nii võimas, et raputab lihtsalt aegajalt meid liimist lahti, prioriteedid nihkuvad paigast, lendavad laiali… Võib-olla on lihtsalt koguaeg nii kiire, et ei ole aega enam iseennast koos hoida?