November...

Aastaid järjest on korralik esimene lumesadu jäänud jaanuari- või veebruarikuusse ja ma olen alati imestanud, kuidas saab sahk mitte olla valmis jaanuaris lund kokku lükkama. See ju ongi see, mida jaanuaris tehakse – kühveldatakse ja lükatakse lund! Sel aastal, valmis sügiskingades jõuludineele minema, sain novembrilõpu hommikul lumelabidate usina töö peale ärgates isegi peaaegu et šoki osaliseks. Ja kui hommikukohvi joomise taustal sai naabrimees oma auto välja kaevatud, siis lõunaseks lillekastmiseks oli parkla nii täis tuisanud, nagu poleks see iial lumelabidat näinud.
Lumi novembris paneb tänasel päeval omamoodi imedesse uskuma, sest olgem ausad, suurem tõenäosus näis viimaste aastate näitel olevat talve möödasaatmises viies kuni kümnes soojakraadis ja vihmas. Ja üks väike ime ei tee ju kellelegi paha, olgu see siis ootamatult pehme ja valge lumega kaetud loodus või midagi isiklikumat ja salajasemat.
Viimastel nädalatel ja võib-olla isegi kuudel olen üha enam tuustinud ringi oma salajastes soovides ja oma isiklikus elus, püüdes üles leida kõiki neid unistusi, tahtmisi ja vajadusi, mis aja jooksul iseenda eest ära on peidetud. Miskipärast suureks saamise käigus on justkui häbiga terve hunnik ilusaid mõtteid ja südamlikke ootusi minema loobitud, püüdes need maisemate sihtidega asendada. Nagu täiskasvanuelu olekski mõeldud hargiagoonia põdemiseks, kuni surm meid maksudest ja kohustustest päästab.
Leidsin üles soovi kodus olla. Ja mitte sellepärast, et maailmast puhata, vaid sellepärast, et kodus on hea. Suisa nii hea, et isegi igavus ei ole argument oma nina välja pistmiseks. Diivaninurka on tassitud tekk, mille alla oma jalad sooja lükata ja lauanurgal on väike ümmargune alus oranži kirjaga HOT, mis tavaliselt mattub kohvi- või teetassi alla. Aknataga on lumehelveste külgliikumist arvestades ilmselt torm, aga toas on kakskümmend neli kraadi sooja (jah, ja ikkagi mul on paigalistudes jalgadel külm), õitsvad orhideed, mururoheline vaip ja hubasus, mida kogu maailma raha eest ei ole võimalik osta.
Oma päris esimesse päris oma koju, sellesse samasse kahetoalisse laenukindlusse kolides muretsesin, kuidas mul õnnestub neljast seinast teha midagi, mis peidaks endas seletamatut kodutunnet ja kuhu eemal olles süda tagasi kiirustaks. Ja läks poolteist aastat. Poolteist aastat avastuseni, et see ongi see tunne, see koht, minu pesa. Poolteist aastat, et poest koju jalutades oleks kannatamatus hinges – hakkaks see majanurk juba paistma, hakkaks need aknad juba paistma... Näed – minu aknad, minu kodu!
Ühtäkki jäävad mulle mõistatuseks inimesed, kes kolivad üürikorterist üürikorterisse, linnast linna, ühe elukaaslase kodust teise koju. Kas pole see mitte pesuehtne mustlaselu? Uute jõulude saabudes vaatad oma uues elukohas ringi ja lähed jälle kaasa kellegi teise elu ja traditsioonidega või klapitad kuidagimoodi abitult enda omi teise omade sekka. Ja kõik, mis on hetkel 'meie', on tegelikult 'tema', sest kui on aeg edasi minna, jääb olnust vaid hägune mälestus justkui üürikorteristki, mille kasutusleping on läbi saanud.
Aga võib-olla ma olen ülekohtune. Võib-olla on kõige õnnelikumad just need, kes iga natukese aja tagant kolivad või elukaaslast vahetavad. Võib-olla nad on lihtsalt koguaeg uue jahil. Võib-olla nad vajavad uusi algusi. Neid, mis viivad minu uue vana südamesoovi järele – minu ellu võiks suuri algusi mahtuda ainult üks. Suuri suhteid – üks. Suuri armastusi – üks. Kiirustamata, hoolikalt, südamega valitud ühest peab jätkuma kogu eluks. Ja uue aasta plaan ongi jääda vana plaani juurde.
Niisiis, 23 november ja mul on uue aasta resolutsioon tehtud, lõppevast aastast on midagi õpitud, korterist on tehtud kodu ja tubases/hubases troopikas on üles leitud killuke lapsepõlvest. See aasta on vist korda läinud. Ükskõik, kui rasked seekordsed õppetunnid ka ei oleks olnud. Ja võib-olla juhtub ime ja südame plaanid õnnestuvad sama kergelt kui eluks tehtud plaanid tavaliselt luhta lähevad. On november ja akna taga on lumi – kõik on veel võimalik.

Aastajagu päevi tagasi rääkis minu kolmekümnendate teise poolde jõudnud sõbranna, et oli ühel päeval avastanud, et tema käed näevad samasugused välja, nagu ta lapsepõlvest mäletab oma ema käsi. Ta imestas, millal koolide ja töö ja laste vahel ta küll nii palju vanemaks on saanud, ja mitte lihtsalt vanemaks, vaid sama vanaks kui ema. Mõtlesin juba siis, kuidas kiirelt mööduvad nädalad on tegelikult kiirelt mööduvad aastad ja arutlesin endamisi, millal tuleb hetk, mil mina ennast sooneliste kätega ja emarollist leian. Millal ma enda kohta enam noor öelda ei saa.

Koolilapsena oli lihtne, vanust arvestati selle järgi, mitmendas klassis keegi käis. Täpsed kuud ja päevad ei oma ju tähtsust, kui sina oled seitsmendik ja teine on viiendik. Vahe on kaks valgusaastat. Millalgi pärast kahekümne esimest sünnipäeva hakkavad numbrid aga sassi minema ja ununema. Sõbrannade vanuses ei ole enam päris kindel ja oled ise samasugune nagu lapsepõlvest on meeles ema, kes helistas pool suguvõsa läbi ja arvutas telefonitsi, kui vanaks järgmine sünnipäevalaps täpselt saab ja ega tal juubel ei ole. Kahekümnendate teise poolde jõudes tabas mind isa-sündroom ehk täiskasvanute vanuseid enam ei eksisteerigi, on ainult sünniaastad. Kellegi sünniaastat meeles pidada on ju hoopis lihtsam kui ennast iga aasta kõigi uute vanustega harjutada!

Kusagil mõõduka solaariumi ja make-up’i vahel on miimikakortsud küll sügavamaks vajunud, ent kuni elumured päriskortsudega näole uut ilmet ei anna, ei leiagi põhjust enda vananemist tähele panna. Diskoõhtute vähesus läheb töökoormuse, mitte vanuse süüks ja väike pehmus kõhupiirkonnas on rämpstoidust, mitte organismi emaduseks valmistumisest. Ükski kellakeeramine ei tuleta pidevas tegevuses naisterahvale bioloogilist kella meelde. Aega ju on!

Mõni päev tagasi leidis minu ignorantsus vananemise suhtes külma haua. Üks minu parimaid sõbrannasid ja ühtlasi kaas-lastetu küsis, kas ma olen mõelnud, kui vanad me oleme, kui meie lapsed on kümneaastased. Milleks inimesele vaenlasi, kui tal on sõbrad! Arvutasin oma peas nii- ja naapidi ja optimistlikuks väikseimaks võimalikuks vanuseks sain nelikümmend. Ja see oleks ülimalt optimistlik prognoos.

Olles lugenud äärmiselt masendavat artiklit meeste bioloogilisest kellast, kuhu oli vahele pikitud näiteid naiste omast, sain aru, et ükskõik kui muule orienteeritud ma ka olen, vähemalt otsus, kas minust saab üldse kunagi ema või mitte, tuleb lähema paari aasta jooksul ära teha. See oli minu äratus. Ma ei ole enam kuusteist ega kaheksateist ega kakskümmend kaks. Ma liigun ülehelikiirusel kolmekümne suunas. Ma vananen.

Seni on minu elus suurim otsus olnud korteri ostmine. Teoorias tähendab see arvestamist kolmkümmend aastat, praktikas võib see number aga hoopis väiksemaks osutuda ja kui raskeks peaks minema, saab alati ju müüa. Kõikidele lahtistele tagaustele vaatamata oli see minu jaoks väga suur otsus. Tundsin Oma Koju kolides, et nüüd olen täiskasvanu. Kogu ülejäänud elu jaoks oli pangast välja astudes tee sillutatud ja kõik muu pidi iseenesest tulema ja paika loksuma. Ja nüüd äkki pean ma jälle suur inimene olema ja jälle suure otsuse tegema. Kirjutama alla lepingu eluga, millest taganeda ei saa ja mis on eluaegne.

Tänapäeval, mil me oleme harjunud, et kõigeks on aega, on ehmatav jõuda punkti, kus eluliste otsuste tegemiseks tiksub stopper viitsütikuga pommina kõrva ääres. Mulle meeldib ikka veel mõelda romantiliselt, et laps tuleb ise, kui tema jaoks on õige aeg, paraku moodsa tableti- ja plaastri- ja jumal-teab-mille-veel-majandusega on ka see isetulemine seotud otsusega. Otsusega, et nüüd tal lastakse tulla. Kummalisel kombel kõik see, mida ma nooremana olen pidanud loomulikuks asjade käiguks ja ise tulevaks, on tegelikkuses seotud suurte otsustega.

Millalgi töö ja õppimise ja elu vahel olen minagi saanud nii palju vanemaks, et käes on hetk, kui tuleb tunnistada, kusagil pärast võib-olla tuhandendat trenni on läbi saanud aastad, mil suured täiskasvanuotsused on kauge tulevikumuusika. Tuleb välja, et kakskümmend seitse aastat jalajälgi ei olegi enam nii noor. Ühtäkki muutuvad kuud ja päevad tähtsaks ja muretus on kaks valgusaastat seljataga. Järsku ma taipan, mida vanemad inimesed mõtlevad lausega „Aeg läheb nii kiiresti”.