Pehmepall

Olen hetkel väljas. Endast väljas. Avastanud, et neljapäeval on raamatukogus tähtaeg ja minu viimane Grisham on alles kolmanda peatüki juures, hakkasin täna usinalt lugemisega tegelema. Ma ei ole VÄGA suur keelepede, sest ka mina teen vigu ja kuni sellesama kolmanda peatükini ei olnud eriti midagi kohutavat silma jäänud. See, et tõlgitud raamatutes on laused grammatiliselt mitte-eestikeelsed, on asi, millega harjub ruttu. Saan aru, et keeletoimetaja vaatab ka palju ingliskeelseid seepe ja võib-olla harib ennast ka välismaakeelset kirjandust lugedes... Pealegi, kui just lausest mingeid sõnu välja pole jäetud, mida inglise keeles saab teha, aga eesti keeles mitte (ja mida juhtub kolepahatihti), siis tegelikult ei ole ju mõtet norida. Küll aga ajab mind mõnikord hulluks tõlk.
Täna, oma kolmanda peatüki teisel leheküljel, olin sunnitud raamatu käest panema. Ma ei saa süvenenult edasi lugeda, kui ma naeran! Näiteks, andke mulle andeks minu spordikaugus, aga ma ei tea, et oleks olemas selline spordiala nagu pehmepall. Mõtlesin jupp aega, kuidas pehmepall välja näeb ja et kas pall on pehme või mäng on pehme või jumal paraku äkki on mängijad pehmed. Lõpuks nõutult mõtlesin, et huvitav, mis see inglise keeles olema peab... Ja mõistagi tuluke süttis - OTSETÕLGE!!!! Softball!!! Noh, kui nüüd alla anda, siis pall on küll pehmem kui tavaline pesapalli oma.
Aa, ja tahaks nimesid loopida kahhhh. Kirjastus Varrak, tõlkinud Anne Kahk, toimetanud Kristi Viires.

Täna olin ma mees. Pesuehtne. Selline, kelle kehas ilusa naise möödudes sundimatu tuumareaktsioon alguse saab ja kes ei suuda mokk töllakil vesise suuga jõllitamist isegi kontrollida. Sain täna aru, kui raske meestel tegelikult on, kui sõbrannad miniseelikutes mööda kõnnivad või kui madal teksapüks alaselga ei kata ja pilk tahtmatult trimmis pepsikule kinni kleepub. Ma sain aru, kuidas pikkade juuste lehvimine tuules võib panna ärevusjudinad mööda selga kihutama ning kuidas mõte mõnikord lihtsalt kiilub huulte või rindade juures kinni.
Ei, ma ei kogenud elu esimest lesbilist kontakti. Asi oli palju hullem, sest ilusa naise peale hulluks minemine on täiesti tervitatav ja normaalne. Sellest saaks kõika aru.
Kuraditosina jagu trenne seljataga, läksin jõusaali ja viskasin koivad laiali. Lihtsalt et kõik need kükid ja väljaasted endast välja venitada. Olin napilt asendi sisse võtnud, kui märkasin, et peaaegu otse minu ees sõkub udupeenel trenažööril umbes kaks meetrit suurt ja kiilaspäist meheilu. Üldiselt ei ole meeste pikkus minu jaoks kunagi oluline olnud, mind on alati huvitanud rohkem laiusmõõdud, aga on kirjeldamatu, kuidas pikkusnumbrid laiusnumbreid võimendavad.... Ja kiilaspäisus... Well... Ka see on midagi sellist, mida ma ei oska seletada, aga mis teeb mind nõrgaks.
Olin oma pulsi lamavas venitusasendis saanud umbes 150 peale, kui minu eest kõndis mööda vol 2. Noorem, umbes sama pikk, umbes sama lai, kiilaspäine. Kui ennast uuesti istuli ajasin, olid need kaks paarimeetrise vahega minu ees ja minu pulss oli umbes kakssada, adrenaliinisisaldus veres veidi üle saja protsendi ja kui oleksin püsti üritanud tõusta, oleks kindlasti tuvastanud ka peapööritusest tingitud tasakaaluhäireid.
Mõistagi, üks hetk ma sain aru, et ma jõllitan. Et ma vahin ja jõllitan. Muidugi tuli siis naer peale ja no nagu öeldakse: hullu tuntakse naerust. Sättisin pilku mujale ja itsitasin ennast omaette, kuni olukord tõsiseks läks – üks kahest viskas särgi maha! On ime, et mul pilt eest ära ei läinud, sest ma tundisn, et palju puudu ei ole. Ütleme nii, et kui teine ka oleks särki kergitanud, ma ilmselt ei oleks praegu siin kirjutamas, kuidas kaks suurt meest ühel korralikul tütarlapsel reede õhtul jõusaalis pea segi ajasid. Ma oleks kindlasti suurema või väiksema infarkti saanud.
Ma arvan, et me peaks meeste suhtes tolerantsemad olema. See ei ole nende süü, kui nad meid näljase näoga vahivad. See on meie süü. Meie, kes me nii ahvatlevad välja näeme...

Ei, selles ei ole süüdi kõik need ajakirjad, mille veergudel võidutsevad kurjakuulutavalt suhete surmateated. See on ainult üks osa meie värvikatest elukirjadest. Pealegi need, kelle elud on suurendusklaasi alla lükatud, ei saagi muinasjutu kombel surmani õnnelikult koos vastu pidada – korraliku luubiga leiab vigu ka kõige siledamalt näonahalt, rääkimata siis plekkidest harva puutumata suhtekangal. Seega, tänapäeval on muinasjutud oma õnnelikult-kuni-surmani perspektiiviga rohkem just nende lihtsate inimeste pärusmaa, nende, kelle elu ei elata läikivatel ajakirjaveergudel, nende, kes elavad oma elu oma kodus, oma sõprade keskel. Avastus, et terve ports neid, kes võiks ilusatesse lõppudesse uskuda, on kaotanud usu perekonda, abiellu ja igavesse armastusse, lööb aga ehmatusest hinge kinni. Reaalsus olevat palju lihtsam, lihtsam ja jätkusuutmatum.

Olin ennast oi kui mugavalt võõrale diivanile kerra tõmmanud, kui mind eluvaatluse käigus üllatati lausega, et on naiivne uskuda igavesse armastusse, kuna seda ei olevat olemas. Kui järgmise lausega ka abielust ja perekonnast emotsioonid välja imeti, kallasin sellise hooga Beefeateri ja Schweppesi segu kõrist alla, et klaasipõhja vajunud jääkuubikud lendasid kolinaga vastu ülahuult. Olin nagu väike laps, kellele paar aastat vanem naabritüdruk on just öelnud, et päkapikke ei ole olemas. Terve maailm iga hetk kokku varisemas.

Telekanalid näitavad hommikust õhtuni erinevat päritolu seriaale, mis lõppkokkuvõttes ei ole midagi muud kui veidi tänapäevasemas kastmes tuhkatriinulood. Isegi filmid jagunevad enamasti poistele või tüdrukutele mõeldud muinasjuttudeks, sest mida muud muinasjutud on kui õnneliku lõpuga lood. Poistele mõeldud lugudes on lihtsalt rohkem seiklusi ja põnevust. Ja elus on täpselt samapalju uskumatuid seiku, et elu pikaks muinasjutuseriaaliks pidada. Imedesse paneb uskuma kas või palgatõus keset koondamistega kroonitud majanduslangust. Pealegi, kui võimatud asjad ei oleks võimalikud, ei mängiks inimesed lotot ja maailmas ei oleks ühtegi lotomiljonäri. Rääkimata sellest, et me ei näeks ühtegi käsikäes kõndivat vanapaari, iialgi, mitte kusagil.

Kuulda meesterahvalt, et elu on emotsioonitute otsuste jada, on šokeeriv ainult otsekohesuse poolest. Millal mehed enne armastusse uskunud on, kui ise veel õiget armastust leidnud ei ole! Kui ma aga mõned päevad tagasi järjekordselt koristamist edasi lükates internetis surfasin ja leidsin intervjuu noore naisega, kes ütles, et ei oska abielu tavalisest kooselust või püsisuhtest kuidagi paremaks pidada ja et igavene armastus on ulmeline illusioon... ahmisin õhku nagu kala kuival. Mis toimub?

Naisena helistan või kirjutan ma alati mõnele sõbrannale, kellest endale liitlast eeldan, kui midagi nii raputavat juhtub – selgub, et mu uus lemmikhuuleläige on hooajatoode ja välja müüdud, või inimkond kaotab usu igavesse armastusse... Enamasti poetab sõbranna mõistvalt pisara ja ütleb, et teab, mida tunnen, aga seekord püsiväärtustesse uskumise teemal mul nii hästi ei läinud. Omasuguseid, unistajaid, esimese hooga ei õnnestunudki leida. Kuulsin ainult erinevatest suundadest, kuidas loomulikult ükski suhe ei kesta ja abielu on laste saamiseks mõeldud formaalsus. Taipasin, et maailmas, kus inimesed tarbivad inimesi samamoodi, nagu tarbitakse ükskõik millist müügiartiklit, on armastusest saanud justkui hingeta bränd, mille nime kannab enamasti hoopis hetkerahulolu.

Imestan, et kuigi me ümber on nii suurematel kui väiksematel ekraanidel ning raamatukaante vahel iga päev muinasjutte ja romantikat ja tundeid, on nii paljud inimesed realistikuube peidetud pessimistid, kes emotsioonitult suhtest suhtesse hüppavad. Kas mitte usk, et armastus võib kesta igavesti, ei olegi suhtesse astumise eeldus? Mulle küll meeldib, et suured tunded on kunagi juba mu elu nii raskeks, aga nii ilusaks teinud, ja ma ei kujuta ette, et elul ilma nendeta oleks mõtet. Iga muinasjutt, mida õhtuti lastele ette loetakse, peaks ju ka lugejale uuesti õpetama, et armastus on uskumist ja ootamist väärt. Kui Okasroosike ootas elluäratavat, õiget suudlust sada aastat, siis miks on meil nii kiire, et otsustame end realismiga õigustades armastusest loobuda?