Traditsioonid, traditsioonid...

Viimastel nädalatel leian end üsna tihti kinosaalist, et oma kiirest elust ja viimase viisaastaku vingeimast stressilainest välja rebida. Kogen lausa sellist ulmet, nagu söögiisu puudumine. Õigemini isu on, aga süüa ei taha – alla ei lähe suurt midagi. Ja ööuni on unistus. Aga millest ma tegelikult kirjutada tahtsin – nädalavanusest kinoelamusest ja traditsioonilistest suhetest.

Kõik algas treileritest. Ütlen ausalt, mulle nad meeldivad. See on minu võimalus olla kümneks minutiks filmikriitik ning teiste töö, vaev ja raha lühilausetega ära hinnata. „Nii nõme film. Täiesti mõttetu.“ „Seda ma tahan raudselt näha! See on jumalast hea.“ Ühe peagi saabuva filmi treileris teatas aga Reese Witherspooni mängitav tütarlaps, et traditsioonilised suhted (või traditsiooniline elu?) ei ole vist tema jaoks. Kõrvaltoolilt tuli mõte, et see on midagi meile! Ja see lause muutus minu peas viitsütikuga pommiks, mis üleeile lõpuks ära plahvatas.

Mulle tohutult meeldib selline seriaal nagu Modern Family. Selle keskmes on kolm leibkonda. Rikas 60ndates meesterahvas, kellel on 40-le lähenev imeilus särtsakas latiinotarist abikaasa ja kelle peres kasvab naise poeg eelmisest abielust; gei paarike, kus lõhutakse mitte ainult müüt geide välimuse, vaid ka suhtumiste osas, ja kes kasvatab Vietnamist lapsendatud pisitütart ning viimaks veel kolmelapseline perekond, kus on abikaasadeks kooliajast kokku jäänud mees ja naine. Kui ma mõtlen sellele, milline minu jaoks on traditsiooniline perekond, siis kõik need kolm vastavad sellele ettekujutusele täielikult. Sest traditsiooniline on inimese roll suhtes. Ükskõik, kelle vahel see suhe on.

Mõistagi hakkasin kiiresti tuttavate seas ringi vaatama ja meenutama kõiki neid lugusid, mis mulle tuttavate tuttavate ja ka iseendi pereeludest on räägitud. Õigemini lugusid hetkedest, mis jäävad pereelust väljapoole. Ma mõtlesin nendele meestele, kelle juurest naine on minema kõndinud, kuna mees on suguhaiguse koju toonud. Mõtlesin nendele naistele, kelle mees on väikse lapsega kodus, samal ajal kui naine vaevu strateegilisi piirkondi katvas kleidis ööklubis võõra mehe süles alkoholi kõrist alla kallab. Mõtlesin naistele, kes oma idüllilise pereelu juures näevad unes meest, kellega on jäänud õhku „mis oleks, kui...“ ja keda see jupiks ajaks rööpast välja lööb ning meestele, kes küll ilmselt iial ei petaks oma naist ega jätaks teda maha, aga kes südames sooviks kellegi teise kõrval olla, kellegi sellise, keda ühel või teisel põhjusel ei saa. Ja siis see plahvataski.

Minu probleem ei ole kunagi olnud selles, et mina oleks ebatraditsiooniline. Minu probleem on olnud selles, et olen liiga traditsiooniline nende suhete jaoks, mis minu ümber on. Raske on tänapäeval leida teist inimest, kes oleks sama traditsiooniline kui mina. Raske on leida suhet, kus unistatakse sellest inimesest, kellega koos ollakse. Suhet, mida ei varjuta ükski „mis oleks, kui...“ Suhet, milles elu on suhte sees, mitte väljaspool seda, nagu tänapäeval kombeks. Ja kus hallipäisena kõrvuti terrassil päikseloojangut vaadates tead, et terve elu on veedetud koos inimesega, kes on tõeliselt sinu suurim õnn ja armastus. Alati vallalisus ei tähenda, et ollakse ebatraditsiooniline. Mõnikord, tuleb välja, on asjad hoopis teistpidi.

Söö, palveta, armasta - soovitatavalt kodus

Elu on üks suur biokeemia. Meie kõigi jaoks koosneb see enam-vähem täpselt samadest asjadest. Me sünnime, kasvame, mängime, sööme, joome, õpime, töötame, armastame, vihkame... Ometi on igaüks enda jaoks nendest elu aatomitest hoopis erineva ja isenäolise ahela kokku pannud. Mõne jaoks on kokku saanud midagi nii lihtsat nagu hapniku molekul, mõni teine on hädas oma puntrasse keerdunud ja endas erinevaid struktuure peitva valguga. Igaüks meist on täpselt nii tilluke mutter suures maailmaplaanis, et palja silmaga on võimatu näha, ent kui meid poleks... Oleks suures omavahel tihedalt seotud protsesside ahelas fataalne auk.
Kui iga rakuorganell teab, mis on tema eluülesanne, siis igal inimesel nii hästi ei lähe. Järjest rohkem ja rohkem leiame ka kinolinalt erinevate inimeste otsinguid ja igatsust millegi järele, mida nad tingimata sõnadesse panna ei oskagi. Lihtsaid asju on millegipärast järjest raskem leida, sest neid otsitakse keerukate seest. Justkui lihtsat ilma keeruliseta polekski.
Peaaegu kolm tundi söömist, palvetamist ja armastamist Julia Robertsiga ja ma mõtlen, kas tõesti peab selleks minema Itaaliasse, et osata toitu nautida, või Indiasse, et õppida oma mõtteid valima. Bali saarele, et leida ma ei teagi mis... Armastus? Miks on vaja elada krahhini ja sõita teise maailma otsa, et leida midagi, mis on meie enda sees? Aga film täitis ootused – pani mõtlema.
Kõikidele küsimustele on olemas taevalikud vastused, selle sain teada filmist „The Answer Man“. Hoopis suurem elukunst on osata küsida ja ise vastata, mitte võõrastelt vastuseid oodata.
Kes oleks osanud arvata, et inimkonnal läheb kaotsi oskus ise oma elu maitsestada ja erinevaid vürtse õppetundidena hinnata. Et ebapopulaarseks muutub mõte, et raskused on nagu piprad – mõõdukas koguses asendamatult head! Et raske on omaks võtta, et palve ei ole midagi muud, kui endast välja öeldud/mõeldud hea soov. Ometi need head soovid pidid kõik ju ringiga tagasi tulema, nagu tulevad ka halvad.
Aga et valimiste keskel on peale kümneid ja kümneid ringivalimisi otsa saanud julgus ja tahtminegi südant avada, sellest ma saan aru. Sportlased teavad hästi, et kui ühte ja sama lihast järjepidevalt vigastada, ei saa sellest suure tõenäosusega enam kullatoojat. Kas või psühholoogilistel põhjustel. Ja on südagi ju üks suur muskel meie elus.
Alati on tore, kui mõni film või raamat või sõnakõlks paneb elu üle järele mõtlema, oma elu üle vaatama. Meelde tuletama, kuhu teel ollakse. Ja mulle meeldib enda sisse vaadata. Nii hea on ikka ja jälle üles leida tunne, et kõik on täpselt nii nagu peab. Nii hea on leida tasakaalupunkt iseenda seest. Ükskõik, on see siis pilatese tunnis ühel jalal seistes või hommikuti pea ees tormavasse maailma teiste, rohkem või vähem omasuguste sekka sukeldudes.

Mina...

Eile sattusin kinos kummalisse olukorda. Vana tuttav viskas õhku nalja, mis maandus nagu kirves minu selga. See väike, süütu kild, keerutas tolmu alt tornaadona üles kõikvõimalikud poolmuigega öeldud kommentaarid, mis iial minu pihta on lennutatud. Peale seda, kui läbi kolmandate inimeste olin naljanina lausa vabandama saanud, jäin mõtlema, mis ajast on minu tundlikkuse piir kohas, kus ma enam naljast aru ei saa ja sõbrad peavad minu juuresolekul sõnu valima hakkama.

Olen alati arvanud, et inimesed ei muutu, elu muudab inimesi. Peale mitmendat otsa saanud suhet ei taha enam uut alustadagi ja peale vähi-ehmatust ei taha enam oma organismi täiendavalt kurnata magamata öödega, mis iganes põhjusel pead õigel ajal padjale ei saa. Elu ise teeb igapäevastes asjades väiksemaid või suuremaid korrektiive. Sealt edasi teeme ise teadlikud valikud: eelistame liitri viina asemel juua pika õhtu peale kaks mojitot, jätta peole minemata, kuna ei taha järgmisel päeval väsinud olla, teha vähem trenni, et mitte üle pingutada, lugeda rohkem raamatuid või õppida, et füüsilise ja vaimse vahel tekiks parem tasakaal jne, jne, jne. Nii et ühel hetkel on elu mõne aasta tagusega võrreldes kapitaalselt muutunud. Prioriteedid on küll vanades kohtades, aga elu nende ümber on varasemaga võrreldes nagu öö ja päev.

Mõni aeg tagasi kurtis üks minu väga hea sõbranna, et tal ei ole vanadest sõbrannadest kedagi enam järel. Et on nii kurb, et elu on nad kuidagi laiali paisanud ja paistab, et sealtpoolt ei tule ka erilist soovi sõbrasuhet hoida. Kui ma aga võrdlen, milline oli tema elu siis, kui ta nende sõbrannadega suhtles – käis ülikoolis, oli vaba ja vallaline ja hea alkoholitaluvusega peolemb – ja milline on tema elu nüüd – kombekas pereema kadestamisväärse karjääriga, kes elab imeilusa aiaga imeilusas majas idüllilist pereelu – siis ei ole seda suhete hääbumist raske mõista. Sõbrannad ei tulnud elumuutusega kaasa. Miks mina alles olen? Sest me tutvusime, kui ta oli kohe-kohe abiellumas, muutus oli suures osas juba toimunud. Me tahtsime samu asju, meile meeldis sama elustiil. Ja nüüd, meie sõpruse sees, oleme koos veelgi muutunud, ikka samas suunas. Eks kõik inimesed otsivad sisemist tasakaalu, aga meie... otsime samadest kohtadest.

Erinevatel eluetappidel johtub meie käitumine meie keskkonnast, olukorrast, milles me oleme. Näiteks kellegi pidutsemisperiood võib tuleneda soovist olla kodus nii vähe kui võimalik. Ja selle põhjuseks on tavaliselt elukaaslane – toanaaber, ema, isa, abikaasa, pruut, peigmees. Või ka hullud naabrid, muidugi. Kui aga olukord muutub, pesast välja tõukav tegur ära kaob, kaob ka vajadus oma aeg ja energia kodust välja suunata. Ja elustiil muutub. Peoloomast saab keegi, keda ei suuda ükski jõud kodust välja kangutada. Lõpuks on inimesel vabadus olla täpselt seal, kus ta olla tahab, selle inimesega, kellega ta olla tahab, teha seda, mida alati on tahtnud teha.

Tahes tahtmata on meie ümber alati inimesi, kes on tulnud meie ellu erinevatel eluetappidel ja muutusega kaasa tulemine ei ole nende jaoks alati kerge või võimalik. Ja kõik ei tahagi muutusega kaasa tulla. Ikka ja jälle puistatakse sind üle lausete ja naljadega, mis käivad kellegi pihta, kes sa enam ei ole või sisimas kunagi olnudki pole.

Ajaga ja vaevaga olen ma leidnud üles oma mina. Lõpuks ometi tean täpselt, kes ma olen. Mis mulle meeldib ja mis ei meeldi, milline on mu iseloom. On tekkinud oskus ennast omadussõnadega kirjeldada. Suuremad kompamised on möödas. Eks iga uus olukord ja eksootiline puuvili lisab sinna sobimiste ja mittesobimiste lehele uue nimetuse, aga üldjoontes, alates mingist vanuses, kui oled oma elus heas kohas, sa tead, kes sa oled. Ja võib-olla see muudabki tundlikkuse piire.

Raske on vahet teha teenimatul sildistamisel ja naljal, kui kunagi on need sildid sulle sobinud või kui mingit silti lolli järjekindlusega on pool elu sulle otsaette kleepida püütud. Ei, ma ei ole möllumutt. Ei, ma ei oska elu, inimesi ega tundeid rahasse arvutada. Ja kuna ma ei ole ühelegi rahakotile ennast ära lubanud/andnud ja minu viimane tõsime möll jääb ma ei tea mis aastasse, siis ma ei oska naljakaks pidada kilde vanaks jäämise kohta või lauset, et ei ole sündinud meest, kelle teenimisvõime ületaks minu kulutamisvõime. See ei ole mina. Ei ole kunagi olnud.

Eesti elu, elagu!

Vaatasin sporditähtede galat ja pidin telku taha maha lõppema. Õhtujuhid olid möksitud mingit nii kahtlast värvi ja nende grimm oli niii silmnähtavalt paks, et pidin nende vaatamiseks prillid eest võtma. Lihtsalt, et veidigi pilti mahendada. Ja peaaegu kahetunnise ürituse peale ära jagatud näkku kakskümmend lauset pähe õppida oleks ju ka palju näitlejatelt nõuda. Esimeste tutvustavate lausete ajal vaatasin uskumatusest ammulisui, hiljem naersin kontrollimatult kaasa. Aga no mis teha, ju nii mõttetu üritus nende jaoks, et ei viitsinud eriti pingutada.
Minu jaoks läks aga üritus tõeliselt mõttetuks alles siis, kui auhindu hakkasid saama populaarsete spordialade populaarsed esindajad. Nagu ikka, hoolimata sellest, et keegi teine mõnel muul, vähem kajastatud alal, on sel aastal toonud koju märksa tõsisemaid auhindu ja peavõite.
Eks ma püüan mitte imestada. Ei imestanud ma siis, kui Liis Lass raamatu välja andis, milleks alustada nüüd. Eesti elu - kui sa pole Kroonikas, ei ole sa mitte keegi. Nii nummi!

Aastalõpu "what if"

Ma ei ole kunagi olnud suur jõulutunde otsija või igatseja. Ma isegi ei tea, mis loom see jõulutunne olema peaks. Hetk armastuse jaoks inimestele, kel muul ajal pole aega armastada? Jumalakartlikele patustele paar vaba päeva hingepeeglisse vaatamiseks? Vaevalt, et kahetsuski jõulude eesmärk on. Ometi leian end jõulude eel täis igatsust ja kahetsust.

Patud jätsin sel aastal kõik tegemata ja ega ma neid vist eelmiselgi aastal ühtegi kirja saanud, kui just liigset šokolaadisöömist kuriteoks ei tunnistata. Puhtast südametunnistusest hoolimata ärkasin täna hommikul rinnus pitsitava ängistusega, unenägude viimased kaadrid selgelt ja värviliselt veel silme ees. Tavapäraste ööõuduste asemel tegi seekord rahutuks aga hoopis midagi head. Kunagine hea sõber ja trennikaaslane, keda ma ilmsi nägin viimati võib-olla kümme, võib-olla rohkem aastaid tagasi.

Kuidas on võimalik sõpru ära kaotada? Mitte tülitseda, aga lihtsalt ära kaotada. Lakata talle helistamast ja ühel päeval telefoni uue vastu vahetades tema numbrit enam mitte lisada. Kuidas on võimalik, et lihtsalt lastakse inimestel enda elust välja vajuda? Inimestel, keda me ise sinna tahaks.

Kurb hakkab. Kurb hakkab mõelda, et nii palju aega on möödas ja raisus, sest usun, et nagu armastuses, nii ka sõpruses on valus aega kaotada.

Tihtipeale me ei tunnista endale, millist rolli sõbrad meie elus mängivad, mõeldes enamasti, et rõõmude ja murede ärakuulamine on nende ainus funktsioon. See, et sõbranna soovitab juuksurit või kosmeetikut, kelle juures käid nüüd religioosselt juba aastaid, kipub ununema. Läheb meelest, et just siis, kui olid tegemas elu suurimat rumalust, rääkis sõber su sellest välja. Ununeb seegi, et iga kord kui oled kahevahel, ükskõik kas uut kleiti või aastateks koju seinavärvi valides, teeb otsuse keegi teine – see hingesugulane ja südamesõber, kes ütleb, et tema võtaks punase. Me teeme lõpmata palju väikseid otsuseid sõprade suunatuna, mis lõppkokkuvõttes muudavad suuri asju. Ei öelda ju asjata, et ütle, millised on su sõbrad ja ma ütlen, milline oled sina.

Sel aastal püüan teha endale ise, päris oma jõuluime ja üles leida selle ühe kunagise mõttekaaslase, kellega kahjuks juba üsna palju aastaid on erinevaid teid käidud. Loodetavasti uuel teelahkmel õnnestub pöörata teineteise suunas, et küsimuse asemel „What if I had never met you?“ ei peaks mõtisklema selle üle, mis oleks saanud, kui me oleksime teineteise eludes edasi püsinud. Mis kõik oleks võinud teisiti minna, kui me poleks teineteisest lahti lasknud...

Ise inimeseks

Üks elu tunnuseid on võime areneda. Mitte ainult ahvist inimeseks või lihtsurelikust tunnustatud pianistiks, aga võime areneda ise inimese ja isiksusena. Kõike enda juures on võimalik parendada ja rohkemal või vähemal määral suunata ja kontrollida.

Mõningad muudatused teeb meis elu ise. Kui koguaeg samasse ämbrisse astudes äärmiselt ebameeldiv on, võib juhtuda, et ühel hetkel sinna enam hoojooksuga sisse ei põruta. Astud kaks sammu eemale ja tõsta ämbri suunas resoluutselt peopesa. „Räägi käega!“. Mõnd muud omadust tuleb aga ise jõuga endale õpetada. Selliste hulka kuulub oskus öelda „ei“. Ei, ma ei soovi teist tükki torti, ei, ma ei soovi sinu eest tööl olla, ei, ma ei soovi sinuga suhelda... Enda kasvatamise soov tekib aga enamasti alles siis, kui millestki on mõõt korralikult täis ja on häid sõpru, kes ütlevad sulle otse, et asi on sinus endas. Sa ise otsustad teha ära kõikide teiste töö, suhelda kõikide inimestega, kes selleks soovi avaldavad ja elada kaasa kõikidele draamadele. Ise otsustame elada teiste elusid ja kanda teiste koormat. Ja öeldakse, et empaatia on tugevate võime. Ei, ei ole. Ükskõik kui tugevad me ei oleks, võõras koorem meie selga murdmas on ennekõike rumalus.

Ma ei arva, et olen ise inimesena küps. Kaugel sellest! Ent olen ära käinud pika tee. Täiesti puhtalt on selgeks õpitud „ei“ ütlemine. Muud asjad... on work in progress.

Enamasti just need inimesed, kes omadega pahatihti ummikusse jooksevad, kipuvad aga ise kasvamise asemel endid teiste najale riputama. Lohistage mind kaasa, hoidke mu käest, lohutage mind, armastage mind, aidake mind elule. Tüüpiline ennasthävitav enesekesksus. Õnne ei paista kuskilt, sest mõnikord on ära mindud kaasa lohistamata, hoitakse käsi oma taskutes, ei näha põhjust lohutada, ei armastata piisavalt. Kogu vastutus oma elu eest on peigmehe/elukaaslase või mõne hea sõbra või sõbranna kätte antud ja nii oma lähedasest tugiisik/kaassõltlane tehtud.

Mul oli kunagi sõbranna, kes mulle peaaegu iga päev nuttes helistas, et kui ma tema (tolleaegsele) eluarmastusele selgeks ei tee, et nad koos peaksid olema, siis tema tapab ennast ära, ausõna. Mida tegin mina? Loomulikult läksin paanikasse ja pommitasin kõnealust noormeest kõnedega. Püüdsin asja tsiviliseeritult arutada – noh, et püüdku ikka tüdrukut armastada, is that so hard?! Ei saanud ööselgi und, et mis nüüd edasi saab ja kuidas sõbranna ikka vastu peab ja mida teha, et tal hea oleks. Eks ma mingil hetkel vist väsisin ja/või tema leidis kaastundlikuma õla ja kõrva ja sebija, aga mingil hetkel ta kadus minu elust ära, nagu tina tuhka. Mingi ime läbi on saatus tema loole hea lõpu andnud, ta on tänaseks abielus ja kahe lapse ema ja tema abikaasa on kas või puht matemaatiliselt võttes tugevalt parem partii, kui too nooruspõlvearmastus. Omavahel erilist kontakti me sellele vaatamata taastanud ei ole. Iga kord, kui temale mõtlen, tuleb mulle kõik see draama ja tsirkus meelde. Praegu ei suuda ma muidugi uskuda, et ma sellise jamaga kaasa läksin...

Lasin nooremana alati ennast võõrastel eludel muserdada ja elasid neid nagu enda omi. Läks aega ühe näiliselt kalgivõitu sõbranna tekkimiseni, et ma mõistaksin – mul ei ole lihtsalt selgroogu, olen nõrga iseloomuga tuulelipp, kes kõigile enda poole pöördujatele jah ütleb ja ennast teiste jaoks lõhki tõmbab. Normaalsel inimesel on tema perekond ja lähedased sõbrad, mul oli terve maailm. Algas uus aeg minu elus – tahtsin ka tugevaks saada. Kui mu ellu astus minust hunnik aastaid vanem härra, kes oma ükskõiksusega inimeste arvamuste ja eraelude suhtes mind alguses lausa rabas, võtsin kiirelt eeskujuks olla ühel päeval rohkem tema moodi – võta elu chillilt, elada nii nagu endale meeldib. Lihtne öelda, raske teha. Kusagil viimase viie aastaga olen ometi pika maa tulnud ja nüüd mind peaaegu vihastab samasuguseid situatsioone kõrvalt näha, kuhu ma isegi end vanasti hea meelega vabatahtlikuks pakkusin.

Kummaline on kõrvalt vaadata, kuidas inimesed endiga käituda lasevad. Kuidas sapiste ütlemiste ja ultimaatumitega sunnitakse inimesi oma elus olema ja kuidas need teised pooled lasevad ennast sundida. Kuidas nuttes otsitakse inimesi, kes aitaks kellestki kolmandast oma elus lahti saada, kui tegelikkuses ei sure keegi meist ära, kui üksi tuleb minema astuda. On astutud. Järjekindlalt on ellu jäädud. Tugev olemine on otsus. Otsus mitte lasta enda seljas elada, otsus nina eest uks kinni lüüa. Otsus mitte lasta enda peale karjuda , otsus toru ära visata.

Ma ei väida, et me peaks olema külmad ja hoolimatud, ei, vastupidi. See just näitab, et me hoolime, sest millal enne on lapse eest kohustusliku kirjanduse ära lugemine ja ise kodukirjandi valmis kirjutamine lapsele midagi head teinud. Selleks, et olla ühiskonnas ja seltskonnas normaalne, oodatud täiendus, tuleb kõigepealt õppida olema natuke enesekeskne, heas mõttes. Tunnistada endale oma tundeid, julgeda olla üksi oma mõtetega ja need lõpuni mõelda, lugeda ise oma raamatuid – ainult nii saame me teada, mida me tahame. Nii muutub adekvaatsemaks meie mina-pilt, tekivad eneseteadvus, enesekindlus ja igasugused muud ainult iseennast puudutavad vahvad omadused, mis tekitavad soovi hommikul ärgata. Ainult inimene, kes teadvustab endale iseennast, suudab olla õnnelik. Mineviku või teiste inimeste küljes rippudes jõuame alati pool sammu edasi ja viis sammu tagasi, sest haruharva käib keegi meiega nii ühte jalga, et kõik, mis tema otsustab ja teeb, sobib meile ideaalselt.

Kvaliteedikontroll

Elus on ikka nii, et inimesed tulevad ja lähevad. Sarnaselt võimalustele jõuavad nad mõnikord ringiga meie ellu tagasi, olgu selle ringi pikkuseks kuud või aastad, ja iga kord, kui üks neist ringidest täis saab, täitub süda seletamatu soojusega ja naeratus viib sama iseeneslikult suunurgad ülespoole, kui aastad kõike muud maadligi kisuvad. Mõnus on mõelda, et inimestega, kes otsekui kuhugi musta auku vahepeal ära on kadunud, on tegelikult elu paralleeltänavaid mööda kõnnitud ja nüüd lihtsalt ühele tänavalõigule kokku tagasi satutud.

Sellistel külmadel, ent magusatel sügisõhtutel nagu täna on olnud, lähevad mõtted tahes-tahtmata igasugusele südantsoojendavale ja püsivale oma elus. Püsivale ja sellele, mis ikka ja jälle tagasi tuleb, sõltumata, kui palju me ise midagi uutmoodi teeme. Eks on seegi ju omamoodi püsivus. Olin just jõudnud otsustada, et minu juurde jõuavad ringiga tagasi ainult head asjad, kui erinevalt tavalisest pliiatsitera murdumisest hoopis pliiats ise paberile joone vedamise käigus keskelt pooleks läks. Ja öeldakse, et meil on euronõuded ja kõikjal on kõvem kvaliteedikontroll! Hakkasin mõtlema, kas kvaliteeti on üldse võimalik päriselt kontrollida ja kas me oma eludes ka kvaliteedikontrolli tegema peaks. Kas või selleks, et aru saada, millal kordame vigu ja millal teeme järjepidevalt midagi head.

Et suhted on segased, ei ole kellelegi uudis, ent kui me peaks kõik suhted läbi kvaliteedifiltri pressima, siis kui paljud lombakad suhted ei pääseks edasi? Millised on kvaliteedinõuded elule üleüldse? Elamistingimused on loomulikult maitse küsimus, peaasi, et katus on peakohal ja neli seina hoiavad sooja. Aga kas suhete kohta kehtib sama vaba reeglistik? Armastus – ei ole kohustuslik. Sugu – vabal valikul. Kaalutlused – sõltuvalt enda mugavustsoonist.

Tunnistan ausalt, lõppenud suvi on olnud õppetund. Mõtlen kõrvalt nähtud mõistusega tehtud otsuste peale ja ohkan – rumalust on kurb vaadata. Nagu mina võiks otsustada, mis on rumal ja mis mitte. Sõbranna küll tuletas mulle meelde, et ei ole meie asi kohut mõista, kuidas keegi elada otsustab ja et mõnele inimesele sobib kainelt ja mõistusega valitud kooselu, ja et meie vajadus suurte tunnete järgi on meie isiklik asi, mina aga mõtlen, et kui elust emotsioonid kõrvale jätta, siis järgi ei jäägi ju midagi.

Naisteleht kirjutab: „Riina Suhotskaja ootas oma lapsele õiget isa 20 aastat“ ja minul tuleb pisar silma. Kas ongi nii, et mõlemad variandid on õiged – nii oodata seda õiget 20 aastat kui ka elada mitte-päris-õigega, kuna õiget pole ette sattunud ja paremuselt teine on tegelikult ju tore? Mina mõtlen nagu Riina, mina usun armastusse ja happy end'i. Ma ei usu, et ma iial suudan leppida paratamatusega, et mõned inimesed mõtlevad teisiti, aga võib-olla ma ei peagi suutma neid mõista. Võib-olla nii see seatud ongi, et mida üllamad ja idealistlikumad on meie unistused, seda kauem peame nende täitumist ootama. Lihtsalt selleks, et me ootamise ajal ise piisavalt küpseks saaksime, valmis inimesteks, et elu poolt antut vääriliselt hinnata. Ja need teised... Kui hästi läheb, ei saa nad iial teada, millest nad ilma on jäänud.