Söö, palveta, armasta - soovitatavalt kodus

Elu on üks suur biokeemia. Meie kõigi jaoks koosneb see enam-vähem täpselt samadest asjadest. Me sünnime, kasvame, mängime, sööme, joome, õpime, töötame, armastame, vihkame... Ometi on igaüks enda jaoks nendest elu aatomitest hoopis erineva ja isenäolise ahela kokku pannud. Mõne jaoks on kokku saanud midagi nii lihtsat nagu hapniku molekul, mõni teine on hädas oma puntrasse keerdunud ja endas erinevaid struktuure peitva valguga. Igaüks meist on täpselt nii tilluke mutter suures maailmaplaanis, et palja silmaga on võimatu näha, ent kui meid poleks... Oleks suures omavahel tihedalt seotud protsesside ahelas fataalne auk.
Kui iga rakuorganell teab, mis on tema eluülesanne, siis igal inimesel nii hästi ei lähe. Järjest rohkem ja rohkem leiame ka kinolinalt erinevate inimeste otsinguid ja igatsust millegi järele, mida nad tingimata sõnadesse panna ei oskagi. Lihtsaid asju on millegipärast järjest raskem leida, sest neid otsitakse keerukate seest. Justkui lihtsat ilma keeruliseta polekski.
Peaaegu kolm tundi söömist, palvetamist ja armastamist Julia Robertsiga ja ma mõtlen, kas tõesti peab selleks minema Itaaliasse, et osata toitu nautida, või Indiasse, et õppida oma mõtteid valima. Bali saarele, et leida ma ei teagi mis... Armastus? Miks on vaja elada krahhini ja sõita teise maailma otsa, et leida midagi, mis on meie enda sees? Aga film täitis ootused – pani mõtlema.
Kõikidele küsimustele on olemas taevalikud vastused, selle sain teada filmist „The Answer Man“. Hoopis suurem elukunst on osata küsida ja ise vastata, mitte võõrastelt vastuseid oodata.
Kes oleks osanud arvata, et inimkonnal läheb kaotsi oskus ise oma elu maitsestada ja erinevaid vürtse õppetundidena hinnata. Et ebapopulaarseks muutub mõte, et raskused on nagu piprad – mõõdukas koguses asendamatult head! Et raske on omaks võtta, et palve ei ole midagi muud, kui endast välja öeldud/mõeldud hea soov. Ometi need head soovid pidid kõik ju ringiga tagasi tulema, nagu tulevad ka halvad.
Aga et valimiste keskel on peale kümneid ja kümneid ringivalimisi otsa saanud julgus ja tahtminegi südant avada, sellest ma saan aru. Sportlased teavad hästi, et kui ühte ja sama lihast järjepidevalt vigastada, ei saa sellest suure tõenäosusega enam kullatoojat. Kas või psühholoogilistel põhjustel. Ja on südagi ju üks suur muskel meie elus.
Alati on tore, kui mõni film või raamat või sõnakõlks paneb elu üle järele mõtlema, oma elu üle vaatama. Meelde tuletama, kuhu teel ollakse. Ja mulle meeldib enda sisse vaadata. Nii hea on ikka ja jälle üles leida tunne, et kõik on täpselt nii nagu peab. Nii hea on leida tasakaalupunkt iseenda seest. Ükskõik, on see siis pilatese tunnis ühel jalal seistes või hommikuti pea ees tormavasse maailma teiste, rohkem või vähem omasuguste sekka sukeldudes.