Ja ma tahtsin veel öelda, et maailmas on imetabaselt palju head muusikat ja mõned lood on nii head, et muud ei kuulakski. Näiteks Mario Fargetta - No matter.
On ju alati hea kuulda, et life has never been better ja mõelda, et nii see on.

Aeg on liiv, mis jookseb me sõrmede vahelt hoomamatu kiirusega ning väiksemgi püüdlus seda aega jagada lõpeb kaosega. Ometi, suutmata tõmmata selget, kindlakäelist joont eilse ja tänase vahel võime purustada homse sekundi murdosa jooksul. See aga ei sega arukaimatki inimest proovimast, salaja skeeme paberile joonistamist, kuidas kõige eilsemat eilset koos ideaalse tänasega homsesse kokku sobitada.

Elu on täis ahvatlusi. Keset kõige karmimat dieeti ja kõige väiksemat isu tabab sind täiesti juhuslikult pagaripood lahtise uksega kohas, kus kindlalt varem müüdi kingi. Sama on nädalavahetusega, mil oled vandunud, et oled kodus. Täiesti uskumatu kui paljudel tuttavatel on sel nädalavahetusel sünnipäevad ja aastapäevad, millest sa alati oled tahtnud osa võtta ja kuhu, esimsest korda, kutsutakse ka sind. Esimest korda on allahindlused kohe peale palgapäeva ja just see kuu oled sa lubanud mitte laristada!

Suured otsused tulevad alati raskelt. Keegi kaotab, keegi võidab. Jagajale ei jää näpud, jäävad kahtlused. Näppudega oleks asi liiga lihtne. Mõtled peale allakirjutamist, et huuh, see on siis nüüd tehtud ja ei oska iial oodata, et edasi kirjutad alla iga päev. Iga jumala päev pead oma valikuid ja otsuseid kaitsma, neile kindlaks jääma. Taoliselt nagu kolm päeva peale pulmi nähakse säästumarketis maailma luximat meest, kes lisaks kõigele muule astub veel ligi ja lööb külge! Kuidas ta julgeb???

Enamasti on oma otsusele kindlaks jääda imelihtne, aga iial ei tohi mõelda, et sul on võib-olla nõrkusi. Et võib-olla on olemas üks šokolaad, see üks ainus, mida vahel tahaks ampsata, sest võid olla kindel, inimesed, kes šokolaadi ei söö, kutsuvad sind külla ja nad ise ka ei tea, miks nad just selle šokolaadi on lauale ostnud.

On kurb, et aja jooksul võib heast saada halb ja halvast hea ja mõnikord on liiga palju head ka halb ja see on ajuvaba. Ja kuidas tundmatu tundub alati parem kui ükskõik kui suurepärane hea, vot sellest mina aru ei saa! Kõik on nii suhteline ja kõigi suhted on nii ajutised, et tekib küsimus – kuidas hoida enda oma igavesena, kui maailm meie ümber muutub nii kiiresti, et selleks ajaks kui ajaleht postkasti jõuab on uudised juba vanad? Maailm, kus iga nurga taga on miljon ja üks ahvatlust.

Elu on võitlus. Võitlus iseendaga. Võibolla ma olen tõesti tüdruk, kes lennujaamas astub parfüümipoest mööda ja läheb järgmisel päeval kaubamajja lõhna ostma, aga üks on kindel – ma ei ole see tüdruk, kes teadlikult lööks puruks midagi, mille väärtust ei ole võimalik kirjutada sõnadesse, mille hinda ei ole võimalik arvutada numbritesse, mis on kaua oodatud ja lõpmata palju õnne toonud. Ma suudan kummitusele silma vaadata, temaga leppida ja ta vabaks lasta. Kus on valgus, seal ei saa olla pimedust ja kui kaks suurt leeki põlevad ühes tibatillukeses maailmas korraga, siis pimedust sinna ei mahu. Šokolaadiamps hommikul dieeti ei lõhu, allahindlusel head kaupa niikuinii ei ole ja kõige luxim mees on alati endal kodus, sest oleks ju võrdlemisi mark väita, et oled sebinud endale midagi nigelamat kui Parim.