Sel kevadel võtsin vastu uue väljakutse. Kirjutada tähtaegade peale. Kirjutada nii, et iga nädal saaksid kõik soovijad vähemalt ühte pikka minu sulest tulnud lugu lugeda. Tunnistan, tegemist on paraja suutäiega. Käsu peale kirjutamine on nagu kohustusliku kirjanduse lugemine - tihedalt seotud põhimõttelise psühholoogilise blokiga. Kui sellele lisada veel hirm teemade ja inspiratsiooni vähesuse pärast, saame kokku "Ellujääja" ja "Hirmufaktori" segu.
Nagu ikka, kui pead midagi palju tegema, jääb mõnikord kvaliteedist puudu ja mõnikord kannatavad teised tegemised. Ise olen mõelnud, et ju ma ei ole siis piisavalt andekas. Teisalt loodan, et ehk vajab käsi veel lahti kirjutamist. Igaks juhuks olen hakanud uue innuga raamatuid lugema ja kes teab - võib-olla ühel päeval oskangi mõelda nagu kirjanik ja poole tunniga saada valmis õhku ahmima panevalt hea loo ükskõik mis teemal. Seniajani olen aga lihtsalt kirjutaja.
Tunnistan ennast süüdi, et lastes PUBLISH nuppu vajutada itimeestel www.buduaar.ee keskkonnas, olen oma blogi tähelepanuta ning lugejad unarusse jätnud. Samal ajal järjekordse Buduaari loo jaoks uurimustööd tehes avastasin, et selle poole aastaga, mis mind seal avaldatud on, olen kustumatu mulje jätnud nii mõnelegi uuele lugejale, mistõttu võib minu artiklite copy/paste'i leida nii võõrastest blogidest kui rate.ee kasutajate päevikutest. Ja öeldakse, et kordumatuid inimesi ei ole olemas... Samal ajal minu mõtted selgelt korduvad sõna-sõnalt.
Rääkimata sellest, et sõna 'suhterutiin' on mul vist enda välja mõeldud, sest seda guugeldades ma muud ei leidnudki kui enda lugusid võõrastest kohtadest...
Järgmiste kirjutamiste ja lugemisteni, mu kallid!

Kui septembris on november ja juulis ja augustis on olnud oktoober, võib päikselisemad päevad ühe käe sõrmedel kokku lugeda ning uueks kooliaastaks või trennihooajaks või ka lihtsalt puhkusejärgseks tööaasta alguseks ei ole just kuigi korralikult ennast laadida saanud. See on see, mis ajab härja kaevu ja emotsioonisõltlase raamatupoodi viimaseid veeringuid kulutama. Ei, ma ei käinud selles kahekorruselises raamatupoes, sest mind hoiatati, et seal kaob aastapalk poole tunniga. Aga üldiselt, kui oled raamatuinimene ehk siis sulle meeldib raamatuid osta, siis piisab isegi Selveri raamaturiiulist. See on samasugune sõltuvus nagu mõnele kingad või teksapüksid või jumal teab mis veel, mida inimesed kokku osta armastavad.
Kui ma kodus oma uued sõbrad läbi olin sirvinud, ei olnud ikka päris õiget laksu kätte saanud ja pöördusin oma kõige lähedasemate, arvuti ja interneti poole. Üks artikkel viis teiseni ja enne kui arugi sain, leidsin pealkirja, millel raudselt kõige rohkem klikkamisi arvel. „Kuidas veenduda, et Tema on see Õige“. Ma arvan, et lootuses tõeliselt head lugu leida klikkasin lausa mitu korda. Mis mind ees ootas... jäi „sellest õigest“ nii kaugele maha, et kosmoselaev ei päästaks ka päeva.
Mehe õigsuses veendumisel oli selle artikli järgi vaja viis sammu läbi teha või mõelda. Esiteks soovitas autor järele mõelda, kas on teemasid, mis on omavahel arutamata ja mis võiks suhet mõjutada, ja et need teemad peaks enne altari ette astumist läbi rääkima. Esimese hooga mul ei tulnud pähe ühtegi sellist teemat. Olen täiesti kindel, et pooled mu sõbrannad soovivad, et nad teaks minust vähem ja ma ei kujuta ette, kuidas saab suhtes või kooselus olla ilma seda mõjutavaid ja potensiaalse lahutuseni viivaid teemasid käsitlemata. Mööda põrandat laiali vedelevad trenniriided jäävad ka suhteliselt esimestel kooselu päevadel juba silma, nii et käsitleda tuleb suhteliselt varakult... Ja ma ei kavatsegi iialgi läbihigistatud, läbimärge trenniriideid umbsesse pesukorvi hallitama visata. Musta pesu hunnik pesukorvi kõrval maas on elu paratamatus nagu surm või eluasemelaen.
Teine punkt on veendumine, et sul oleks eluks plaan paigas. Karjäär, pere, spirituaalsus, armastus, tervis, raha jne. Olla kindel, kas sihid tuleviku osas on ühised või liigutakse eri suundades, mis viib laialiminekuni. Sest kui ise tahad, et sul oleks töö, mida sa armastad, üritad hommikuti parema jalaga voodist välja hüpata ka siis, kui see tähendab sisuliselt ärkamiseelset joogat, loodad elada armastuses ja tervises ning miljon ees või taga ei jookseks mööda külgi maha, siis on suur tõenäosus, et teine pool liigub teises suunas??? Üks osa minust tahaks seda teise suuna inimest oma silmaga näha, teine osa minust loodab, et ma ei näe.
Kolmas punkt küsib, kas suudad oma väljavalitu vigadega elada. Sest meil kõigil on vead, aga õige inimese puhul tema vead ei tundugi nii väga vead olevat. Noh.... Seda punkti ma ostan küll. Talumatute vigade osas oli aga super soovitus – räägi temaga ja ehk ta muudab ennast! Sest me kõik teame, kuidas inimesed jumaldavad, kui teised inimesed neid inimeseks tegema hakkavad. Huvitav, kas sellest mõnda tõsielusarja ei ole, kuidas naised peigmeestest mehi kasvatada püüavad? See oleks raudselt vähemalt sama naerutav kui Kathy Griffin!
Neljas punkt – veendu, et sa ei armasta kedagi teist. No tõesti! Oleks see viimane punkt olnud, ma oleks selle 'No tõesti!' juures lõpetanudki.
Viies punkt – mõtle, mis tundeid ta sinus tekitab. Õige kaaslane teeb enesetunde õndsaks, olen nõus. Aga kas sellele on vaja eraldi aega ja tähelepanu pöörata, et hmmmmm.... mida ma nüüd tunnen.... Kas ma olen ufo, et ma ei pea endalt küsima, kas ma armastan kedagi või mitte? Mis kuradi punkt see selline on???
Artikli lõpus on hoiatus. Kui sa oled noor, siis ära unusta, et sa oled noor ja sul on aega nii tõsiste asjadega. Misasi on noor? Ma olin 24, kui mulle tuli orkutlandias community kutse „Younger men and older women“. Selgelt olen ma nii mõnegi Ashtoni jaoks juba Demi...