Elumärk...

Mõni aeg tagasi rääkisid targad tohtrid mulle ärevushäirest. See selgitas mulle tagantjärgi enda kohta nii mõndagi. Sain aru, miks mu tujud sekundi murdosaga eufooriast sügavasse masendusse suudavad langeda ja miks üldse kõik minu emotsioonid nii äärmuslikud on. Arstitädi pakkus ka medikamente, et olukorda niiöelda stabiliseerida. Eneselegi üllatuseks ütlesin ilma hetkekski mõtlemata EI. Üldiselt olen väga tabletisõbralik ja mõtlen, et palju rohkem asju siin elus võiks olla tablettidega omastatavad. Selle otsuse juures aga tundus, et kui ütlen keemiale jah, kaotan endale nii omase ja eripärase tundemaailma ja kogu mu elu taanduks ühese sirgele keskjoonele. Kõik õnnestumised, armumised, tülid ja vihastamised... Kõik oleks ühtlane hall joon, ja haiglas kuulutatakse selle sirge joonega surnuks. Mina otsustasin elada.

Elul on komme sind igal juhul sinna suunata, kus sa olema pead. Tablettidega või ilma. Ma küll ei tea, millega ma selle ära olen teeninud, aga viimased üsna mitu kuud juba olen kuidagi emotsionaalselt flatlined. Ma ei naernud Jääaja kolmandat osa vaadates nii nagu teised naersid, muigasin ainult mokaotsast enamike naljade peale, kui sedagi; ma ei nuta enam nutukaid vaadates ja olgu öeldud, et varem sai mõni pampersi reklaam ka mul silma märjaks, kui seal ikka mõni väga nunnu tegelane peaosas oli; ma ei viitsi enamasti vihastadagi, isegi kui selleks on kuhjaga põhjust...

Olengi nüüd mõttesse vajunud, et kas see tundetus läheb üle või see on midagi uut, millega ma oma elus harjuma pean, nagu inimene harjub poomisega (tead ju küll seda anekdooti). Võib-olla on kõik see jama, millega elu mind viimased aastad loopinud on, lõpuks mu ära tuimestanud. Lõpuks on kõik nii etteaimatav ja läbinähtav, et ainsaks üllatusmomendiks on üllatuste puudumine ise. Kõik oleks nagu nähtud-kuuldud.

Enamik segadusttekitavaid remarke on justkui iseenesest leidnud seletuse ja tähenduse, ja ma mõtlen, kas selline tunne ongi olla täiskasvanud ja vaadata lapsi kasvamas – imestada nende naiivsuse üle, kui nad maailma avastavad, ja olla südames nukker, et elu enda jaoks enam häid üllatusi ei paku. Nii tohutult tore oleks ju rõõmust ja üllatusest kilgata nagu laps, kellele maha visatud pall tagasi kätte põrkab! Tahaks, et mindki ootaks jälle kusagil üks selline pall, mis mind vaimustaks... Lihtsalt et oleks tunne, tunne, et olen elus.