Eesti elu, elagu!

Vaatasin sporditähtede galat ja pidin telku taha maha lõppema. Õhtujuhid olid möksitud mingit nii kahtlast värvi ja nende grimm oli niii silmnähtavalt paks, et pidin nende vaatamiseks prillid eest võtma. Lihtsalt, et veidigi pilti mahendada. Ja peaaegu kahetunnise ürituse peale ära jagatud näkku kakskümmend lauset pähe õppida oleks ju ka palju näitlejatelt nõuda. Esimeste tutvustavate lausete ajal vaatasin uskumatusest ammulisui, hiljem naersin kontrollimatult kaasa. Aga no mis teha, ju nii mõttetu üritus nende jaoks, et ei viitsinud eriti pingutada.
Minu jaoks läks aga üritus tõeliselt mõttetuks alles siis, kui auhindu hakkasid saama populaarsete spordialade populaarsed esindajad. Nagu ikka, hoolimata sellest, et keegi teine mõnel muul, vähem kajastatud alal, on sel aastal toonud koju märksa tõsisemaid auhindu ja peavõite.
Eks ma püüan mitte imestada. Ei imestanud ma siis, kui Liis Lass raamatu välja andis, milleks alustada nüüd. Eesti elu - kui sa pole Kroonikas, ei ole sa mitte keegi. Nii nummi!