Tuleviku värvid

Viimased... oi ma ei teagi kui kaua juba, võib-olla paar nädalat ei suuda ma ühekski hommikuks end välja puhata. Öid on kahte sorti. Esimesed, veidi talutavamad, on need, kus lihtsalt iga paari tunni tagant uni ära läheb. Vaatan kella, võib-olla kondan natsa, magan edasi. Eks tüütu on ikka, kui kolmandat korda öö jooksul ärkad ja hommik on ikka veel kaugel, aga vähemalt ärkamiste vahel saab magada.

Lausmõrvarlikud on hoopis need teised ööd, kui enne hommikust ärkamist ärkad ühest õudusunenäost teise. Kõigepealt olen näiteks lapsepõlvekodus, kust jooksuga põgenen, kuna kirvemõrvar mind taga ajab, sealt edasi ärkan näiteks tööunne, et huuh, õnneks see mõrtsukavärk oli uni, aga oih mis kell juba on, jään tööle hiljaks. See uni saab minna kahes suunas. Jooksen Arena suunas, alati on kas kevad või sügis. Kui on kevad, siis hilinen trenni umbes 30 minutit ja trenn mitte ainult ei käi, vaid keegi teine viib seda läbi ja mind ei olegi enam kunagi vaja, mitte millekski, saan kohapeal töötuks. Sügise puhul jään tavaliselt nii hiljaks, et kohale jõudes leian maja varemetes, umbes nagu 90ndate muusikavideotes, kus tuul pühib koltunud puulehti ühest hunnikust teise ja läbi põranda kasvavad puud. Kolmas une variant on see, et annan trenni, saal on pilgeni rahvast täis, ja mingil hetkel hakkavad inimesed minema kõndima. Tund lõpeb kas nii, et järgmise tunni rahvas on juba saali tulnud ja vaatab, kuidas mina oma allesjäänud kolme inimesega tundi lõpetan või teevad allesjäänud kümmekond inimest mingit oma kava, tantsivad oma sammudega ja minust ei tee keegi välja.

Trenniunest ärkan ma tavaliselt kooliunne. Tavaliselt umbes seitsmendasse klassi. Ja ma ise olen küll umbes 17 selles unes, aga jätkuvalt seitsmendas klassis. Ja kümnel juhul üheksast on tegemist inglise keele tunniga. Sellest unest ärkan ma tavaliselt täiskasvanuellu, mis on kusagil lähitulevikus. Kõnnin tänaval ja mõtlen, et jumal tänatud, et see kooliuni oli kõigest uni. Vaata mind nüüd, suvised pealinnatänavad, disainerriided, uhked ehted... I made it good! Ja siis hakkad mõtlema, et hmmm... krt... kas see võib äkki uni olla... Sest ma nagu ei mäleta Tallinnasse kolimist... Või ropprikkaks saamist... Ja siis uni pöörab! Tuleb välja, et jällegi keegi tahab mind ära tappa ja ma põgenen. Nii palju on silmailu, et suhteliselt James Bondi filmidele omased vinged autod, eralennukid, Prada, aga põgenemine... Ja sellest unest on võimalik rgata veel laevahuku unne, mis siis heal ööl jääb viimaseks ja sellest unest päästab mind äratuskell. Aga mõnikord tuleb laevahukust ka kuivale maale tagasi tulla ja madudest katmata maapinda otsida. Siis, selgelt, põgenen loomariigi eest.

Peale nii sündmusrohkeid öid olen alati hommikuks surmani väsinud ja paremate päevadega võrreldes totaalselt tujutu ja akontaktne. Olen mõelnud, mis selliseid unenägusid põhjustab. Seda konstantset hirmutunnet õhtust hommikuni. Lõpuks jõudsin järeldusele, et ööde hirmulugusid põhjustavad päevased hirmulood. Ma ei saa öelda, et majandussurutis mind otseselt juba puudutanud oleks, aga see, mis meie ümber iga päev on... Kõik need töötud inimesed (ausalt, mul vist ainult üks sõbranna järel, keda pole ära koondatud, ja tema töötab perefirmas), tõusvad numbrid maksukohustustes, mis nullivad ära euriborilangusega kaasnenud intressimakse vähenemise, kriis igal sammul, suhtelõpud, suhete mitte algamised (algamatused ei ole vist sõna) – kõik see tekitab tunde, et seisad keset maailmalõppu ja ootad, millal viimane maavärin või maa tuuma plahvatus su endasse neelab ja ongi kõik. Pidev joon. Valge müra asendub vaikusega.

Praegu on lihtne kukkuda suutmatusse endast midagi anda. Suutmatusse tööd teha, tahtejõuetusse ja ka lihtsalt jõuetusse. Kummalisel kombel sellist tunnet mul isegi ei ole. Ma naudin oma trenne ja koduseid tegemisi, aga kogu see nauding on kerge hirmuvine all. Iga hommik mõtled, kas täna on see päev, mil keegi enam ei tule ja tuleb klubi uksed kinni panna. Kas täna on see päev, mil ametlikult algab lõpp, mil surutis ja langus minu elust suure suutäie haukavad ja mind nagu kala kuival õhku ahmima jätavad. Ja ma ei oska elada nii, et enne ei muretse, kui lõpp on käes.

Ühtäkki tundub kirjeldamatult ahvatlev oma kolmkümmend aastat pangaorjust välja üürida ja kaheksateistaastase kombel laia maailma lapsehoidjaks või koduabiliseks minna. Lihtsalt et korrakski oma hirmudest lahti saada. Elada katuse all, mille olemasolu pärast muretseb keegi teine. Süüa toitu, mille on külmikusse ostnud keegi teine. Kulutada oma raha ainult nätsu ja limonaadi peale ja elada pingevabalt. Ei ole abiks seegi, et nendest tööta jäänud sõbrannadest üsna mitu on oma elu meie riigi piiridest välja kolinud ja mu mailboxis on kirjad sellest, kuidas nemad oma eluga seal kaugel eemal lõpmata rahul on. Ja nüüd ma siis mõtlen, mida teha... Visata püss põõsasse, pühkida kodumaa liiv jalgadelt... Või pidada siin vastu ja loota, et varsti läheb paremaks.

Kevadine

Kogu talve olen kannatanud kõige rängema surutise all, mida end loovtööga elatav inimene iial kannatada võib. Tegemist on inspiratsioonisurutisega. Ma tean, kõlab kummaliselt et aeroobikatreener peab ennast loovtööd tegevaks. Enamus inimesi ei tule selle pealegi, et trenn ei juhtu iseenesest. Et treener mõtleb igaks tunniks sammukombinatsioone ja üleminekuid ühelt harjutuselt teisele. Ja siis on see minu kirjutav pool, mis on nii ära hääbunud, et ma enam ei mäleta, mis tunne on toimetajale lugu saata.

Inspiratsiooni ja tööga on mul üldse omamoodi suhe. Olen need kaks omavahel nii kõvasti kokku sidunud, et ühte ilma teiseta ei eksisteeri. Inspireerituna ja värskelt motiveerituna on tööd ju niivõrd lihtne teha! Ja mina olen laisk. Mina teen asju ainult siis, kui need on võimalikult lihtsad. Ma ei ole iial nõus ringiga minema, kui otse saab lihtsamini. Võite ette kujutada, kui südantlõhestavalt kohutav oli minu jaoks kaks päeva ringiga tööle jalutada, sest minu otsetee oli kahest kohast läbimatu – takistasid Võrtsjärve ja Peipsi suurused lombid, mida ääristasid aiad ja/või silma järgi otsustades umbes põlvini sissevajumist lubav pori.

Eile käisin ennast oma elust ja sissetallatud mõtteradadest välja kiskumas. Hea film teeb seda alati. Paraku tuleb tunnistada, et ka Hollywood näib kannatavat samasuguse surutise kallal. Indrek peaaegu et äratas mu keset filmi ütlemaks, et ma teda ärataks, kui ta magama peaks jääma. Nii kui popkorn ja pepsi otsas, hakkasid silmad kinni vajuma. Ja Cinamonis on ju toolid ka nii pehmed ja head ja kiiguvad... Positiivsena võib aga välja tuua selle, et kui kogu väsimusele vaatamata ei suuda ma tavaliselt õhtuti magama jääda, siis eile peale kinoelamust kukkusin mõne minutiga ära. Olen tänagi veel eilsest filmist unine.

Täna trennist koju jalutades tundus mulle, et kogu loodus on ulmeliselt pikast talvest nii väsinud, et isegi seda mõnusat kevadehõngu ei ole õhus, mida petekana korraks märtsi alguses lumele vaatamata sõõrmeisse võis tõmmata. Kevadisest linnulaulustki on sel aastal järel võib-olla pool.

Aga lootus sureb viimasena. Ühel päeval peab halb ja külm ja kohutav otsa saama. Ja eile Toomemäel jalutades olid esindatud kõik jääaja lõpu tunnused – seni autoteena tuntud alad olid tulvavee deltade alla uppunud ja kõrv kuulis kohinat igast suunast. Ja täna ma nägin midagi uskumatult lootustandvat! Nägin koltunud ja vaevu lumevabadel küngastel üksikuid madalaid, ent eksimatult värskeid, erkrohelisi murualgeid.

Me kõik vajame kevadet. Rohkem kui iial varem. Nii loodusesse kui oma ellu. Me kõik vajame kevadet.