Kvaliteedikontroll

Elus on ikka nii, et inimesed tulevad ja lähevad. Sarnaselt võimalustele jõuavad nad mõnikord ringiga meie ellu tagasi, olgu selle ringi pikkuseks kuud või aastad, ja iga kord, kui üks neist ringidest täis saab, täitub süda seletamatu soojusega ja naeratus viib sama iseeneslikult suunurgad ülespoole, kui aastad kõike muud maadligi kisuvad. Mõnus on mõelda, et inimestega, kes otsekui kuhugi musta auku vahepeal ära on kadunud, on tegelikult elu paralleeltänavaid mööda kõnnitud ja nüüd lihtsalt ühele tänavalõigule kokku tagasi satutud.

Sellistel külmadel, ent magusatel sügisõhtutel nagu täna on olnud, lähevad mõtted tahes-tahtmata igasugusele südantsoojendavale ja püsivale oma elus. Püsivale ja sellele, mis ikka ja jälle tagasi tuleb, sõltumata, kui palju me ise midagi uutmoodi teeme. Eks on seegi ju omamoodi püsivus. Olin just jõudnud otsustada, et minu juurde jõuavad ringiga tagasi ainult head asjad, kui erinevalt tavalisest pliiatsitera murdumisest hoopis pliiats ise paberile joone vedamise käigus keskelt pooleks läks. Ja öeldakse, et meil on euronõuded ja kõikjal on kõvem kvaliteedikontroll! Hakkasin mõtlema, kas kvaliteeti on üldse võimalik päriselt kontrollida ja kas me oma eludes ka kvaliteedikontrolli tegema peaks. Kas või selleks, et aru saada, millal kordame vigu ja millal teeme järjepidevalt midagi head.

Et suhted on segased, ei ole kellelegi uudis, ent kui me peaks kõik suhted läbi kvaliteedifiltri pressima, siis kui paljud lombakad suhted ei pääseks edasi? Millised on kvaliteedinõuded elule üleüldse? Elamistingimused on loomulikult maitse küsimus, peaasi, et katus on peakohal ja neli seina hoiavad sooja. Aga kas suhete kohta kehtib sama vaba reeglistik? Armastus – ei ole kohustuslik. Sugu – vabal valikul. Kaalutlused – sõltuvalt enda mugavustsoonist.

Tunnistan ausalt, lõppenud suvi on olnud õppetund. Mõtlen kõrvalt nähtud mõistusega tehtud otsuste peale ja ohkan – rumalust on kurb vaadata. Nagu mina võiks otsustada, mis on rumal ja mis mitte. Sõbranna küll tuletas mulle meelde, et ei ole meie asi kohut mõista, kuidas keegi elada otsustab ja et mõnele inimesele sobib kainelt ja mõistusega valitud kooselu, ja et meie vajadus suurte tunnete järgi on meie isiklik asi, mina aga mõtlen, et kui elust emotsioonid kõrvale jätta, siis järgi ei jäägi ju midagi.

Naisteleht kirjutab: „Riina Suhotskaja ootas oma lapsele õiget isa 20 aastat“ ja minul tuleb pisar silma. Kas ongi nii, et mõlemad variandid on õiged – nii oodata seda õiget 20 aastat kui ka elada mitte-päris-õigega, kuna õiget pole ette sattunud ja paremuselt teine on tegelikult ju tore? Mina mõtlen nagu Riina, mina usun armastusse ja happy end'i. Ma ei usu, et ma iial suudan leppida paratamatusega, et mõned inimesed mõtlevad teisiti, aga võib-olla ma ei peagi suutma neid mõista. Võib-olla nii see seatud ongi, et mida üllamad ja idealistlikumad on meie unistused, seda kauem peame nende täitumist ootama. Lihtsalt selleks, et me ootamise ajal ise piisavalt küpseks saaksime, valmis inimesteks, et elu poolt antut vääriliselt hinnata. Ja need teised... Kui hästi läheb, ei saa nad iial teada, millest nad ilma on jäänud.