Tõlk vs tõlkija

Tahtsin selgitada, miks ma eelmises sissekandes parandust ei ole teinud. Asi ei ole õppimisvõime puudumises. Või noh, nii ja naa...

Olen lugenud artikleid, kus on viga sees olnud ja šaakalid on autori kommentaarides lõhki tõmmanud ja artiklis endas on parandus ära tehtud. Olen alati mõelnud, et esiteks tegijal juhtub ja kui juhtus siis juhtus, ja teiseks, et kui juba parandada, siis võiks ka need veale viitavad kommentaarid kustutada. Samal ajal, kui mina oleks kirjutanud kommentaari, et õpi-kirjutama -munajoodik (kui ma oleks selline, eksju), ma oleks ilmselt väga kurjalt reageerinud, kui vaikselt oleks viga ära parandatud ja minu ajuhiiglus kustutatud.
Nii otsustasingi isikliku veaga minna seda käimata teed, et julged teha, julge ka tunnistada. Pealegi on see õppetund. Kui mõnel surmigaval õhtul oma blogi otsast otsani uuesti üle peaksin lugema (alati sisaldab ka kommentaaride üle lugemist), tuleb mul jälle meelde, et tõlgil ja tõlkijal on sisuline vahe ja kui jummal annab, peale kuuendat ülelugemist jääb mul ka meelde, milline. Nii et palun väga, viga jääb sinna kus ta tehti - iseendale ja teistele õppimiseks.

Maria Solovei

Julgen väita, et maailma kõige lollim inimene on leitud! Ei, võib-olla ma teen kellelegi liiga... No ütleme, et TOP 5 kindlasti.
Kunagi meeltesegadushoos olen ostnud endale filmi Blonde Ambition dvd. Täna suurest viitsimatusest midagi asjalikku teha otsustasin filmi ära vaadata. Jessica Simpson on ülekärssand naha ja ebainimlikult valgete hammastega oli peaosas. Ma ei lasku juustesse, mis isegi tormituultes ei liiguks, sest silmnähtavalt oli laki abil neist kiiver kujundatud. Ja need tumepunased ja peaaegu mustad huulepulgad tumepruunis ebardlike valgete hammastega näos... Aga see selleks, ma ei tahtnud siinkohal filmiarvustust kirjutada, hoopis subtiitrid jäid silma.
Ma ei hakka üles lugema kõiki neid mööda tõlgitud lauseid, enne lõpule jõudmist sureksin vanadusse. On küllaltki tüüpiline, et meie tõlgid ei suuda väljendeid tõlkida ja lükkavad sõna-sõnalt otsetõlkesse, aga uus tase saavutati kohanimedega! Meluoka ja Brucklin näiteks! Esimese puhul mul läks aega, enne kui aru sain, et Milwaukee peab olema, teisel häälduse järgi Brooklyni avastamine käis sekundi pealt. Kohe huviga ootasin filmi lõpu ära, et näha, kes sellise kenjaalsusega hakkama sai. Tekst - Maria Solovei.

Happy to please!?

Olen mõelnud, et inimesed meie elus on enamasti nagu teatepulgad. Nad tulevad või tuuakse, on mingi aja, ja siis tuleb nad edasi anda. Ainult et erinevalt tavalisest teatejooksust, kus igal võistkonnal on oma teatepulk, joostakse elu jooksud risti-põiki erinevate võistkondade vahet ja teatepulki on peaaegu samapalju kui jooksjaid. Mõni jookseb mitmega, mõni vaatab kärsitult ringi, kust ühegi saaks. Üha raskem on aru saada, millist teatepulka läbi kõikide jooksude enda käes hoida, kui see on õnnestunud pihku haarata.

Muutuva moraaliga tänapäevas, kus moodne ja sobilik vanus, kehakaal, juuksevärv ja eriala muutuvad linnu tiivaripsutuse kiirusel, võib juhtuda, et see, kelle sinu süda on kogu ülejäänud eluks välja valinud, on kellegi teise standardite järgi äärmiselt ebasobilik. Mõistagi, igaüks elab oma elu ise, ent perekond peaks olema püsiväärtus ja pereliikme vastuseis teeb omajagu haiget. Ja ei ole midagi uut selleski, kui sõbranna mõnele sinu austajale näpuga näitab ja vaikselt sulle kõrva sosistab: „Kuule, ta on ju nii kole.“ Nagu kellegi arusaam ilust võiks olla absoluutne. Ja sa seisad ja vaatad seda õnnetut, kes just hävitati ja mõtled, et hmmm.... mis saaks, kui mina arvaks, et ta on ilus. Kas me siis vaidleks?

Mulle öeldakse tihti, et kõigile ei saa meeldida ja et tähtis on ise rahul olla, ent sarnaselt missikandidaadile tahaks minagi ju maailmarahu ja armastust. On kummaline, et perekond saab tingimusteta armastada kõiki pereliikmeid, aga mitte aktsepteerida nende valikuid, sõltumata sellest, kas ja kuivõrd need on õnnelikuks tegevad. Kas vastab tõele, et tegelikult on kõik armastus isekas ja ilusamaid lapsi armastatakse rohkem ja kergemini allutatavaid pereliikmeid peetakse paremaks?

Olen alati mõelnud, et kui uude sõpruskonda on mõndadel raske sisse sulanduda ja mõnda seltskonda ei suudetagi sulanduda, siis pere peaks olema ju see koht, kuhu alati vastu võetakse. Kuhu kuulutakse sellepärast, et veri on paksem kui vesi. Aga võib-olla on tõsi, et sinu perekond on sinu mees ja sinu lapsed, mitte sinu vanemad (rääkimata suguvõsast), täpselt nagu mulle pangas öeldi, kui mõned aastad tagasi oma eluaegset laenukoormat soovimas käisin.

Ilmselt on mõtekam olla üksi või kahekesi õnnelik kui kahekümnekesi õnnetu. Lõpuks on igaüks ju ainult iseenda heaolu eest väljas. Ja eks häid asju tahetakse meilt ikka ära rebida, meie ülesanne on lihtsalt neist mitte lahti lasta.