Lastest ja võimalustest

Eile arutasime Indrekuga laste tegemist. Nagu ikka, kasvas abielu ja laste teema välja millestki lihtsast, ma isegi ei mäleta täpselt millest, aga tõenäoliselt McDonaldsi ootuspäraselt maitsvatest burgeritest või segu kukkumisest autokapotile, mis sinna kenasti ära kivistunud oli, kui Indrek selle lõpuks avastas. Nagu ehitusmehed isegi raskel ajal saavad lubada sellist kergekäelisust, et lasevad segul tänaval rohkem kui poolemillisele autole kukkuda, ei ole muutunud ka pereplaneerimise põhialused majanduslikult kehvemal järjel peredes.

Kaks kerglast tänapäeva noort nagu me oleme, püüdsime endid asetada pereinimese kingadesse. Ütlen ausalt, kolmandat last ootava töötu pere kingad olid meile kitsad ja ebamugavad, ent kõnealune peremudel liigagi sage nähtus meie suhte- ja majandusmaastikul. Öeldakse küll, et lapsed tulevad siis, kui nad ise tulla tahavad, ja et lapsed sünnivad armastusest, tegelikkuses me räägime täna aga hoopis emapalgast ja sünnitoetusest, viitsimatusest tööle minna, suutmatusest töökohta hoida ja millest kõigest veel.

Kunagi sai ka ühe sõbrannaga arutatud, miks inimesed, kes tegelikult rahaliselt lapsi endale lubada ei saa, neid ikkagi sünnitavad. Kuigi tegemist oli lastetu sõbrannaga, oli ta üllatavalt säästuemade poolt. Väitis, et kõik ei mõtle rahas ja elus ei saa kõike rahaks ümber arvutada ja et peaasi, et last armastatakse ja nii edasi ja nii edasi. Ei olevat õiglane kontoseisu järgi arvustada inimesi, kel on süda õiges kohas ja kavatsused ainult parimad. Mina hindan aga ilmselgelt südame suurust ja parimaid kavatsusi teistsuguste parameetrite järgi.

Oleme Indrekuga hästi ühte meelt, milline peaks olema lapse elu. Korralikud riided (mitte disainer, nagu meiesugustest hulludest võiks karta), oma tuba, trennid, võib-olla muusikakool (no ilmselt) ja enda ajupotentsiaali järgi otsustades tõenäoliselt tasuline kõrgkool. Nii tundubki julm ja südametu last sellistest võimalustest ilma jätta ja tänases majandusseisus ei teeks meist kumbki tappes ka last. See paar aastat elu stabiliseerumist oodata ei ole ju pikk aeg. Ometi maailm on rase.

Oleme Ekuga korduvalt kirunud enda lapsepõlve. Mitte sellepärast, et meie vanemad oleks meid kiuste kõigest heast ja paremast ilma jätnud, vaid sellepärast, et siis olid teistsugused ajad. Siis ei olnud paljud asjad võimalikud isegi siis, kui ema väga püüdis. Igasugusteks trennideks ja muusikakoolideks oli vaja sünnipäraseid ennekuulmatuid eeldusi või udupeeneid tutvusi, samal ajal kui praegu sa võid täiesti andetu lapse panna laulma ja kuigi temast ei saa võib-olla järgmist Shakirat, tõenäoliselt ei tee ta hiljem elus kellelegi sünnipäevalaulu lauldes enda marki täis. Tänapäeval saab kõike ja kõiki arendada, ainus, mida peab olema, on krõbisev. Ja seda ei pea isegi olema kohvrite viisi, piisab, kui seda on nii palju, et laps raha puudumisel 200kroonisest klassiekskursioonist loobuma ei peaks.

Ma tean, kuidas see kõlab. Rikkad tehku lapsi ja lihtsurelikud elagu tsölibaadis. Minu mõte on aga hoopis teistsugune. Ma mõtlen, et iga vanem peaks ju tahtma oma lapsele parimat ja ma lihtsalt ei suuda mõista, kuidas kõikide võimaluste puudumine peaks lapsele parim olema. Mida head teeb 18aastase nutt, et ta ei saa ülikooli minna, kuna jäi tiheda rebimisega mõne punktiga seitsmendana joone alla ehk tasulisse õppesse ja kodu on linnast väljas, nii et õppelaenu eest oleks ostnud mingi odava panni liiklusvahendi? Ja üleüldse, praegusel ajal õppelaen õppemaksu täielikult ei kataks niikuinii.

Või kuidas see peaks lapse jaoks positiivne olema, kui kehalise õpetaja avastab ulmeliselt hea painduvuse või laps jooksuvõistlustel tipp-sportlastele silmad ette teeb, aga perel pole raha, et last trenni panna? Trenn ei ole ju ainult kuutasu, eriti heale sportlasele tähendab trenn ka spetsiaalseid riideid, jalavarje... Ja kõik mis on mingitki moodi special, maksab võrdlemisi palju raha.

On lapsi, kes on vaesest perest, keda sport ei huvita, kes õpivad nagu hullud ja lõpuks on rikkad itimehed või advokaadid või ilukirurgid, aga selliste imelaste protsent ei ole just kuigi suur. Enamus lapsi ei ole imelapsed ega suuda päris ise üksi kodus õppides ja harjutades endast Nobeli preemia laureaati või maailmameistrit vormida. Mis saab nende laste unistustest? Eku, mina ja Indrek saame süüdistada kehva aega, aga tänapäeval sündivad lapsed? Mida ütlevad neile nende vanemad, kui lapsed küsivad, miks nemad trenni või klassiõhtule või ekskursioonile ei saa?

Ühed ütlevad, et kui koguaeg ette mõelda, jääb elu elamata. Mina isiklikult nii suuri sõnu ei kasutaks. Öeldakse, et elu juhtub plaanide tegemise vahepeal, aga mina usun, et elu juhtumise ja läbimõtlematuse vahele jääb suur vahe. Elu koosneb ikkagi valikutest ja meil on alati vähemalt kaks teed. Võib juhtuda, et ise plaanid olla hullem karjäärimutt, kes rändab mööda maailma, aga välja kukub märksa paiksem elu ja perekond, ent selle pere kõrvalt on minu lause inspiratsiooniallikal täiesti arvestatav karjäär ükskõik kellega võrreldes. Ühe osa, suure osa, oma elust me teeme endale ise. Ja me otsustame oma juba sündinud ja veel sündimata laste eest, milline nende lapsepõlv ja võimalused eluks olema saavad. Ma ei kujuta küll ette, milliseid võimalusi minu lapsel kindlasti vaja olema ei saa...

Elumärk...

Mõni aeg tagasi rääkisid targad tohtrid mulle ärevushäirest. See selgitas mulle tagantjärgi enda kohta nii mõndagi. Sain aru, miks mu tujud sekundi murdosaga eufooriast sügavasse masendusse suudavad langeda ja miks üldse kõik minu emotsioonid nii äärmuslikud on. Arstitädi pakkus ka medikamente, et olukorda niiöelda stabiliseerida. Eneselegi üllatuseks ütlesin ilma hetkekski mõtlemata EI. Üldiselt olen väga tabletisõbralik ja mõtlen, et palju rohkem asju siin elus võiks olla tablettidega omastatavad. Selle otsuse juures aga tundus, et kui ütlen keemiale jah, kaotan endale nii omase ja eripärase tundemaailma ja kogu mu elu taanduks ühese sirgele keskjoonele. Kõik õnnestumised, armumised, tülid ja vihastamised... Kõik oleks ühtlane hall joon, ja haiglas kuulutatakse selle sirge joonega surnuks. Mina otsustasin elada.

Elul on komme sind igal juhul sinna suunata, kus sa olema pead. Tablettidega või ilma. Ma küll ei tea, millega ma selle ära olen teeninud, aga viimased üsna mitu kuud juba olen kuidagi emotsionaalselt flatlined. Ma ei naernud Jääaja kolmandat osa vaadates nii nagu teised naersid, muigasin ainult mokaotsast enamike naljade peale, kui sedagi; ma ei nuta enam nutukaid vaadates ja olgu öeldud, et varem sai mõni pampersi reklaam ka mul silma märjaks, kui seal ikka mõni väga nunnu tegelane peaosas oli; ma ei viitsi enamasti vihastadagi, isegi kui selleks on kuhjaga põhjust...

Olengi nüüd mõttesse vajunud, et kas see tundetus läheb üle või see on midagi uut, millega ma oma elus harjuma pean, nagu inimene harjub poomisega (tead ju küll seda anekdooti). Võib-olla on kõik see jama, millega elu mind viimased aastad loopinud on, lõpuks mu ära tuimestanud. Lõpuks on kõik nii etteaimatav ja läbinähtav, et ainsaks üllatusmomendiks on üllatuste puudumine ise. Kõik oleks nagu nähtud-kuuldud.

Enamik segadusttekitavaid remarke on justkui iseenesest leidnud seletuse ja tähenduse, ja ma mõtlen, kas selline tunne ongi olla täiskasvanud ja vaadata lapsi kasvamas – imestada nende naiivsuse üle, kui nad maailma avastavad, ja olla südames nukker, et elu enda jaoks enam häid üllatusi ei paku. Nii tohutult tore oleks ju rõõmust ja üllatusest kilgata nagu laps, kellele maha visatud pall tagasi kätte põrkab! Tahaks, et mindki ootaks jälle kusagil üks selline pall, mis mind vaimustaks... Lihtsalt et oleks tunne, tunne, et olen elus.