Purjus...

Kui ma oma lõputult armsa väikevenna viiendalt sünnipäevalt koju jõudsin, oli kell 20:45 ja mina üsna mitme järelduse võrra rikkam. Targaks aitasid saada pudel veini, millega mina üksi janu kustutasin, ja need teised, need, kes jõid õlut või ei joonud midagi. Tegelikult on häbiväärne, et veiniga nii hoogu läksin – teadupärast tagab alkohol järgmisel päeval paistes näo sõltumata pohmaka olemasolust või puudumisest. Ja mul on homme pärastlõunal vaja ilus olla... Aga sünnipäeva juurde tagasi tulles peab ütlema, et üllatavalt oli sel aastal meid õige väike seltskond, kuna üks osa sugulasi peesitas hoopis kaugel Prantsusmaal ja teine osa sünnipäevitas sõbrannadega kuskil Otepääl või ma ei tea kus. Seda lihtsam oli aga olemasolevat seltskonda otsekui kõrvalt vaadata ja imestada, millised me oleme ja millisteks me muutume.

Esimene järeldus, kõige masendavam, oli see, et minu väikevend on jõudnud vanusesse, kus kõik täiskasvanud on kirjeldamatult mõtetud inimesed. Isegi veepüssi parandamise pakkumise peale visati selline pilk isa suunas, et no miks ma pean sinu juurde tulema, see on ju katki! Rääkimata sellest, et minu ainus silmside oma hetkel suhteliselt ainsa pärijaga oli kingituse üle andmise hetk. Heldimusega tuleb meenutada aegu, mil laps hommikul issi videokaamera ees oma mänguasju üles luges ja rääkis, kuidas Muska talle selle või tolle asja kuskilt välismaalt tõi. Hakkan otsast taipama, miks vanemad inimesed meile alati meenutavad, kuidas nende noorus möödus ja mida nemad meie lapsepõlvest mäletavad – see oli aeg, mil nemad ei olnud veel elus pettunud ja meie olime veel nunnud.

Ma ei ole sellest kunagi erilist saladust teinud, et mul on meestega lihtsam suhelda kui naistega. Minu arvates meestega lihtsalt ongi lihtsam suhelda ja punkt. Täna siis vaatasin oma isa uut äia, vanuses x, ammu pensionär, ja võrdlesin teda tema naisega. Avastasin midagi, mis enamasti ainult võõraste pealt silma paistab, aga kohe kui seda märkad, hakkad sama ka tuttavate ja lähedaste puhul täheldama – elu teeb mehed kuidagi chillimaks ja naised kibedaks.

Sõltumata sellest, kes oled võlgadest alustanud mees, kes lõpuks on end niivõrd üles töötanud, et tema ettevõtte filiaale leidub mitmetest riikidest ja linnadest üle Euroopa ja Venemaa ilma, et oleks iial kaotanud ainuomaniku staatuse, või oled lihtne mees, kes on alati teeninud oma igapäevast leiba lihtsa palgatööga, lõpusirgel tõmbavad mõlemad mütsilodu päikse kaitseks silmadele, lükkavad päikseprillid ninale ja naeratavad. Naeratavad sellepärast, et väljas on päike, tuult eriti ei ole ja õlu on külm. Naised on aga krimpsus ja tõsised sõltumata sellest, kas nad on on tippjuhid, lihttöötajad või kodused. Neil ei ole kunagi aega, alati võib homme hakata sõda ja nende mehed ei tea kunagi, mis nad räägivad ja võiks parem vait olla.

Ma mõtlen, kas põhjuseks on see, et vanemate generatsioonide naised on olnud sunnitud suuri suutäisi haukama: käima tööl ja kasvatama lapsi, leidma aega mehe jaoks ja kasima oma pere tagant. Ja kas põhjus on selles, et moodsaid naisi, kes kodus valge orjana ei rüga, leiame ikka ja jälle end tapmast töö, trenni, kooli ja laste ühte valemisse surumisega. Igatahes ma ei teagi, kas see on see, et tänapäeval on naistel meestega võrdsed võimalused, aga igatahes naised ampsavad enamasti väga suuri suutäisi, justkui tõestamaks, et nad seda suudavad, mis lõpuks neid surmani väsitama kipuvad ja väsinuna oleme me kõik mõrrad. Naise suurimad vaenlased seltskonnas on minu arvates väsimus ja nälg.

Loomulikult on olemas ka need ülalpeetavad naised, kel väsimusest on ilmselt raske rääkida, aga seal mängivad enamasti teised asjad rolli – mees on muidu tore, aga kui joob, siis joob nii korralikult,e t võid kodus veel tappa ka saada. Või siis mees on lihtsalt rõve siga, aga no asju osta on ikka tore ja nii kaua kui poed asju müüvad, ei ole ju mõtet lahutada. Selle teise variandiga käivad enamasti kaasa need näljased naised, sest 150kilone rasvamagu mees ei taha üle 35kilost naist. Tal lihtsalt ei lähe mingi lihtsureliku peale kõvaks.

Eks ole igal reeglil erandeid, aga ma ei suuda praegu silme ette manada ühtegi naist, kes imeb läbi kõrre külma mojitot ja kui mees talle kampsikut ümber õlgade seob, ei paugu talle närviliselt vastu, et aitäh, et ära ei kägistanud. Miskipärast naised ei jäta iial rahulikku või rahustavat muljet. Ja ma mõtlen, kas see võib olla tingitud sellest, et naised ei oska rahul olla? Samal ajal kui mehed suudavad enamasti igas olukorras oma rahulolu üles leida. Anna ainult see külm õlu ja ilus suveõhtu!

Sünnipäevakahjustused

Reede oli üks neist reedetest, mida mina igal võimalikul juhul üritan vältida – maja külalisi täis. Trennist tormasin pooljoostes poodi ja sealt koju, et teha viimased ettevalmistused. Tänu jumalale on emal võti ja ta tuli peale tööd appi, nii et kui mina koju jõudsin, olid ainult guacamole valmistamine, booli kokku segamine, riiete vahetamine ja laua katmine selleks tunniks ajaks jäänud, mis mind külaliste saabumisest lahutas. Sain eneselegi suureks üllatuseks suisa kümmekond minutit enne külaliste saabumist oma toimetustega ühele poole ja istusin diivaninurka, vaatasin aknast kaugusse ja mõtlesin, mis kuradi moodi ma mahutan kümme inimest elamisse, kuhu on plaanitud mahtuma maksimaalselt kuus.

Mulle enamasti kohutavalt meeldib tööjuures inimestega suhelda. Pläkutan alati adminniga nagu homset polekski, arutan kolleegidega maailmapoliitikat (kes mis harjutusest mida arvab) ja räägin klientidega millest iganes. No seda muidugi juhul, kui mul just sajandi väsimust peal ei ole, mis kevadeti on paraku aeg-ajalt vältimatu. Kodus see eest hoian ma inimestest nii kaugele kui võimalik. Ma ei kutsu külalisi, ei käi ise kuigi tihti külas ja telefoni otsas rippumas kohtab mind ka imeharva. Isegi MSN-is suhtlen võrdlemisi väheste inimestega ja sageli eelistan üldse mitte suhelda. Kodu tähendab minu jaoks ülimat puhkust. Kõigest ja kõigist. Ma arvan, et on õige koju jõudes maailm ukse taha jätta.

Öeldakse, et õnnetus ei hüüa tulles. Minu õnnetused tavaliselt laulavad alati juba kaugelt ja kõva häälega, nii et enamikku neist näen ma tulemas, hoolimata millest ei suuda ma neid ära hoida. Nii ma tean asenduste perioodil alati, et varem või hiljem tekib mingi suurem või väiksem väsimusvigastus, ja nii nägin ma ette ka seda, et sajast inimesest 94 (loe: kindlasti mina, võib-olla keegi veel) istuvad maas, kui minu juures piisavalt istekohti ei ole. Paraku tegin väikse valearvestuse. Nimelt ma eeldasin, et laulev revolutsioon või maailmalõpp tabab mu kodu, mitte mind ennast. Ringi jooksvate laste puhul eeldad ju ikka, et kas dipikaste keeratakse kallile vaibale, mida pole võimalik kuidagimoodi hiljem päris puhtaks saada või et läheb ümber mingi jook, mis rikub laudliniku (mis on kunagi hästi ammu ema tehtud, nii et sellist uut osta ei ole võimalik).

Ma ei taha öelda midagi oma suguvõsa meeste kohta, kes leidsid korduvalt, et bool on lahja (pudel vahuveini, pool pudelit rummi ning pakk mahla mõningate jääkuubikute ja peotäie marjadega). Andke andeks, siin majas elab sportlane, ei kavatse iial baarikappi odavat viskit täis osta! Ja guacamole nägevat välja nagu tavott ja tavaline poest saadav dipikaste olevat ikkagi parem. Ses osas naiste arvamused jagunesid umbes pooleks ja mõned isegi eelistasid värsket, ainult püreestatud köögiviljadest koosnevat dippi. Kui kell aga juba kahe tunni täitumisele sugulastega viitas, tuli mul uni peale. Uni tuli peale ka ühe tädi mehele ja teise tädi pojale, kes varjamatult vaevu silmi pilukil suutsid hoida.

Ühel vähestest katsetest end ainsa põrandalistujana püsti ajada tegin saatusliku liigutuse, mida ma isegi kirjeldada ei oska, sest ma ei tea, milline oli see hetk ja millega täpselt ma oma selja ära tõmbasin, aga ühel hetkel ei saanud ma enam õieti hingatagi. Loomulikult keegi peale minu seda pisiasja ei märganud ja ma leidsin, et why bother teiste õhtu ära rikkumisega, bool on isegi lahja.

Seljasandina muutus ka minu parema käe motoorika. Ei olnud enam seda liigutuse teravust ja lõpetatust nagu tavaliselt taco chipse guacamolesse kastes, sest terav valusööst võis katse suupistet kätte saada lõpetada suvalisel hetkel. Nii juhtuski, et see olin mina, kes selle isetehtud-hästitehtud dipi linikule pudistas.

Külaliste lahkudes algas operatsioon koristamine, mis kestis kaks tundi. Põhiliselt, kuna kõik tegevused tuli teostada vasaku käega. Kangelasena tassisin kell kaks öösel välja ka kolm kotitäit prügi ja ainus asi, mida ma öösel, vasaku käega, tegema ei hakanud, oli tolmuimejaga põrandate üle käimine.

Öösel õnnestus magada vasakul küljel ja põgusalt ka selili. Hommikuseks äratajaks oli sellele vaatamata valu. Esimesed paar tundi ma arvasin, et nüüd on mu elu läbi. Nägemist trennid, goodbye cruel world. Helistasin oma massöörist kolleegile, aga nii kui numbri ära olin valinud meenus, et teda ei ole nädalavahetusel Tartus. Vahetult enne notarite guugeldama hakkamist (testamendi ära tegemise tarbeks) helistasin meie supernunnule adminnile, keda lahutab füsioteraapia magistrikraadist veel viimane aastake pingutust. Tema aga ohkas tooniga, kust lugesin välja paanika, et kust nüüd asendusi võtta, ja ütles, et ega ei olegi midagi teha, tuleb lihtsalt seljale puhkust anda. Mõistagi minu jaoks oli see vastus täiesti vastuvõetamatu.

Otsustasin, et olles ise teinud pilatest aastast võib-olla 2000 ja treeninud teisigi viimased kolm aastat, peab olema mingi võimalus ennast kahe päevaga terveks võimelda, sest mina töölt puududa ei kavatse. Viskasin põrandale pikali ja mõtlesin, kust alustada. Katsetasin erinevaid liigutusi ja ühtegi rullimist ega ülakeha põrandale surumist (noh, et näiteks tõstad puusa maast lahti ja seega vajub suur osa keharaskusest ülaseljale) teha ei saa. Tekkis kinnisidee välja selgitada, mis täpselt viga on saanud. Viskasin ennast kõhuli ja tegutsesin kätega püstijalu, võtsin anatoomiaõpiku ette lahti, lugesin oma pilatese-teemalisi raamatuid ja vastus tuli põhimõtteliselt ise minu juurde – romblihase venitus.

Suurest läbi valu katsetamisest väsinud, otsustasin lõunauinaku teha. Pärastlõunauinaku, kui täpsem olla. Sellest ei tulnud loomulikult mitte midagi välja. Eelmisel ööl oli ilmselgelt joodud alkohol valuvaigistina toiminud, sest nüüd ei olnud enam ühtegi head asendit. Õhtuks kirja pandud kohvikuplaan hakkas vaikselt lihasevalus hääbuma. Viimases meeleheites katsetasin alla neelatava loomatapjaga – võtsin sisse diclofenaci, mis tarkusehammaste väljatõmbamisest kapinurka oli jäänud. Poole tunni pärast hakkas vaikselt terav valu taanduma ja enam-vähem talutava väsimusvaluga asenduma.

Minu kohvikukaaslased tulid enne õhtusööki taeva kingitus taskus minu juurest läbi – sain selja peale pipraplaastri. Tulemusena õnnestus ka eile öösel magada. Muidugi mul oli magamiseks tegelikult suisa kolm suurepärast abimeest – diclofenac, pipraplaaster ja koormatäis mojitosid. Ebamugavustunne küll säilis, aga vähemalt oli võimalik seliliasendis magada. Ja ma mõtlen, et jumal tänatud, et võimlemisega tegeletud on, sest see on ainus, mis annab mulle praegu võimaluse ise sokid ja püksid ja papud endale jalga saada. Ehk siis ma suudan pulksirge seljaga ette kummardades päris palju asju ära teha.

Nii möödusid minu viimased sünnipäevapidustused ses elus. Otsustan järjekindlalt, et elu on liiga lühike, et seda teiste inimeste tahtmiste järgi elada, kannataja oled ainult ise. Happy fucking birthday to me!