Öeldakse, et igaühest jääb siia maailma maha märk. Aga milline märk jääb siia minust või sinust? Vana fotoalbum ei ole kindlasti piisav näitamaks, et olime olemas. Nagu ei ole piisavad ka sugulaste meenutused, sest kahesaja aasta pärast neid sugulasi enam ei ole. Kes siis mäletab? Kelle elu oleme me muutnud, keda mõjutanud? Kellegi päästnud? Midagi ehitanud...?

Ei ole me kirjutanud muusikat, ei sõnu, mida inimesed endaga ajast aega kaasa võtaks. Enamikku meist ei mäleta mitte keegi, kui meid enam ei ole. Meie ainus võimalus jätta endast jälg, on teha seda praegu. Eile. Täna. Et meid mäletataks praegu. Et me mõjutaks inimesi ja maailma praegu, kuni oleme veel siin. Et me teeks midagi suurt just täna. Midagi nii väikest...

Midagi nii väikest, et see oleks suur. Hea sõna seal, kus seda ei oodata. Naeratus seal, kus kõik on kurvad. Piparkook kõige suuremale, sest kõige väiksemale toovad neid kõik. Ajalehetellimus aastaks sellele, kes ise ei jaksa. Pildike südamest sellele, kel kõik on olemas. A gift that keeps on giving.

Jõulud on armastuse aeg. Rahu aeg. Pere aeg. Neid kolme aga poelettidelt ei leia.