Olen nõus, moodsas maailmas keerleb kõik ümber raha. Raha ja sellega kaasnevate hüvede – võimu, ilu, kuulsuse. Moodne inimene võitleb nende eest ööl ja päeval, väsimatult, sihikindlalt. Moodne pere elab moodsas uues elamurajoonis linnaserval ja moodne vallaline naudib öist linnavaadet üle eramute peade. Aga kes on need moodsad inimesed?

Moodne mees. Iga vallalise naise unistus. Aga tal ei ole iial aega hommikuti kodus süüa ega kohvi juua. Kontorisse jõudes ootab sekretär tulise tassitäie espresso ja värskete ajalehtedega. Ta sööb lõunat kõige peenemas restoranis, kui tal on selleks aega, kiirustades aga haarab midagi kohast, kust sa iial teda leida ei loodaks. Tema sõbrad on väga temasarnased, ükskõik kui erinevad nad ka poleks. Täpselt nagu temal, ka sõpradel on õhtusöögiks käevangus imekaunis tütarlaps kõige peenema piha ja kõige sihvakamate jalgadega.

Moodne naine on iga mehe unistus ja hirm. Kena, arukas, iseteadev. Oma vanuse kohta on ta väga kaugele jõudnud, mis iganes see vanus siis ei oleks. Ta on pidanud õppima, töötama ja tõestama kordades rohkem kui sama kaugele jõudnud moodne mees. Erinevalt meestest ei ole moodne naine võimuga päriselt harjunud. Kipub mõnikord seda kuritarvitama ja moodsat meest bürokraatia hammasrataste vahele lükkama näitamaks, et tema võimul ei ole piire.

Raske on moodsale inimesele sööta ette ideid, mille peale ta ise veel tulnud ei ole ja veel raskem on pakkuda talle meelelahutust. Iga ettevõtja tahab moodsate raha endale, sest ta teab, nad on nõus hea meelelahutuse eest kõvasti maksma. Lõõgastus on hindamatu.

Kuidas saada moodsa mehe tähelepanu? Ka moodne mees on lõpuks ikkagi mees. Erootikaajakirjade kaante vahelt tuuakse poolalasti kaunitarid moodsa mehe jaoks mõeldud ajakirja esikaantele. Meesteajakirjast saab naisteajakiri, mille leiab pigem moodsa naise ostukorvist, sest sealt leiab samade kaunitaridega intervjuud, kes ehivad ka naisteajakirju, aga meesteka vahel ei ole kirjas kes kui palju kosmeetikale või riietele kulutab. See ei huvita moodsat naist, sest ta ei vaheta oma Chanel'i huuleläiget ka siis Estee Lauder'i või Dior'i vastu kui põrgu peaks kinni külmuma. Tal on omad vankumatud lemmikud. Moodsale naisele mõeldud ajakiri meiginippide ja seksitrikkidega on aga tema koolilapsest tütre ostukorvis.

Koos kõikide eetrisse paisatavate seriaalidega võib olla kindel, et moodsat meest eriti teleri eest ei leia. Moodsa naise tähelepanu on aga sama raske püüda. Kuidas saada Tiina Mõis ja Evelin Ilves teleri ette? Või Ivana Trump? Millega võiks moodne naine samastuda? Kuna „Seks ja linn“ meeldis väga laiale publikule ja pani naised riietele rohkem mõtlema, siis fashion is the new black. Iga uus seriaal viib asja sammu võrra edasi kuni kohani, kus kontorikostüümid on haute couture. Samal ajal stsenaarium meenutab kolmanda klassi kodukirjandit teemal „Kelleks ma suureks kasvades saada tahan“. Kui kahe naise vahel tekib hea klapp, tehakse sellest kohe eksperiment kas-ma-olen-lesbi, välistades lihtsalt uue huvitava sõbranna leidmise. Ja samal ajal kui naised on pandud juhtima tohutuid korporatsioone ja nende vanus on tõusnud pigem rohkem juba neljakümnendatesse eluaastatesse, on kehakaal jätkuvalt kuueteistaastase toitumishäiretega koolilapse oma. Moodne naine meelelahutuslike telekanalite arvates on super pereema, kes ka pärast viieteistaastast abielu tahab oma mehega iga päev seksida, juhib tohutut korporatsiooni, kannab tööl ülikõrget kontsa ja udupeent kostüümi rääkimata ehetest, mis kaaluvad kilodes, jõuab käia iga päev sõbrannadega lõunal ja paar korda nädalas sõbrannadega kohvikus. Ta mängib kõiki meeste mänge ja joob mehed stripiklubis laua alla kui vaja. Kõik suhted ja tunded on ilustatud Gucci ja Dolce'ga ja ma tunnen, et olen vabanduse võlgu. Olen alati mõelnud, et ainult meil on elu eesmärk kantavates riietes, kallites autodes ja pealiskaudsetes suhetes, aga paistab, et sellist elustiili promob terve maailm. Kui „Seks ja linn“ oli sõpruse osas soe ja pani lootma, et kümne aasta pärast on ka endal ümber need samad kallid sõbrannad, kelle juurde nutuga joosta, kes praegugi mures ja rõõmus toeks on, siis uued seriaalid sellele enam rõhku ei pane. Mis on armastus Armani kõrval?

Tundub nii, et moodne mees on mees selle sõna kõige solvavamas tähenduses ja moodne naine on nagu eriti edev ja ülbe moodne mees. Mõni ime, et homoseksuaalsus on moes – sugude vahel käitumise järgi vahet enam ei tee. Elagu võrdõiguslikkus!

Riik saab vanemaks ja ei pääse sellest selle osadki. Nii tuleb endale aru anda, et iga aastaga on järjest raskem saada suveks saledaks ja kahekümneaastane välja näha. Otsustasin siis koostöös oma nõrga südamega, et suveks saadakse saledaks mandlioperatsiooniga.

Eile hommikul ärkasin sajandi joogijanuga. Ööselgi olin mitu raksu joomas käinud. See on ikka hämming, mida inimene mõttejõuga suudab – hakkasin janusse peaaegu lämbuma, sest enne üldnarkoosi süüa-juua ei tohi. Mul juba õhtul algas paanika, et hommikul raudselt näljast silme eest must ja raske tõusta ja ei püsi meeles, et juua ei tohtinud ja kui haiglasse jõuan, siis öeldakse, et vot nii, palju õnne, võitsite kohaliku tuimestuse.

Hästi palju räägitakse et kohaliku tuimestusega on taastumine lihtsam ja kiirem. Ja et kõik on ju tuim ja mis jutt see on, et sa tahad üldnarkoosi. Minule juba esimesel ülevaatusel öeldi, et sinule teeme üldnarkoosi. Selgus ka põhjus – okserefleks. Tuimestusega ei tunne küll valu, aga okserefleks säilib ja kuna minu oma on eriti kõrgelt arenenud, siis mulle ei oleks lihtsalt võimalik kohaliku tuimestusega läheneda.

Esimene hirm oli narkoosihirm. Mis siis saab, kui esineb mingi anomaalia ja ma lihtsalt ei jää magama? Või ärkan liiga vara üles? Näiteks keset operatsiooni! Kirurg oli eelnevalt küsinud, mida ma kardan ja rääkisin ausalt ära, et kõike seda, mis haiglas toimub. Narkoosist koju saamiseni. Tohter muigas ja ütles, et mul on kõik tagurpidi. Et hoopis kodus algab raske osa. Haigla olevat nohu. Opilaual veendusin, et tal õigus. Juba väikse rahusti peale ei püsinud silm enam lahti ja kui veel uinuti otsa tuli... Ma ei oleks jaksanud ühenigi lugeda.

Kui kuulsin, et narkoosist ärkamist reeglina ei mäletata ja sel ajal suvalist juttu suust välja aetakse, tekkis uus paanika – kui lolliks jutuks mina suuteline olen. Kui taastuspalatis silma lahti tegin, lõppes koos unega ka kõrvus tümpsunud house-muusika. Vahepealset äratamist /ärkamist ei mäletagi. Loodan, et kuna ma unes ilmselgelt olin trennis, siis ehk viskasin õdesid ristsammude ja õlasildadega, aga arvestades, et hästi paljud õed käisid mind vaatamas ja kohendamas ja uurimas, kuidas tunne on, ise muigasid kõik, siis pakun, et pigem oli mu esimene lause stiilis „Kas te ka teate, kes ma olen???“ Ma usun kindlalt, et olen selleks võimeline. Teine võimalus on see, et arutasin masturbeerimise põhialuseid, sest sellest oli eelmisel päeval sõbrannaga pikk jutuajamine olnud – seoses seriaaliga Cathouse. Miski igatahes pani kõik ruumis olijad muigama ja mind uudistama... Isegi mu nime keegi hiljem kordagi ei küsinud, kõigil oli meeles... See ei ole hea märk...

Palatisse sattusin kokku mõnusa pundiga. Kartsin väikelapsi. Lapse nutt oleks mu raudselt üle serva lükanud. Õnneks oli minuga koos kaks minuvanust, üks teismeline ja üks keskealine naisterahvas. Teismelisel oli ema suurema osa külastusajast juures ja sellele prouale ma ütleks küll suure aitähhh. Nimelt mäletan juba taastusblokist, et mul kukkus padi üle voodiserva ja ma sirutasin oma käe läbi võre ja koputasin ta seljale, ise uimane, silm lahti ei püsinud. Proua oli nii tore ja sättis padja mulle pea alla tagasi. Käskis voodis allapoole ka kolida, muidu padi jääbki kukkuma. Kontrollis, kuidas mul kanüülikäsi asetseb, et tilgad ikka õigesse kohta jõuaks ja pani teki ka peale. Nagu oma ema! Siis mõtlesin, et ikka päris hea on, kui keegi sellisel üritusel sinuga kaasas on. Veel palatiski sattus tema tütar minu kõrvalvoodisse nagu taastusblokis. Kontrollis seal ka veel, et kas ma ikka oma jogurti ära sõin ja kas ma oma asjad saan kätte. Pani meile telekat kõvemaks ja vahetas kanalit. Nagu room service!

Õhtusöögiks pulgajäätis – vana hea Regatt. Hea oli lasta külmal jäätisel kurku sulada! Tegin tempot, esimest korda lõpetasin söömise esimesena, tavaliselt söövad sõbrad viis käiku sama kaua kui mina oma esimest. Lapsepõlvepildid jooksid silme ees – kuidas lasteaiast läbi aiaaugu Rukilille poodi jäätist ostma lippasime ja pärast pahandada saime terve kambaga.

Ööuni jäi napiks. Paar tunnikest vast sain terve öö peale magada. Õnneks olin kaasa võtnud mp3-mängija. Lükkasin miniklapid kõrva ja kuulasin oma playlisti kuni kella kaheni. Jõin uue klaasi valuvaigistit ja vahetasin playlisti öise Star FM'i vastu.

Figuuriga on mul vedanud. Puusajoon naisel on seksikas. Aga seletage seda kõvemapoolsele haiglavoodile, kus kästakse külili magada! Terve öö nagu kreeka e, õla ja puusa peal, selg kõveras. Kui tundsin, et käsi ära sureb ja puus valus on, keerasin teise külje. Nii ma ennast siis sättisin, taluvuse piiril.

Äratus oli varajane, juba enne kuut saime kraadiklaasid kaenla alla. Algas sekundite lugemine – TAHAN KOJU!!! Hommikusöögiks toodi kohupiimakreem ja jogurt. Jogurti sõin ära ja tuvastasin, et mingit asja neelata on parem kui niisama neelatada. Kohupiimakreemi kartsin ja ei puutunud. Kahtlustan, et see on liiga teraline ja teeks haiget.

Proua arstitädi vaatas mu üle veerand üheksa ja saatis koju. Ilma ühegi retseptita ja palavikuvabana. Vedas! Kõigil toakaaslastel nii hästi ei läinud. Üks jäi koguni veel üheks ööpäevaks haiglasse.

Koduteel astusin läbi Selverist, ostsin mõned jogurtid, pudingud ja jäätist juurde. Apteegist oma lahustuvaid valuvaigisteid, mis teevad neelatamise peaaegu võimalikuks ning külmakoti kaelal hoidmiseks. Külmakott ümber kaela on imenipp magama jäämiseks! Kui keegi seda öösel mind äratamata vahetaks, saaks vist terve öö kordagi üles tulemata magada. Paraku kergema une hetkel neelatamine võpatab praegu surnud ka üles. Eile võttis see toiming ka valust selja märjaks, täna on ainult võpatamine järel.

Aga tunnistan, et pärast eilset jäätist, tänast kahte jogurtit, kakokreemi ja praegu käsil olevat shokolaadijäätist ma hästi ei usu, et siit mingit kaalulangust tuleb... Pigem vastupidi, ma kardan...

Olen suur tasulise kõrghariduse pooldaja. Mitte, et minu arvates kõik peaks õppimise eest raha maksma, vaid et ka need, kes ei ole lausviielised, saaks võimaluse kõrg- või erihariduse omandamiseks. Paraku viimasel ajal tundub, et meil enam kõrgharidust ei omandatagi vaid soetatakse. Kõrgkoolid võtavad vastu KÕIK paberihuvilised papiomanikud.
Olen ka selle poolt, et mõni endasundija läheb õppima just seda, milles ta nõrk on, mitte seda, millega lihtsamini hakkama saaks. Inimesi on igasuguseid. Samal ajal... Ajalugu võivad õppida kõik - need, kel hea pea ja kõik lennult meelde jääb ja ka need, kes jubedalt tuupima peavad. Tulemus on sama. Aga kui piilume rohkem talendivooruga seotud alasid...
Kas ma olen enesekeskne või idealist või maksimalist või utopist, kui ma tahan eeldada, et anne loeb? Et tantsu erialale saavad sisse pikema tantsutaustaga tugeva potensiaaliga tantsijad ja et ajakirjanduse tudeng oleks õigekirjaspets ja oskaks sõnadega lummata. Et juuksuriõpilane oleks hea stiilitunnetuse ja super käega nagu ka kosmeetikuks pürgijad. Et laulmise erialale mineja kuuleks ausalt õppejõult, et kallike, sa ei pea absoluutselt viisi. Kas nende kümnete ja kümnete tuhandete eest aastas ei oleks kohustuslik olla õpilase ja sisseastuja vastu aus - öelda ausalt, et me võime sind ju õpetada, aga tõde on, et annet sul ei ole...
Tõstke käsi, kes on nõus, et iga inimene peaks enda kohta koolistki vähemalt tõde kuulma, sõbrad loomulikult näkku ei ütle, et lilleke, oled maailma viletsaim kokk! Ja teadupärast tahavad ülemused ainult siis suurt raha maksta, kui sul töö hästi välja tuleb.

Igasse päeva mahub trobikond inimesi, hunnik toimetusi, virn kiiresti ja kohmakalt öeldud lauseid. Paratamatult on igas päevas hetki, mida tahaks muuta, kui õhtul enne magama minekut päevale tagasi vaadata. Kasvõi süüa hommikul rohkem putru, et siis selle võrra tahaks õhtul vähem magusat. Hommikul aga õhtust magusanälga ennustada on ilmvõimatu.

Ka oma suhetele tagasi vaadates leidub nii mõnigi kohmakas kohvikuõhtu, mis oleks võinud olemata olla, aga sa ei võinud ju ette teada, et kala on ülesoolatud ja kuiv või uus tutvus sinu jaoks maailma kõige igavam inimene. Raisatud õhtut või lagunenud suhet on muidugi keelatud kahetseda. Ükskõik mida alustades, me ei suuda iial lõppu ennustada. Samal ajal on lõppenud algustel komme kõige ebasobivamatel hetkedel näkku hüpata.

Keegi ei usuks kui palju kummitusi võib leiduda öises lennujaamas või millisest lõbusast seigast võib saada ennast riidekapi nurka pressinud luukere. Elu on halloween. Õiged inimesed tunnevad alati valesid ja valed inimesed tunduvad alati kasvõi korraks õiged. Kõik on peitnud ennast vähem või rohkem võõra maski taha. Ka mina. Ka sina. Ja kui südaööl maskid maha tulevad... Võib leida end keset üllatusi – võid avastada, et sa ei tunnegi neid inimesi, kes su ümber on. Isegi kõige lähedasemad inimesed mõjuvad ootamatult üllatusena.

Mind üllatab, et tänapäeva arvestades arvustatakse naabreid, sõpru, kolleege nende suhete, tehtud töö ja kantud soengute järgi. Ajal, mil kõik me ümber on pidevas muutumises. Ajal, mil me ise oleme pidevas muutumises. Ajal, mil kõik armastavad katsetada, eksperimenteerida, valida. Ajal, mil väidetavalt on aega. Milleks siis seda aega on? Kas meil on aega elada või meil on aega elu oodata? Kumb on aktsepteeritud? Kes elab, see ju paratamatult mõnikord eksib... Aga eksimusi... ei saa tänapäeval ka kirikus andeks.

(vabandan ette taha ja külje peale, et kasutan luba küsimata kellegi pilti, aga ma isegi ei mäleta enam, kust ma selle sain)