Valikute tegemisest.

Kõik valikud algavad meie endi seest, saan sellest aru. Algavad sellest, millisena ise ennast näeme, algavad sellest, kui kõrgelt ennast hindame, millisena oma elu näeme. Ja on võrdlemisi lihtne öelda kõige ja kõigi kohta, et ei sobi. Põhjendada mõistagi ei oska.

Täna tähistasime sõbranna sünnipäeva. Istusime restoranis ning valjuhäälsed kõrvallauad tõmbasid ikka pilku ja tähelepanu. Leidus vanade vigaste peigmeeste paraadi, leidus nende ärevaid sõpru, kes on põhiliselt ärevad sellepärast, et neid ei tunne, leidus tütarlapsi, kes miinuskraadidele vaatamata olid otsustanud vöö alla seelikut mitte panna. Ümberringi pidevalt toimuvat ostu-müügi tegevust jälgides tahes tahtmata mõtlesin sellele, mis mind kodus ootab ja mis mind kodus oodata võiks. Selgus, et see mis ootab ja see, mis võiks oodata, on tegelikult üks ja seesama.

Restoraniuksed ei ole avatud ööpäevaringselt ja mingil hetkel tuli otsustada – kodu või miski muu? Jalutasime läbi ööklubist. Naised riides nagu litsid, null enesekriitikat kehakaalu ja seelikupikkuse või dekoltee osas, iga mööduv mees möödus liiga lähedalt, et seda tolereerida. Kui naisega peol olev härra oli unustanud oma käe võõrale tagumikule, läks mu sõbrannal lõpuks vihast silme eest mustaks. Millised inimesed!!! Kodutee võtsime jalge alla vähem kui poole tunni möödudes.

Sellistel üritustel õpid hindama seda, mis sul on. Mina igatahes sain aru, et mul on kuu ja tähed ja ma ise olen päike. Ja hea oli tunda, et kõik need peod ei ole enam minu jaoks. Et ei peagi olema. Hea oli avastada, et mul on kõik olemas. Kõik see, millest olen unistanud. Lihtsalt… mõnikord on nii, et hoopis pealispind on nii siiruviiruline, et kullakarva sisu on raske ära tunda.

Jäin mõtlema, et suhted meenutavad kasiinosõltuvust. Igal esimesel võimalusel hüppad peaees tulle ja panustad kõik, mis sul on, aga teadupärast the house always wins ning lõpuks oled üksi, kõigest ilma ja janunemas uue võimaluse järele. Mahamängimiseks panustel piirid puuduvad, sest ükskõik kui vähe sa endast anda kavatsed, ikka lähed hoogu ja annad rohkem kui võimalik.
Kui palju olen ma kahetsenud ja kaotusepisaraid valanud... Rohkem kui meenutada tahaks. Sellises olukorras oleks isegi üks liiga suur number. Olen endale lubanud, et mina enam kaotama ei lähe.
Hetkel olengi mina vist maja. Lasen panused kõrgeks ajada, riskid kirjeldamatuks, ärevusest on õhk elektrit täis. Mööduvad tunnid, päevad, nädalad. Panused kerkivad veelgi. Aga maja ei ava kaarte. Mängijad muutuvad närviliseks. Kes on last man standing?
Usun, et juhtub ime - maja kaotab. Vähemalt tundub nii. Oot... mina olen ju maja!?

Nii lihtne on paugutada uksi ja lihtsalt minema kõndida! Mnjah… Lihtne… Kui keegi mu silmi praegu näeks. Paistes mis paistes. Ja ega vähene ööuni ka abiks ole. Isegi varbad vähkresid teki all. Või oli see hoopis sellepärast nii, et öeldud sõnades on oma iva… Mida aeg edasi, seda kiiremini ja väiksema asja peale ma minema kõndima kipun. Kust siis iganes.

Ühe teooria järgi on kõiges süüdi ajastus. Valed sõnad õigel ajal, õiged sõnad valel ajal, vale inimene õiges situatsioonis, õige inimene äärmiselt vales situatsioonis (olukord, kus hoopis ise jääd vale inimese rolli)… Rääkimata siis tähtede seisust. Ehk kui õiged sõnad õigel ajal õige inimese suust midagi muuta ei suuda. Ja nii äärmiselt hea ja mõnus on lükata süü kellegi või millegi sellise kaela, kes ennast kaitsta ei saa ja mida me ise ei saa mõjutada. Ajastus on ette juba kõiges süüdi.

Ühel hetkel räägid musta valgeks ja punast siniseks ise märkamata, millal see vestlus üldse sinnani jõudis. Kolmandate isikute reisimuljetestki võib saada sõja tannermaa. Vaielda ja kakelda saab kõige üle. Täiesti märkamatult on hääled tõusnud kõrgustesse ja volüüminupp häälepaeltel keerdunud põhja kinni. See, kellel pisarad kurgus ja häält enam üldse välja ei tule, peabki ju lõpuks uste paukudes minema kõndima. Elementaarne viimase sõna õigus.

Oleks me temperamentne rahvas, ma saaks kõigest aru, aga tuimale ja külmale eestlasele on sellised kodusõjad endalegi iga kord šokk. Ja iga kord kisma lõpus on süda raske, meel kurb. Kõik, mis on öeldud ja ütlemata jäetud, on välja kukkunud hoopis teisiti kui algselt mõeldud. Kõik kõlab ühtäkki halvasti. Kõigel on kibe alatoon.

Tunnike hiljem telefonikõne kauguses läheb torm mööda. Vaikselt. Aegamööda. Üks lause muudab kõik toonid arusaadavaks. Ja jällegi tahaks pükstelt võtta rihma ja nüpeldada Ajastust. Seda, mida öeldakse pärast, tahaks kuulda näost näkku. Et ka vaikuses oleks palju vastuseid, sest vaikust peab mõnikord lihtsalt nägema. Mõnikord on iga hingetõmbepaus tähtis. Ja võib-olla kui päris esimese sõja ajal oleks keegi vaikust näinud, oleks midagi teistmoodi. Võib-olla oleks kõik teistmoodi. Aga võib-olla ei muudaks see midagi.

Mustmiljon poolikut tõde või õiges hetkes kasvõi üks välja ütlemata sõna paneb veel jupp aega hiljem südame kiiremini põksuma. Aga ega nüüd, hiljem, ei ole vist ka enam mõtet midagi öelda. Tagantjärele targutamine ei muudaks niikuinii praegust hetke.

Vähemalt, täna ma usun, et igas sellises minemakõndimises on õppetund. Olen nädal aega pabistanud, millise mulje jätan hunnikule võõrastest. Täna, kui on aeg nende võõraste ette astuda, ei hooli ma enam sellest. Teen seda, mida alati olen teinud. Lõpuks loeb ju ainult nende inimeste arvamus, kes olid eile, on täna ja kindlasti ka homme mu elus ja südames.

Kui neid minu sisse kinni jäänud inimesi ainult vähem oleks… poole maailma järgi on väga raske oma samme seada. Igaüks neist soovib mulle ainult parimat ja igaühe parim on erinev. Mis on parim minule? Mis on parim minu jaoks? Keset neid erinevaid hääli ja arvamusi olen segadust täis. Ma tean, et ma ei peaks kuulama, aga ma ju tahan kuulata. Alati. Lähedased inimesed on minu põhjus hommikul ärgata ja päikesekillud oma silmades uuesti ja uuesti särama lihvida.