Kui palju ruumi on mõõdukas distants? Kui kaugele peaks minema ja kui palju võtaks aega, et oma nõrkusest vormida tugevus? Jube lihtne oleks, kui eksisteeriks elu jõusaal. Et vot selle masina all tuuniks südamelihast ja tolle teise all selgroogu. Ma kohe ei suuda ära imestada, kuidas mul absoluutselt iseloomu ei ole! Ma iial ei suuda endale midagi keelata ja mu pahed ja nõrkused neelavad mu ühe hingetõmbega. Ma olen mõttest juba kadunud! Ja ise veel naudin seda uhkelt.

Täna andsin järele ühele nõrkusele ja teisest püüan lahti öelda. On olemas üks tabamatu ime, kuskil tegelikult lähedal, aga samas ka kaugel. Üks tabamatu unistus või kinnisidee. Üks telefonikõne, millele ma ALATI vastan. Ja ma ei taha enam. Ja ma ei suuda loobuda.

See ei ole midagi sellist, mis ajaks nutma. Ega mingil muul moel midagi rasket. Vastupidi – suurim kergus ja heameel. Aga tekitab pohmelli. Järgmisel päeval küsin endalt, et milleks see. Ma vabandan endale alati neid varastatud kohtumisi sõprusega. Me lihtsalt oleme niiiii suured sõbrad, et mine või pooleks!

Täna taipasin, et olen oma suure sõpruse lõksus. Täiesti kinnnni. Ja ma kohe ei saa eluga edasigi mindud. Ma olen terve süsteemi ehitanud mingi nõrkuse ümber, mis tegelikult on ääretult mõttetu.

Alustasin võõrutamist. Istusin keset ööd McDrive’is ja mõtlesin, hamburger hambus, et viimane kord. Veel viimane kord võtan selle kõne vastu. Lihtsalt, et ta teaks, et see on viimane kord. Ja vaatame, mis siis edasi saab…

Nädala parim lugu playlistis: Bedroom Rockers – Nothing else matters