Traditsioonid, traditsioonid...

Viimastel nädalatel leian end üsna tihti kinosaalist, et oma kiirest elust ja viimase viisaastaku vingeimast stressilainest välja rebida. Kogen lausa sellist ulmet, nagu söögiisu puudumine. Õigemini isu on, aga süüa ei taha – alla ei lähe suurt midagi. Ja ööuni on unistus. Aga millest ma tegelikult kirjutada tahtsin – nädalavanusest kinoelamusest ja traditsioonilistest suhetest.

Kõik algas treileritest. Ütlen ausalt, mulle nad meeldivad. See on minu võimalus olla kümneks minutiks filmikriitik ning teiste töö, vaev ja raha lühilausetega ära hinnata. „Nii nõme film. Täiesti mõttetu.“ „Seda ma tahan raudselt näha! See on jumalast hea.“ Ühe peagi saabuva filmi treileris teatas aga Reese Witherspooni mängitav tütarlaps, et traditsioonilised suhted (või traditsiooniline elu?) ei ole vist tema jaoks. Kõrvaltoolilt tuli mõte, et see on midagi meile! Ja see lause muutus minu peas viitsütikuga pommiks, mis üleeile lõpuks ära plahvatas.

Mulle tohutult meeldib selline seriaal nagu Modern Family. Selle keskmes on kolm leibkonda. Rikas 60ndates meesterahvas, kellel on 40-le lähenev imeilus särtsakas latiinotarist abikaasa ja kelle peres kasvab naise poeg eelmisest abielust; gei paarike, kus lõhutakse mitte ainult müüt geide välimuse, vaid ka suhtumiste osas, ja kes kasvatab Vietnamist lapsendatud pisitütart ning viimaks veel kolmelapseline perekond, kus on abikaasadeks kooliajast kokku jäänud mees ja naine. Kui ma mõtlen sellele, milline minu jaoks on traditsiooniline perekond, siis kõik need kolm vastavad sellele ettekujutusele täielikult. Sest traditsiooniline on inimese roll suhtes. Ükskõik, kelle vahel see suhe on.

Mõistagi hakkasin kiiresti tuttavate seas ringi vaatama ja meenutama kõiki neid lugusid, mis mulle tuttavate tuttavate ja ka iseendi pereeludest on räägitud. Õigemini lugusid hetkedest, mis jäävad pereelust väljapoole. Ma mõtlesin nendele meestele, kelle juurest naine on minema kõndinud, kuna mees on suguhaiguse koju toonud. Mõtlesin nendele naistele, kelle mees on väikse lapsega kodus, samal ajal kui naine vaevu strateegilisi piirkondi katvas kleidis ööklubis võõra mehe süles alkoholi kõrist alla kallab. Mõtlesin naistele, kes oma idüllilise pereelu juures näevad unes meest, kellega on jäänud õhku „mis oleks, kui...“ ja keda see jupiks ajaks rööpast välja lööb ning meestele, kes küll ilmselt iial ei petaks oma naist ega jätaks teda maha, aga kes südames sooviks kellegi teise kõrval olla, kellegi sellise, keda ühel või teisel põhjusel ei saa. Ja siis see plahvataski.

Minu probleem ei ole kunagi olnud selles, et mina oleks ebatraditsiooniline. Minu probleem on olnud selles, et olen liiga traditsiooniline nende suhete jaoks, mis minu ümber on. Raske on tänapäeval leida teist inimest, kes oleks sama traditsiooniline kui mina. Raske on leida suhet, kus unistatakse sellest inimesest, kellega koos ollakse. Suhet, mida ei varjuta ükski „mis oleks, kui...“ Suhet, milles elu on suhte sees, mitte väljaspool seda, nagu tänapäeval kombeks. Ja kus hallipäisena kõrvuti terrassil päikseloojangut vaadates tead, et terve elu on veedetud koos inimesega, kes on tõeliselt sinu suurim õnn ja armastus. Alati vallalisus ei tähenda, et ollakse ebatraditsiooniline. Mõnikord, tuleb välja, on asjad hoopis teistpidi.