Eesti elu, elagu!

Vaatasin sporditähtede galat ja pidin telku taha maha lõppema. Õhtujuhid olid möksitud mingit nii kahtlast värvi ja nende grimm oli niii silmnähtavalt paks, et pidin nende vaatamiseks prillid eest võtma. Lihtsalt, et veidigi pilti mahendada. Ja peaaegu kahetunnise ürituse peale ära jagatud näkku kakskümmend lauset pähe õppida oleks ju ka palju näitlejatelt nõuda. Esimeste tutvustavate lausete ajal vaatasin uskumatusest ammulisui, hiljem naersin kontrollimatult kaasa. Aga no mis teha, ju nii mõttetu üritus nende jaoks, et ei viitsinud eriti pingutada.
Minu jaoks läks aga üritus tõeliselt mõttetuks alles siis, kui auhindu hakkasid saama populaarsete spordialade populaarsed esindajad. Nagu ikka, hoolimata sellest, et keegi teine mõnel muul, vähem kajastatud alal, on sel aastal toonud koju märksa tõsisemaid auhindu ja peavõite.
Eks ma püüan mitte imestada. Ei imestanud ma siis, kui Liis Lass raamatu välja andis, milleks alustada nüüd. Eesti elu - kui sa pole Kroonikas, ei ole sa mitte keegi. Nii nummi!

Aastalõpu "what if"

Ma ei ole kunagi olnud suur jõulutunde otsija või igatseja. Ma isegi ei tea, mis loom see jõulutunne olema peaks. Hetk armastuse jaoks inimestele, kel muul ajal pole aega armastada? Jumalakartlikele patustele paar vaba päeva hingepeeglisse vaatamiseks? Vaevalt, et kahetsuski jõulude eesmärk on. Ometi leian end jõulude eel täis igatsust ja kahetsust.

Patud jätsin sel aastal kõik tegemata ja ega ma neid vist eelmiselgi aastal ühtegi kirja saanud, kui just liigset šokolaadisöömist kuriteoks ei tunnistata. Puhtast südametunnistusest hoolimata ärkasin täna hommikul rinnus pitsitava ängistusega, unenägude viimased kaadrid selgelt ja värviliselt veel silme ees. Tavapäraste ööõuduste asemel tegi seekord rahutuks aga hoopis midagi head. Kunagine hea sõber ja trennikaaslane, keda ma ilmsi nägin viimati võib-olla kümme, võib-olla rohkem aastaid tagasi.

Kuidas on võimalik sõpru ära kaotada? Mitte tülitseda, aga lihtsalt ära kaotada. Lakata talle helistamast ja ühel päeval telefoni uue vastu vahetades tema numbrit enam mitte lisada. Kuidas on võimalik, et lihtsalt lastakse inimestel enda elust välja vajuda? Inimestel, keda me ise sinna tahaks.

Kurb hakkab. Kurb hakkab mõelda, et nii palju aega on möödas ja raisus, sest usun, et nagu armastuses, nii ka sõpruses on valus aega kaotada.

Tihtipeale me ei tunnista endale, millist rolli sõbrad meie elus mängivad, mõeldes enamasti, et rõõmude ja murede ärakuulamine on nende ainus funktsioon. See, et sõbranna soovitab juuksurit või kosmeetikut, kelle juures käid nüüd religioosselt juba aastaid, kipub ununema. Läheb meelest, et just siis, kui olid tegemas elu suurimat rumalust, rääkis sõber su sellest välja. Ununeb seegi, et iga kord kui oled kahevahel, ükskõik kas uut kleiti või aastateks koju seinavärvi valides, teeb otsuse keegi teine – see hingesugulane ja südamesõber, kes ütleb, et tema võtaks punase. Me teeme lõpmata palju väikseid otsuseid sõprade suunatuna, mis lõppkokkuvõttes muudavad suuri asju. Ei öelda ju asjata, et ütle, millised on su sõbrad ja ma ütlen, milline oled sina.

Sel aastal püüan teha endale ise, päris oma jõuluime ja üles leida selle ühe kunagise mõttekaaslase, kellega kahjuks juba üsna palju aastaid on erinevaid teid käidud. Loodetavasti uuel teelahkmel õnnestub pöörata teineteise suunas, et küsimuse asemel „What if I had never met you?“ ei peaks mõtisklema selle üle, mis oleks saanud, kui me oleksime teineteise eludes edasi püsinud. Mis kõik oleks võinud teisiti minna, kui me poleks teineteisest lahti lasknud...