Estonian Dream

Kindlasti kõik on kuulnud ameerika unistusest. Enamik on mõelnud – oh, elaks ma Ameerikas, kõigi võimaluste maal, ma oleks rikas ja kuulus! Ohates on ennast sellelt pudrumägede ja piimajõgede maalt tagasi praegusesse hetke köhatatud.

90ndatel sai meistki päris hea ports õiges vanuses inimesi rikkaks ja hiljem ka kuulsaks. Isegi olen mõelnud, et oleks olnud siis 25ne ja nutikas ja soovitatavalt mees, aga tühja sellest. Vaatame mis meil siis täna häda.

Minu sõbrannadest ka kõige vallalisemad ja üksikumad on suutnud soetada endale uude majja popi korteri, isegi mina. Meestest üldse ei räägi, isegi vallalised ehitavad maju või elavad Tallinna kesklinnas absoluutses luksuses. Kõik mehed sahmivad igasuguste äridega. Kõik sõidavad kallite autodega. Kõik kannavad Dolce&Gabbanat, isegi tänavapildis suurem osa, isegi mina.

Lugesin siin raamatut, hirmust lugemist unustada... Eelistasin kodumaiseid noori kirjanikke, suisa väljareklaamitud kultuskirjaniku võtsin ette. Ma ei tahagi teada mitmendana kirjutatud raamat see tema omadest oli, mida ma lugesin, aga kui jumal annab, siis esimene. Kirjavead, trükivead... Ja ma taipasin, et tänapäeva Eestis sa võid olla ÜKSKÕIK KES! Venitad oma kirjandi mõned lehed pikemaks või kirjutad väikse kokkuvõtliku nägemuse kuidas sa elada tahaks, tibatilluke egotrip, annad selle kaante vahel välja (ilmselgelt selliseid asju kirjastatakse) ja – oledki kirjanik.

Kuskile spordiklubisse treeneriks saab ka suht samamoodi. Lihtsalt helistad ja ütled, et tahad asendustreenerina olemas olla. Häid treenereid on vähe, asendusteks on alati puudu. Viimases meeleheites sulle helistataksegi, siis läheb keegi dekreeti või ära ja kui sa natukenegi tead mis sa teed, on koht sinu. Sealt edasi kuulsaks ja tippu on tee lihtne – pärjatud pugemise, pugemise ja seebita pugemisega. Igal koolitusel hoiad nende lähedusse, kes ajakirjakaanelt vastu vaatavad, käid üks ühele samamoodi riides. Aasta või paar hiljem oled juba tegija, kuninganna ja mida iganes veel.

Kuulsuseks naisterahvale piisab ka tegelikult ühest õigest peigmehest. Aastakene mõne kaanepoisi või linnalegendiga ja Kroonika või Õhtuleht on tagajalgadel. Järgmine samm on televisioon ja nii see asi läheb.

Eks kõik karjäärivalikud nõuavad teatavat investeeringut muidugi, aga eks nii on ka USAs, kus emmed vastsündinuid juba reklaamklippide võtetele veavad ja talendishow’dele suruma hakkavad kohe kui lapsel jalad all. Kleidid, kostüümid, trennid, laulutunnid. Iga dream nõuab investeeringut. Lihtsalt Eesti on selline väike küla, et siin saab igaüks kuulsaks kes asja südamega võtab.

Ma lähen teen need suure kruusi kohvi ja otsin vanad kirjandid välja, ehk saab ka midagi kaante vahele lükata, piiiikemaks venitada. Hakkaks ka kirjanikuks. Olengi stseen filmist „Arukas blondiin“, ärkan hommikul ja otsustan, et vot täna olen psühholoog näiteks. Ja Eestis on see võimalik.

Päikesepoolses toas

Kas on midagi magusamat või hapumat kui millegi hea ja ilusa ootus? Oma kodu, beebi, elumuutuse... Et sul on märkmikus kuupäevadel ringid ümber, aga oodata jäänud mõned kuud tunduvad sajandite pikkustena ja isegi hommikud venivad laskmata päevadel õhtusse sõuda. Iga minut, sekund, on aegluup.

Aastavanune kinnisvaratehing võtab raame – seinad on püsti, aknad on ees, katus on peakohal. Terve elu oodatud ime – oma kodu – ootab seinte värvimist ja põrandate plaatimist. Kaubamaja proovikabiinides seelikute ja kleidikeste proovimine on vahetunud kardinapoodide kammimise ja mööblipoodides sohvadesse istumisega.

Parim sõbranna on viimaseid kuid beebiootel. Iganädalased diskotamised on ammu vahetatud restoranikülastuste vastu ja nüüd, lõpusirgel, kus kosmeetikalett on vahetatud beebikaupade osakonna vastu, saab üha selgemaks kui suur muutus on ees. Kõik veiniõhtud saavad koduse keskkonna ja varasema kellaaja, lihtsalt-niisama telefonikõnesid enam väga ei tee, suured mitmepäevased seltskonnaüritused saavad mõneks ajaks otsa. Jõulud ja aastavahetuse oleme kodus. Ei ole varem mõelnud kui palju tegelikult laps võib elu muuta - isegi siis kui see ei ole sinu enda oma. Kui palju üldse muutused lähedaste elus muudavad meie endi elusid! Ja ma niiiiiiii ootan selle väikese preilna sündi!!! Mul on jõulukingitus kapis ootamas ja märkmikus on päevade countdown.

Kummaline on mõelda, et poole aasta pärast olen ma hoopis teises kohas ja elan hoopis teistsugust elu. Et elumuutusel on tähtaeg. Oma kodu valmimise oma. Räägitakse küll, et septembrikuus kõik on uus, aga minul mitte. Mina ootan detsembrit.

Hommikukohvi on tassis pooljahtunud ja päike kriiskab aknast nii kutsuvalt sisse. Tekib tahtmine tõmmata jalga teksad, haarata selga jope ja jalutada oma tulevast pesa vaatama. Seda, kus nagu praeguseski, paistab päike just hommikust pärastlõunani aknast sisse ja jääb majanurga taha peitu alles siis kui mina pean trennikoti kokku panema, et naised nagu ikka suveks saledaks ja vormi trimmida.

Mis on siis sellel sügisel uus? Ootus. Esimest korda üle väga pika aja on midagi oodata. Midagi nii-nii head, et ei oskagi millegiga võrrelda.

Breathe and reboot.

Inimestel, põhiliselt naistel, eriti mul, on hämmastav võime täielikult oma asjadega ummikusse joosta. Kahe käega signaalil, naeratus näol, vastu puud kimada. Gaasi asemel vajutada pidurit ja piduri asemel gaasi ja siis end absoluutselt täiesti vales suunas hingetuks joosta. Just eile jäin mõtlema, et mida siis teha kui ühel hetkel leiad end kuskilt, kus sa teps mitte olema ei peaks.

Täna hommikul ärgates alustasin ettevaatlikult – kontrollisin, et kindlalt just parema jalaga voodist saaks välja astutud, sest täiendav ebaõnn lisaks iseenda ära kaotamisele tõesti ei ole vajalik. Parem jalg kindlalt maas, läksin kohvi tegema. Remargi korras olgu mainitud, et panin kohvi tõmbama nii kauaks, et pidin peaaegu külmalt seda jooma.

Otsustasin, et hingan kolm korda sügavalt sisse ja välja, suletud silmadega, ja kui silmad uuesti lahti teen alustan otsast peale. Kõikide asjadega. Nagu eilset päeva polekski olnud. Ega ka üleeilset. Ega üle-üleeilset. Ega ka päeva enne seda. Mida muud saakski teha kui elumere lained peakohal kokku löövad. Katsetame siis kasvõi paar päeva seda lihtsalt olemist, et kui ennast täiesti lõdvaks lasta, siis lained kannavad randa.

See oleks hea. See oleks väga hea.

Elu võiks olla filmilint võimalusega tagasi kerida ja kustutada. Kuigi...kahtlen kas teeksin midagi teisiti. Ja ilmselt ka ummik on tee, aga... Kõige raskem on kaotada aega. Aega olla kohal. Mina ei usu, et kogu elu on tee, mina usun, et inimene peab saama ka kohal olla.

Mõnikord esitab elu nii palju küsimusi, täna on minul elule palju küsimusi. Nägin täna kummitust. Kedagi, keda ma iial varem ei ole kohanud, aga kedagi, kes lõi hingest kinni. Valusalt. Vaevutalutavalt. Uskumatu, et elus tegelikult ei kehti reegel, et lamajat ei lööda. Ja ka võõras valu võib saada sinu valuks...

Sellel toonil on väga, väga raske uuesti silmad sulgeda ja uuesti sügavalt sisse ja välja hingata. Eelmisel korral läks ju veel hullemaks.