Käisin linnapeal patseerimas, kohvikus, nagu mulle ikka meeldib käia.

Kõht täis ja meel hea astun kohviku uksest välja ja sean sammud auto poole, ühekuune tibi turvahällis käeotsas, kui nendin, et autojuhtidel on näiteks täiesti pohhui, et ma peaaegu vastsündinuga tänavaääres passin ja üle tee saamist ootan. Lõpuks saan kuidagi üle tee ja hakkame parklast väljuma. Parema käe ristmik. Vasakult tuleb blond vidin punase audiga (et äkki kellegil on äratundmisrõõmu) ja sõidab meil nina peaaegu maha. Ei hakka üle kordamagi, et laps on autos.
Jõuan peaaegu koduni, jällegi parema käe reegel. Vasakult vunts sõidab põhimõtteliselt nina maha, ise nähes, et me liigume.
Lasen ennast siis meeletu R-kioski juures välja visata, et postmark osta, sest olin hommikul ettevalmistanud armastuskirja maksuametile (noh mis ma neist arvan ja häid jõule ja surge maha) ja hoolega kirjutanud aadressi peale, endas kaheldes, et mis nüüd sai ja mis puudu jääb (sest viimati kirjutasin ümbrikule midagi saatmiseks üksteist aastat tagasi) ja lasen ilusal, soojal, mõnusal heal autol ära sõita. Võin kaks sammu jala ka astuda. Jõuan putka ette ja PUTKAVAHT!!! Vaheaeg, avame 16:30 (ehk poole tunni pärast). Mismõttttes??? Jalutasin siis miinuskraadides see kaks sammu, mis tegelt on raudselt sada meetrit vähemalt, koju ja ropendasin mõttes.
Mismõttes raha eest saab kõike? Isegi postmarki ei saa. Rääkimata ajudest või silmanägemisest, ilmselgelt.