Taipan tasapisi, miks nii paljud vaevu kahekümneaastased kõik pereelu elavad. Kui oled verinoor ja pool sammu vanematekodust käskude ja keeldude alt väljas, on imelihtne koos kellegi omasugusega kodu mängida. Proovida, kuidas oleks kui diivan oleks siin ja telekas seal. Kui tema läheks sõpradega peale viimast eksamit õlut libistama ja kui ise läheks samal ajal sõbrannadega diskotama, mini seljas ja meik valmis murdma kõige mehisemaid südameid. Olles aga kasvõi väike hunnik aastaid vanem, ostes ise endale poest süüa, omades oma kodu, kus tööpäeva lõpus ennast hästi tunda ja sättides kapikesi ja padjakesi ja kohvitasse täpselt nii nagu endale meeldib, on kohutavalt raske ennast teise, veel täiskasvanumaga sobitada.

Kaks kõva kivi head jahu ei jahvata. Detsibellid on liiga suurtes numbrites ja silmad poole ajast veekalkvel. Kuidas küll sobituda? Kuidas kohandada oma sisseharjunud rütmi kellegi teise arusaamadega? Kust täpsemalt läheb joon single ja committed elustiili vahelt? Ja muutused... Kuidas muuta elukorraldust ilma, et ise selles muutuks? Kõige tähtsam on jääda iseendaks, kõige tähtsam on leida kompromissid – kumb variant siis? Või ei välistagi need teineteist? Üleminekud on nagu hispaania ringteed – miljon autot on hunnikus ja peavad kohe sõita saama, ring on vaba, aga keegi sõita ei julge, kaos.

Tulles kodust, kus peolt laekudes ei ole vanemad iial nuiaga uksel oodanud, on eriti raske harjuda, et kuskil on keegi, kes tahab teada kus ma olen. Keegi, kes tahab teada, mis ma teen. Keegi, kes muretseb, kui ma sõbrannaga Tallinn-Tartu maanteed mööda seiklen. Keegi, kes solvub kui mu elus midagi toimub ja ma unustan sõbrannadele helistamise vahel talle sellest rääkida. Aga ma pole iial pidanud seda tegema, vabandan ennast. Tuleb välja, et nagu kohus karistab ühe kuriteo eest ühe korra, saan ka mina ühte vabandust kasutada ühe korra. Selgus, et kui tahan püsida suhtes, pean harjuma arvestama.

Minu lemmikfilmides on alati tõeline armastus nii iseenesestmõistetav ja kerge. Mitte kuskil ei ole kirjas, et iga täiskasvanute suhte alguses lendab õhtusöök prügikasti või joostakse nutuga mõnest poest välja. Et loomulikult on alguses raskuseks erinevad sisseharjunud toimingud. Keegi ei hoiata, et isegi kui sa vihkad, et sõbrannad ja sõbrad suhtes olles ära kipuvad kaduma, oled ise mingil hetkel samasugune. Keegi ei seleta, et muutused on paratamatus. Hea paratamatus. Asi ei ole ju selles, et keegi ei lubaks sind enam diskole. Asi on selles, et olles kellegiga koos, ei raatsi lihtsalt nina kodust välja pista.

Võibolla ma lõpuks harjun. Rahunen maha, nii-öelda. Ma arvan, et lõpuks me kõik rahuneme maha. Ja see ei tähenda, et me lepiks millegi vähemaga, ei, me lihtsalt lepiks. Lepiks oma eluga, hetkega, milles me oleme. Ja siis – vot siis me suudame kaks suurt maailma pressida kokku ühte tuppa nii, et nad mahuksid lahedalt.