Kuhu kuradisse kaovad inimesed? Kõik kõige lahedamad inimesed, keda ma lapsepõlves tundnud olen, on kadunud kuskile täiskasvanute maailma musta auku. Need ägedad, kes olid niiiiiii suured kui mina olin alles niiiii väike. Need, kes põhjustasid mul vähemalt kolm armumist vahemikus neljandast seitsmenda klassini (jaajahh, tõstke käsi, kellel lasteaias pruuti/peigmeest polnud!) need, kes olid eeskujuks ja inspiratsiooniallikaks iga päev. Need, kes põhjustasid esimese maailmalõpu oma keskkooli lõpuga – ja mina pidin sügisel minema tühja majja, sest ilma nendeta oleks võinud ka kõik teised samahästi kui olemata olla. Kadunud olid kõige ägedamad sõbrad ja kõige ilusam tantsijatar, keda iial näinud olen…

Millised kangelased nad minu jaoks olid… Oleks tahtnud kõiges nende moodi olla! Käia sama lahedalt riides, liikuda sama lahedates seltskondades, olla sama ilus, sama andekas, sama Suur… Ja kuigi võib-olla ainult paar neist üldse mind mäletavad, olid nemad kõik mulle nii ääretult tähtsad, et iga võrdlus oleks solvang.

Tegelikult on palju neid inimesi, kes meie ellu tulevad, meile nii palju annavad ja siis kaovad. Kaovad ilmselt sinnasamasse kust nad tulid, aga ma ei tea mis koht see on ja enam ei suuda pidepunkti leida. Tekib tahtmine terve hunnik inimesi üles otsida. Või minna tuttavale näole tänaval juurde, et tere, kuidas sul läinud on, ei ole sind üle kümne aasta näinud. Aga kas nemad minu ära tunneks? Vaevalt.

Oh neid vahetunde ja koolipidusid ja… Ja siis kui kunagi päris palju hiljem sai ujumas käidud. Ja siis vist enne, aga võib-olla ka peale seda sai mingit volbriööd koos tähistatud ja… Kuhu see kõik jäi??? Loomulikult elu läheb edasi, aga kas peab päris võõrdumiste ja silmist kaotamistega selle tee sillutama, seda mina ei usu.