Tuule hääl mu hingekoridorides kajab kurjakuulutavalt. Nii valjult, et omaenda mõtteid on võimatu kuulda. Ja kui tuul vaibub… klopib süda kõrvulukustavalt – pahh, pabahh, pabahh, pabahh.

Kuskil, sealsamas sügavustes, on midagi juhtunud, sest naeratused on otsa saanud. On selline tunne nagu oleksin kõik naeratused lihtsalt juba ära naeratanud ja nüüd ongi kõik, otsas. Võib-olla see on kevadväsimus, võib-olla lihtsalt väsimus, ma ei tea, aga kiirabi on hädavajalik. Välja tuleb otsida kõige paremini peidetud märkmik kõige salajasemate nimede ja numbritega. Avada tabalukk kõige viimaselt leheküljelt. Olen anonüümne alkohoolik viinapoes, kui keegi ei näe ega kuule valin numbri. See on hädaolukord.

„Mul said täna naeratused otsa.”

Kui sealt uusi ei saa, ei ole selles maailmas enam vähimatki lootust.