Täna mulle öeldi midagi huvitavat. Et mõnikord ma kirjutan oma blogis südamega ja käed nagu ei jõua järgi, aga mõnikord ma kirjutan kätega ja süda mõtleb hoopis teisiti. Mul pidavat süda moodustama tervikust kolmandiku. Seda on päris palju...
Aga see selleks. Naha kreemitamise kohta öeldakse ikka, et kui sada aastat kreemitad, siis nahk ise enam ei funkagi ja peadki kreemitama jääma. Ma proovin selle jubetuma kolaka südamega sama, et kui üldse ei kasuta mõnda aega, kohe pingutatult, et siis vast harjungi nii ära, et enam südamesse ei võta. Harjutamine teeb ju meistriks ja mul on tunne, et sel aastal on minu elus olümpiamängud.
Imelik on kohata inimesi, kes teoreetiliselt sind vihkama peaks, kui nad sinust midagi teaks ja nad seisavad sinust meeter eemal ja vihkavad sind hoopis muudel põhjustel. Aga ütleme nii, et kõigile ei saagi ju meeldida ;)