Happy to please!?

Olen mõelnud, et inimesed meie elus on enamasti nagu teatepulgad. Nad tulevad või tuuakse, on mingi aja, ja siis tuleb nad edasi anda. Ainult et erinevalt tavalisest teatejooksust, kus igal võistkonnal on oma teatepulk, joostakse elu jooksud risti-põiki erinevate võistkondade vahet ja teatepulki on peaaegu samapalju kui jooksjaid. Mõni jookseb mitmega, mõni vaatab kärsitult ringi, kust ühegi saaks. Üha raskem on aru saada, millist teatepulka läbi kõikide jooksude enda käes hoida, kui see on õnnestunud pihku haarata.

Muutuva moraaliga tänapäevas, kus moodne ja sobilik vanus, kehakaal, juuksevärv ja eriala muutuvad linnu tiivaripsutuse kiirusel, võib juhtuda, et see, kelle sinu süda on kogu ülejäänud eluks välja valinud, on kellegi teise standardite järgi äärmiselt ebasobilik. Mõistagi, igaüks elab oma elu ise, ent perekond peaks olema püsiväärtus ja pereliikme vastuseis teeb omajagu haiget. Ja ei ole midagi uut selleski, kui sõbranna mõnele sinu austajale näpuga näitab ja vaikselt sulle kõrva sosistab: „Kuule, ta on ju nii kole.“ Nagu kellegi arusaam ilust võiks olla absoluutne. Ja sa seisad ja vaatad seda õnnetut, kes just hävitati ja mõtled, et hmmm.... mis saaks, kui mina arvaks, et ta on ilus. Kas me siis vaidleks?

Mulle öeldakse tihti, et kõigile ei saa meeldida ja et tähtis on ise rahul olla, ent sarnaselt missikandidaadile tahaks minagi ju maailmarahu ja armastust. On kummaline, et perekond saab tingimusteta armastada kõiki pereliikmeid, aga mitte aktsepteerida nende valikuid, sõltumata sellest, kas ja kuivõrd need on õnnelikuks tegevad. Kas vastab tõele, et tegelikult on kõik armastus isekas ja ilusamaid lapsi armastatakse rohkem ja kergemini allutatavaid pereliikmeid peetakse paremaks?

Olen alati mõelnud, et kui uude sõpruskonda on mõndadel raske sisse sulanduda ja mõnda seltskonda ei suudetagi sulanduda, siis pere peaks olema ju see koht, kuhu alati vastu võetakse. Kuhu kuulutakse sellepärast, et veri on paksem kui vesi. Aga võib-olla on tõsi, et sinu perekond on sinu mees ja sinu lapsed, mitte sinu vanemad (rääkimata suguvõsast), täpselt nagu mulle pangas öeldi, kui mõned aastad tagasi oma eluaegset laenukoormat soovimas käisin.

Ilmselt on mõtekam olla üksi või kahekesi õnnelik kui kahekümnekesi õnnetu. Lõpuks on igaüks ju ainult iseenda heaolu eest väljas. Ja eks häid asju tahetakse meilt ikka ära rebida, meie ülesanne on lihtsalt neist mitte lahti lasta.