Minu foto
Nimi:
Asukoht: Tartu, Estonia

teisipäev, märts 03, 2009

Happy to please!?

Olen mõelnud, et inimesed meie elus on enamasti nagu teatepulgad. Nad tulevad või tuuakse, on mingi aja, ja siis tuleb nad edasi anda. Ainult et erinevalt tavalisest teatejooksust, kus igal võistkonnal on oma teatepulk, joostakse elu jooksud risti-põiki erinevate võistkondade vahet ja teatepulki on peaaegu samapalju kui jooksjaid. Mõni jookseb mitmega, mõni vaatab kärsitult ringi, kust ühegi saaks. Üha raskem on aru saada, millist teatepulka läbi kõikide jooksude enda käes hoida, kui see on õnnestunud pihku haarata.

Muutuva moraaliga tänapäevas, kus moodne ja sobilik vanus, kehakaal, juuksevärv ja eriala muutuvad linnu tiivaripsutuse kiirusel, võib juhtuda, et see, kelle sinu süda on kogu ülejäänud eluks välja valinud, on kellegi teise standardite järgi äärmiselt ebasobilik. Mõistagi, igaüks elab oma elu ise, ent perekond peaks olema püsiväärtus ja pereliikme vastuseis teeb omajagu haiget. Ja ei ole midagi uut selleski, kui sõbranna mõnele sinu austajale näpuga näitab ja vaikselt sulle kõrva sosistab: „Kuule, ta on ju nii kole.“ Nagu kellegi arusaam ilust võiks olla absoluutne. Ja sa seisad ja vaatad seda õnnetut, kes just hävitati ja mõtled, et hmmm.... mis saaks, kui mina arvaks, et ta on ilus. Kas me siis vaidleks?

Mulle öeldakse tihti, et kõigile ei saa meeldida ja et tähtis on ise rahul olla, ent sarnaselt missikandidaadile tahaks minagi ju maailmarahu ja armastust. On kummaline, et perekond saab tingimusteta armastada kõiki pereliikmeid, aga mitte aktsepteerida nende valikuid, sõltumata sellest, kas ja kuivõrd need on õnnelikuks tegevad. Kas vastab tõele, et tegelikult on kõik armastus isekas ja ilusamaid lapsi armastatakse rohkem ja kergemini allutatavaid pereliikmeid peetakse paremaks?

Olen alati mõelnud, et kui uude sõpruskonda on mõndadel raske sisse sulanduda ja mõnda seltskonda ei suudetagi sulanduda, siis pere peaks olema ju see koht, kuhu alati vastu võetakse. Kuhu kuulutakse sellepärast, et veri on paksem kui vesi. Aga võib-olla on tõsi, et sinu perekond on sinu mees ja sinu lapsed, mitte sinu vanemad (rääkimata suguvõsast), täpselt nagu mulle pangas öeldi, kui mõned aastad tagasi oma eluaegset laenukoormat soovimas käisin.

Ilmselt on mõtekam olla üksi või kahekesi õnnelik kui kahekümnekesi õnnetu. Lõpuks on igaüks ju ainult iseenda heaolu eest väljas. Ja eks häid asju tahetakse meilt ikka ära rebida, meie ülesanne on lihtsalt neist mitte lahti lasta.

2 Comments:

Blogger Maiken said...

Keegi naisterahvas ütles kunagi mingis intervjuus, et tema armastab oma meest rohkem kui lapsi. Sest mees sai valitud, lapsed tulid nagu tulid. Tookord võttis küll karbi ammuli, et mismoodi me nii ürgnaiseliku tunde nüüd pea peale keerame?! Peale mõningat järelemõtlemist aga hakkasin hoopis rohkem hindama pereliikmete tingimusteta armastust. Et oleme sattunud kokku just sellise kambana ja suudame üksteist ka erisugustena hinnata ja hoida. See kipub mulle lootust andma ka muudes suhetes: kui suudan niivõrd erinevaid inimesi armastada niivõrd jäägitult, siis see üks mees peaks kökimöki olema. :)

11:50 PM  
Blogger Egle said...

Mitte lahti lasta... aga kui sunnitakse? Vägisi ikka ei saa kinni hoida. Lõpuks oleneb kõik tahtest, kas tahad armastada ja hoida. Kui keegi on vastu võtnud otsuse, et ta ei taha enam - siis seda jonni ei võida miski. Aga see on minu kogemus.
Teine, kuigi ikka seesama armastuse teema - lapsed on omad ikkagi rohkem kui valitud elukaaslane. Just seesama ebakindlus, mis tänapäeval on norm, see võtan-jätan-poliitika suhetes. Vanema-lapse side on tugevam ja kui ei ole, on see taunitav, nii nagu see ühiskonnas ka veel toimib - see on endistviisi skandaal, kui näiteks mõni ema oma lapsed hooletusse jätab.

6:56 PM  

Postita kommentaar

<< Home