Arvan, et kõikidele elu iroonilistele keerdkäikudele vaatamata, kõige suuremat pettumust saab inimesele valmistada vaid teine inimene. See on minu veerandsajanda eluaasta õppetund. Raskelt, väga raskelt saadud elutarkus. Ja nüüd ma tean, miks selline tarkus ei saa tulla raamatust, miks seda peab kogema. Kaotada iidolit... guru ja teejuhti... See ei ole kaugeltki võrreldav uudisega, et lemmik meesnäitleja on gay. On olemas kaotused, millest saadakse üle ja siis on need teistsugused kaotused, need, millest ei ole võimalik iialgi päriselt toibuda.

Ma saaks paari sõnaga kokku võtta, kuidas igaühe elus on olemas see üks inimene, kes tundub olevat justkui kõige targem, kõige intelligentsem, kõige huvitama huumorimeelega, kõige lahedama hoiakuga, kõige väljendusrikkama silmavaatega, kõige parema stiilitunnetusega, kõige õiglasemate otsustega, kelle moodi kõige rohkem ise olla tahaks, aga võtab vähemalt kahe raamatu jagu kirjatööd püüdmaks selgitada, mis tunne see on, kui selgub, et see inimene, kõikidest inimestest maailmas, on kõige rohkem sinu enda moodi ja kuidas see avastus pettumust valmistab.

Nüüd ma saan aru, miks ennast ära kaotades piisab temale mõtlemisest, et ennast uuesti üles leida – sest talle mõelda on nagu peeglisse vaadata. Samad reaktsioonid, samad naljad, samasugune maailm. Kindlasti mingit moodi oleks õige olla rahul, et oled sisuliselt iseenda suurim fänn, aga on küllaltki kohutav, et kõik need kohutavad iseloomuvead, mis kõrvalt nii vallatud ja armsad tunduvad, saavad ainult süveneda. Ja ei ole võimalik olla iseendast parem inimene?